R, 2.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Argipäevase armastuse lõksus, Mare Tralla näitus «Second–hand lovestories» «Vaalas», Koopa asemel, Muhu talukompleksi avamine Rocca al Mare vabaõhumuuseumis 20.06.1996., Kranadose martjuurium

NN
Argipäevase armastuse lõksus, Mare Tralla näitus «Second–hand lovestories» «Vaalas», Koopa asemel, Muhu talukompleksi avamine Rocca al Mare vabaõhumuuseumis 20.06.1996., Kranadose martjuurium
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

KATRIN KIVIMAA

Paarkümmend aastat tagasi kirjutas Lucy Lippard, et kui naiskunstnik kasutab oma keha kunstiteoses, siis süüdistatakse teda ekshibitsionismis: kui Vito Acconci oma vinnilise seljaga on kunstnik, siis oma keha demonstreeriv naine on vaid nartsissist ja eneseeksponeerija. Usun, et sama süüdistus on relevantne veel praegugi, ja (enese)kriitiliselt tuleb tunnistada, et selles on teatav tõde, ükskõik, kas siis tegemist nais- või meeskunstnikuga.

Meie (nais)kunstiilma üks ekshibitsionistlikumaid figuure on kahtlemata Mare Tralla, seda nii oma isiku kui kunstiga. Meenub, kuidas üks tuttav hiljuti pihtis, et tema näeb Trallat eelkõige kui fenomeni, kelle teod ja sõnad on vaadeldavad tema kui nähtuse taustal. Selles, tema enda isiku ja elu kontekstis tuleb tegelikult vaadata ka Mare Tralla viimast isiknäitust «Second-hand lovestories» galeriis «Vaal», kus Tralla on nii autor, modell kui inspiratsiooniallikas. Kuid selline lähenemine kuulub siiski kõmuajakirjanduse valdkonda, nii et ei maksa nendelt neile kuuluvat ära võtta.

Naine kui naine

Second-hand aluspesu, öösärgid ja kombineed ühenduses feministliku kunsti (teooria poolelt esindatud vaid Julia Kristeva) suurkujudega, Mare endaga ja nii fiktiivsete kui näiliselt fiktiivsete armastuslugudega moodustab kokku küllaltki eklektilise kompoti, mida vaataja deshifreerima peaks asuma. Enamus muidugi ei asu: loetakse lugusid, vaadatakse pilte ja kuulatakse eri makkidelt üheaegselt kostvaid Mare lauldud armastuslaule (viimased on minu jaoks näituse nö. materiaalse külje tugevaim osa). Nii jääbki «Second-hand lovestories» esmatasandil lihtsalt «tarvitatud armastuslugudeks». Kuid siiski on iga kujund ja lugu ambitsioonikam: püüab ju autor nende kaudu naiselikku identiteeti määratleda.

Mare Tralla on ka varasemates töödes esindanud essentsialistlikku positsiooni, vastandades spetsiifiliselt naiselikku igiolemust meheksolemisele. Video «Mänguasi» puhul nägi Raivo Kelomees selles meeste solvamist, kui mees kui selline (s.t. et kõik mehed) olid paigutatud nautleva vuajeristi positsioonile, kes näeb naises ainult ihalduse objekti, sellal kui end vabatahtlikult ja agressiivselt lahtiriietavad naised tema üle naeravad. Mis sellest, et mees ise sellest aru ei saa.

Ka käesolevas projektis vilksatab naine-meestevihkaja: Ma vihkan mehi! Neil on kogu aeg ainult ühed mõtted! Kui nad ainult saaks, siis peale sisse pistmise ja välja tõmbamise nad midagi muud ei teekski... ütleb Barbara (Kruger). Tõsi, nagu ikka Tralla feministlike tööde puhul, nii ka siin on täheldatav teatava iroonia varjund, kuid see muudab projekti pigem iseennast söövaks mehhanismiks, milles lõppkokkuvõttes eristuvad tõsimeelsuse (naine kui erinev ja seetõttu parem kui mees) ja selle üle naermise (küll need naised on rumalad) tasandid. Ma ei saa sinna midagi parata, kui näen feminismi juhtfiguuride «inimlikustamises» - normaalse, tavalise naise tasandile tõmbamises - nii naiivsete armastuslugude kui «kehatuse» (mida asendavad «tavaliste naiste» elust «määrdunud» öösärgid) kaudu eelkõige biologismi apoloogiat. Kui Julia (Kristeva) jutustab, et iga kord, kui tal päevad on, paneb ta selga sitsiöösärgi, et oma abikaasale delikaatselt mõista anda: Täna õhtul me seda ei tee!, siis võib langeda tüüpilisse, binaarsetele opositsioonidele loodus/naine contra kultuur/mees toetuvasse lõksu. Prantsuse feministlik psühhoanalüütik Luce Irigaray on juhtinud tähelepanu faktile, et naine kui teoreetik liigub paratamatult mehekeskse diskursuse piirides. Seega on Julia kui naine (armastuslugu jutustav naine) määratud olema midagi oluliselt erinevat Juliast kui teadlasest.

Tegelikult on see üks tüüpilisemaid kultuurilisi eelarvamusi mehelikkuse/naiselikkuse olemuse määratlemisel: kui paljudele tugevatele ja edukatele naistele on kas ette heidetud või vastupidi, kiituseks öeldud, et neis on midagi mehelikku. Nii tundub essentsialism kui naiste võimalus Tralla projektis võrdväärselt esindatud olevat võimalusega selle kriitikaks.

Elu pole ilus, aga armastus?

Reet Varblane kirjutas: «Second-hand lovestories» näib sisaldavat nii ebalevust kui enesekindlust, kuid esimene näikse selles ebavõrdses võitluses peale jäävat. Ebalevus ei ole kuidagi seotus Tralla uue projekti visuaalsete või auditiivsete väärtustega... Ebalevus on pigem hoiakulist laadi. («Kultuurileht», 21. juuni). Kahjuks on projekti mitte mitmemõttelisus, vaid kahemõttelisus (ei saagi aru, mis positsioonil kunstnik ise on, kuigi seda võib oletada) seotud justnimelt vormilise ebakindlusega: ükskõik kuivõrd mulle ka Tralla armastusekeskne algidee ei meeldiks ja kuivõrd paljudel tasanditel see ajastuvaimu ka ei peegeldaks, ei saa mööda vaadata visuaalse teostuse robustsusest ja lõpetamata jätmise tundest. Saan aru küll, et Tralla on soovinud demonstreerida oma sõltumatust linnaplaste koolkonnast, kuid antud juhul oleks võinud tulemus olla parem, kui feministlike korüfeede maalitud nägude asemel krooniksid vanu öösärke ja kombineesid nende fotod. Iidolite pjedestaalilt kukutamine toimib juba läbi second-hand pesu ja räigete, banaalsete armastuslugude, millest igaüks «kuulub» mõnele kuulsusele, milleks siis veel karikeeritud näopilt?

Paadunud romantikuna ei nimetakski kõiki lugusid armastuslugudeks: liiga palju on neis selleks räigust, elu banaalsust, naiivset rumalust. Paisates vaatajale näkku romantismiaegsest vaimsusest kantud üleskutse otsida armastust, nullib ta selle samaaegselt armastuslugude endiga: ei nulli, tõsi küll, armastust kui sellist, vaid kujutelma ülevast armastusest. Julgus sellise teemaga välja tulla väärib muidugi tähelepanu: nii romantikavaenulikul ja ükskõiksel ajastul on sõna «armastus» ise muutunud millekski piinlikkusttekitavaks ja banaalseks. (Meenutagem, et kui Piret Räni tegi projekti noorte naiste unistustest, siis ainult üks modellidest rääkis armastusest, ja temagi pareeris juba ette ära võimalikud süüdistused millestki nii banaalsest unistamise pärast.)

Et aga «armastuse» tähendusväli kannab ülevust, igavikulisust ja lunastusvõimalust vaid ajaloolises kontekstis, seda peegeldab ka «Second-hand lovestories». Juba «pruugituse» mõistele toetumine määrab suhestumistasandi, rääkimata lugudest endist. Teisalt, kas pole see tõepoolest mitte meie tõsieluline reaalsus, eluilm, millega kunst peaks rohkem suhestuma (Habermasi nõue).

Unistused androgüünsusest

Siiski unistatakse veel iidsest täiuslikkuse mudelist - androgüünsest olendist (või olemisest) - ideaalse armastuse võrdkujust: Meie esivanemad olid kaksikolendid: määratu suur ja tugev hiiglane kandis alati oma õlul kaunist kääbust. Need kaks elasid täielikus kooskõlas ja ka täielikus hingelises kokkukuuluvuses: teineteise mõistmiseks polnud neil tarvis isegi rääkida ja sellepärast ei olnudki sõnu veel välja mõeldud... Nad olid surematud ja sootud... See paradiislik koosolemine purunes iha põletava kuumuse, suure armastuse käes vaevleva kääbuse esimeste sõnade, mis Maa peal on öeldud, lausumisel: «Tahan, et sa ütleksid mulle, et armastad mind.» Just sellest hetkest peale... ei olnud enam kaksikolendeid, vaid armetud hinged nagu sina ja mina, üksildased ja heitunud ebatäiuslikud olevused, kes igavesti otsivad taga oma kaotatud sugulashinge. Nii tekkisid kaks sugu: meie inimlikkuse, teisisõnu meie piiratuse väljendus, nagu häbimärk, mis toonitab, et üks meist peab olema vigane. (Rosa Montero «Hurm ja pimedus»).

Kuhu see igatsus on jäänud? Kuivõrd saab seda seostada üldse inimeseksolemisega? Oleme ju kõik bioloogiliselt kas mehed või naised, ja selles mõttes määratletud või, nagu ütleb Montero, «vigased». Iragaray jutlustab naise määratlematust, heterogeenset olemust, püüdes asetada positiivset märki androtsentrilises süsteemis kaosega seostatava naiseksolemise ette. Võibolla on ka «Second-hand lovestories» vaadeldav selles võtmes «naissoolisena» - laialivalguva, täpseid piire mitteomavana, paljutähenduslikuna. Kuid metafüüsikasse kaldumist ei saa talle küll süüks panna.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AIVAR JÜRGENSON

Kord elasid eestlased koopas. Olid kõik ilma identiteedita. Koopas oli pime, täis kõduhaisu ja kõiksugu kolu, mille otsa komistades löödi nina valusasti vastu kõvakstallatud koopapõrandat ära. Komistati sellepärast, et silm ei seletanud. Ent silm hakkas seletama, kui ehitati endile pesasid ja kodasid. Nüüd oli kõrgust, avarust ja valgust, küll natuke, aga asi seegi. Tulid esteetika ja eneseteadvus. Viimane tähendas seda, et vigvami- või vahvergielanikud polnud kindlasti need, kes oma elupäevad rehielamuga sidusid, polnud meie jaoks omad, polnud eestlased. Silm seletas hästi, identiteet oli fikseeritud. Aeg läks ja minatunne kinnistus. Ja kuigi moderneestlased enam ammugi rehielamus ei ela, on mõned viimastest ikka veel alles. Muuseumis põhiliselt.

Ühel jaanieelsetest vihmavalanguid täistipitud päevadest avati Rocca al Mare vabaõhumuuseumi püsiekspositsioonis uus talukompleks - muhumaine Jüri-Jaagu talu. Seega oleks justnagu näituse ülespanemine, aga päriselt pole ka. Sest üks-kaks-ja-valmis stiilis töömeetod nagu mõne hetkenäituse puhul - vitriinide paigaldus ja muude pisividinate ülespanek - ei tule siin kõne alla. Ei piisa kuskil hoidlanurgas aastaid kopitanud eksponaatidest tolmulapiga ülekäimisest ja neist kaootilis-läbimõeldud näituse püstipanemises. Sest kui kõne all on majad, siis sellised eksponaadid nimelt on natuke liiga suured ja raskesti ümberpaigaldatavad. Ja kui näituse kujundajal tuleb arvestada mitte metall-klaas-vitriinide, vaid rannaäärse heinamaasiiluga, on ka mobiilsusaste erinev. Galeriide-kunstisaalide puhul võib ju tüdinult konstateerida, et näe, jälle üks näitus, ohhoo! Aga kui näituse ülespanekuga kaasneb majaehitus, siis on viisakushüüete hõikamise asemel kohasem rääkida aastatepikkusest asjastumis- või kujunemisprotsessist, mis antud juhul - Jüri-Jaagu talu avamisega - nüüd õnnelikult lõpule jõudnud.

Uudistaja silme ees seisev rehielamu on pärit Mõega külast Jüri-Jaagu talust ja nagu ennemalt viitamisi mainitud, Muhumaalt. Ehitatud 1980ndate aastate alguses, toodi maja vabaõhumuuseumi 1985. aastal. Talukompleksi kuuluvad veel neli vähemat hoonet: ait, laut, vanem õueköök ja polüfunktsionaalne köök-saun-kelder. Taluõue piirav kivitarastus on saartele tüüpiline. Hooned on sisustatud sajandi esimese veerandi elukorralduse kohaselt. Kuna igasugustel materiaalsetel asjadel on omadus kuluda ja esialgsega võrreldes millekski muuks saada, siis ka siinses ekspositsioonis on mitu hoonet 1990ndatel aastatel saanud uue katuse. Kuid see ei vähenda tulemuse hinnatavust ja kui miski kompleksi avamisüritusi ka varjutas, siis vaid vihmavalingud, mis kokkutulnud rahva teatud ajavahemike järel räästa alla peletas. Aga avatud see kompleks omade ja külaliste abiga ikkagi sai. Pean tunnistama, et mind on üksjagu häirinud pidulikud lindijupitamised lipsustatud prominentide osavõtul, shampusepudelite turmtuli, lõputuna näivad ametlikkusele pretendeerivad sõnavõtud jms. ettevõtmiste juures, mis kuidagiviisi seotud rahvakultuuriga. Jüri-Jaagu talukompleksi avamiseks lavastatud muhu pulm oli traditsioonilise kombetäitmise aseainena õnnestunud, kuigi traditsiooniliselt oleks kodu pühitsemiseks ehk mõni muu rahvapärane tseremoonia mõnevõrra sobilikum, atraktiivsuse poolest kindlasti mitte. Ja seda vist korraldajad silmas pidasidki. Küllap aitas männakirjalistes ja triibulistes rahvarõivastes pulmarahvas ka viimasel profaanil end kasvõi hetkeks ehtsa külalisena tunda (mõeldagu siinkohal sõna külaline semantikale). Kohatine külaliste rakendamine tseremoonia läbiviimisel, näiteks kui Fred Jüssi ja Igor Tõnuristi vahel toodi sisse kaasavarakirst, kuna stsenaariumisse kavandatud hobust ei saadud õigeks ajaks kohale - võis küll mõnel juhul olla korralduses tekkinud hädapärane augutäide, ometi oli efekt mõjuv. Ja hobunegi jõudis viimaks kohale. Jätkus dünaamikat, jätkus ilu, aga hoopis olulisem on võimalus taas tajuda, et meil on kodu, me ei ela enam pimedas koopas.

Muuseumis võib käia lihtsalt aega veetmas, kuid ka aimamas midagi ürgset, midagi, mille tajumiseks kõrvadest-silmadest alati ei piisa. Võib vuhiseda läbi eksponeeritava, ristates oma meeled pakutava homogeensest struktuurist väljakiirgava infotulvaga ja koguda endasse alles hiljem lahti rulluma hakkavaid pilte. Kvaliteedini võib siiski jõuda ka kohapeal.

Kuigi me ei saa uhkeldada neljateistkümnendast sajandist pärinevate palkehitistega nagu Skanseni muuseum Stockholmis, täidavad oma rolli edukalt ju ka siinsed, kuigi pisut nooremad fossiilid. Ja just siin. Pole meil lademes ajaloohõngulisi kivihunnikuid, mida mööda eksootikanäljaseid euroturiste sõidutada, aga vanad suitsuhõngulised ristpalkhooned oma stoiliste rookatustega võivad ühele profaanile jätta vähemalt sama sügava elamuse kui kaevandid Troojas. Seda enam neile, kes koopast väljas.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANDERAS W

Kosmoselaev lahkus orbiidilt. Vana härjavõitleja Kranados heitis veel viimase pilgu võssakasvanud monitoridele. Tema aeg hakkas ümber saama. Ta teadis seda. Juba oli ta unustanud lugemise. Ta mäletas, üks tark ja selgete silmadega mees tema koduplaneedilt oli kord rääkinud, et vanasti loeti raamatuid härgade ja hobustega. See pidi olema ilus aeg, oli ta tookord mõelnud. Nüüd tundus talle teisiti. Ehh, noorus, noorus...

Kranados sulges monitoriruumi hallitava ukse ning silmad. Äkki oli tal kõik selge - ta oli hapuks läinud. Teha polnud enam midagi. Kogu ta kiilas kolp oli ootamatult kattunud arusaamatute märkidega, mis vilistasid meloodiliselt ja nüri järjekindlusega «Allveesportlaste laulu». Kranados tundis, kuidas tal hakkavad lõpused kasvama. Sellele tuli kiiresti lõpp teha. Ta haaras maast munaka ja äsas sellega endale kõrva taha. Ikka parem kui paljas vesi, mõtles ta rahulolevalt. Siis sai ta äkki aru, et tegelikult maad ei olnud. Maa asemel laiusid kõikjal arusaamatud märgid - ning nende läbiv ja totaalne arusaamatus lõi vanal vapral härjavõitlejal ninast vere välja. Olgu, lõpus oli lollus, haige aju illuminatsioon, tühja ruumi võsastav kääne. See oli kosmoseprogrammi paratamatu kaasa-anne, sellega võis leppida. Nagu ka suurest masingulugemisest nakkusliku negativismi saanud ja naiseks muutunud kranaadiheitjaga. Kui aga polnud maad, kust tuli siis munakas? Soost? Soo muudeti võsaks?

Äkki nägi Kranados Suurt Tõllu. Tõll seisis mere rannal ja sõimas roppude venekeelsete sõnadega ristirüütleid, kes olid tal une pealt pea ära varastanud. Sõnad põrkasid jõudsas pärituules kaugenevate ristirüütlite rüüdelt nagu kaalikad tagasi ja muutusid mingiteks hirmsateks paganlikeks märkideks. ...tragon, oli kirjutatud ühe märgi sisse. See oli kole. ...beth, oli kirjutatud teise märgi ümber. See oli veel koledam. Kranados mõistis, et siin aetakse mingit musta asja, et ta on tõmmatud mingisse salarituaali ja et kohe hakatakse teda kombekohaselt veristama. Tal polnud valikut. Ta hakkas karjuma.

Ta karjus kaua. Jumala päev läks looja ja kuukiired kuldasivad puude latvasi, tuli uus päev ja uus õhtu. «Allveesportlaste laulust» oli ammu saanud vorst, Tõllgi oli väsinud ja vaikseks jäänud. Enne uinumist meenus talle veel, et tema ärandunud peal polnud splinti küljes ning seega oli see täiesti kasutamiskõlbmatu. Ta naeratas õnnelikult. Kranados aga karjus. See oli kannatusloo lõppvaatus. Arusaamatud märgid tulid ja tegid talle rõpi-rõpi.

Ja Kranadosele anti ilmutus. Kõikjal, kuhu ta silm nägema ulatus, nägi ta juuri, üksnes juuri. See oli ilus, nii lõpmata ilus. Oo roots my bloody roots, miks olete te mind maha jätnud, hüüdis tema sisemine hääl taeva poole. Sam tõ kulturist, kohises võsa vaenulikult vastu.

Orbiidil algas uus ja õnnelik kalapäev.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles