Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ÜLO TONTS
Ants Laikmaa. «Teelt. Maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.» Koostaja Vaike Tiik. Kirjastus «Kunst», 1996. 376 lk. + 16 lk. värvitrükis reprosid.
Ants Laikmaa (1866 -1942) on eesti maalikunstnik, kordab «Eesti Entsüklopeedia» (V, 1990) teadaolevat, nagu see teatmeraamatu kohus ongi. Artikli mahukus näitab hinnangut lugematagi. Laikmaa kirjamehekalduvustest ei tea tark raamat küll midagi. Kui selle tegijaid silmas pidada, on muidugi õigem arvata, et teab, aga vaikib, ei pea oluliseks.
See meeldetuletus ei ole mõeldud etteheiteks. Niisugune on kujunenud tava ning asjade seis. Mitmekülgsust ei ole oluliseks peetud. Ei tunne Laikmaa-nimelist meest ka «Eesti kirjarahva leksikon», mis küll juba tiitliga avaramat vaatekohta rõhutab. Voldemar Panso jättis meile lausa hiilgava kirjandusliku pärandi. «Eesti Entsüklopeedia» järgi on ta ikkagi ainult lavastaja, näitleja ja teatripedagoog.
Ei ole seepärast ehk sugugi ülearune rõhutada, et Laikmaa reisikirjadel on piisavalt omaväärtust. Ei ole vaja võtta neid silmapaistva kunstniku elu- ja loominguloo lisandustena. Kunstnik ei kao muidugi nähtavalt, aga kirjutav Laikmaa ei ole temast sõltuv. Laikmaa valitseb mõtet ja sõna. Tal on olnud kadestatavalt vahetu suhe - avastaja-suhe - maailmaga, millest ta kirjutas. Maailma asjade nägemise rõõm, nagu Tuglas selle kohta ütelnud on. Niisamuti on see olnud inimeste ja ühiskonnaga, kellele ta kirjutas. Raamatus on palju sajandialguse Eestit, just probleemide poolelt nähtuna. Reis ajas saab teoks ka Eestist lahkumata.
Laikmaa reisikirjade lugemisel satuvad kõrvuti sajandi algus ja lõpp. Päris iseenesest tekib viiteid selle kohta, missugune, kui suhteline ja isegi kahemõtteline on olnud kultuuris toimunud muutumine. Kas ei ole Laikmaa pilk paljuski selgem, ennast, õieti siis oma rahvast väärtustavam kui meil praegu? Oleme kaotanud suure osa ühest tähtsast vahetegemisest, mis Laikmaa puhul enesestmõistetav on ja mille Tammsaare juba formuleeris - tsivilisatsiooni ja kultuuri erinevuse. Esimest saab osta, see pakub end järjest pealetükkivamalt müüa. Teist saab ainult ise luua. Laikmaa kuulub koos oma reisikirjaga aega, kus loomise-idee ostmiseideoloogiast veel selgesti tähtsam oli.
Laikmaa suur reis, milleta ei oleks seda raamatut, toimus aastatel 1909-1913. Oleme hilinenud lugejad, meie jaoks on see ka ajareis, millel oma nähtavused. Satume sajandialguse maailma. Millise shokina mõjus Esimene maailmasõda isegi tolleaegse Euroopa vaimukestustes, sellest oleme lugenud näiteks Stefan Zweigi raamatust «Eilne maailm». Ka Laikmaa reisikirjad räägivad tollest ammu kadunud, eilsest maailmast. Missuguse tänase reisimehe kirjatööst mäletate näiteks piirideta ja võltshäbenemiseta empaatiast, nagu see iseloomustab Laikmaa teekogemusi, olgu siis tegemist Vilniuse geto, Kapitooliumile vangistatud huntide või transportööridena rakendatud Capri naistega?
Kas moodne sõna marginaalne sobib ka reisikirja asendit ja saatust iseloomustama? Ajalehes ilmumine tähendas arvukat lugejaskonda. Kui raamatut ei järgnenud, tähendas see paratamatult unustamist. Viimase eest ei kaitse tänapäeval muidugi ka raamat. Aga raamat aitab leksikoni pääseda, leksikon toetab mälu, soodustab meelespidamist. Sõda ja okupatsioon on eesti kultuuris omaltki poolt unustamisele kaasa aidanud. Karl Rumor-Asti reisiraamatute kõrval on olemas tema ajalehtedesse jäänud reisikirjad. Autori nimi ütleb, et nendegi uuestilugemisel võiks olla mõtet. On see soov juba lootusetult hilinenud? Millal ilmuvad raamatuna Valev Uibopuu reisikirjad, mis tulevad siinkohal ka seepärast meelde, et mitmed neist viivad Vahemere äärde, nagu viib ka Laikmaa raamat?
Ott Kangilaski on Laikmaad kui kirjameest iseloomustades reisikirjad esile tõstnud ning asetanud ta selles zhanris Vilde kõrvale. Kõrge hinnang, mis ei tarvitse täna enam palju ütelda: kes on lugenud, kes mäletab Vilde reisikirju?
Kangilaski hinnangut loen teisest Laikmaa-raamatust - tema autobiograafiliste kirjutiste valimiku «Mõteldes tagasi» (1991) algusest. Toda raamatut võib «Teelt» lugejale soojalt soovitada, ka põhjalike viidete ja kommentaaride pärast.
«Teelt»-raamatut väärtustab koostaja põhjalik saatesõna. Oleks eesti kultuuri kõigil laikmaadel oma Vaike Tiik!
Laikmaa-raamatute rida mööda edasi (tagasi) minnes peab muidugi nimetama ka Endel Nirgi «Kaanekukke» (1977). Dokumentaalbiograafia, biograafiline romaan, biograafiline isikuessee - zhanr zhanriks, ettevõtmise tõsidus ja tulemus ei tekita ka praegu kahtlusi. Vahendatult on «Kaanekuke» lugejad juba kaasa teinud ka suure reisi, mille osalised nüüd saame olla otse algteksti järgi.
Ei ole midagi uut päikese all!
Võimalusi selle lendlause väljaütlemiseks on palju. Kas sügav pettumus oleks neist kõige ootuspärasem? Seekord oleks õige intonatsioon rõõmus üllatus, nagu need kirja pandud ongi.
Laikmaa sõidu tõeline eesmärk oli Itaalia, kuigi reis kujunes pikemaks ja raamatki on seeläbi avaram. Kaks kuud enne Laikmaa raamatuga kohtumist olin bussituristina mitmel pool Itaalias, Capri ja Vesuuvini välja. Põgusalt ja kiirustades, nagu lihtsurelike eestlaste Euroopa-avastamine praegu toimub. Õnneks küll väga hea juhina, kes palju teadis, viitsis ja veel rohkem teada tahtis. Niisugune paralleelsus andis Laikmaa raamatule tublisti juurde. Nagu ka vastupidi: raamat täiendas äsjast reisi. Nagu seda on näiteks teinud ka Ristikivi «Itaalia capri-ccio» ja «Rooma päevik» ning Uibopuu «Lõuna poole».
Itaaliat vaatamas käiakse nüüd Eestistki palju. Ka sellest vaatekohast võib Laikmaa raamatu ilmumist õigeaegseks pidada. Mida oma praegustel reisidel näeme ja näha soovime, on ju põhiliselt seesama, mille pärast sõitis ka Laikmaa: ajalooline Itaalia, antiik, rikas kunstiminevik, võimalus ajalooga silmitsi seista, loodus ja maastikud. Itaallaste endiga suhtlemiseks meil Laikmaast erinevalt aega ei jätku. Nagu Laikmaa raamat tervenistigi näitab reisimehe enda huvist lähtuva liikumise eeliseid. Laikmaa oli rännumees, meie paraku ainult turistid. Laikmaagi sõitis Caprile päevaks, vaba mehena jäi sinna aga peaaegu aastaks. Loodetavasti eksib siis see, kes arvab, et reisimise levik reisikirja välja suretab.
Aga meeldetuletus sellest, et kõik võib korduda? Laikmaad lugedes panin teadagi tähele neid kirjakohti, kus oleksime nagu oleksime nagu koos käinud ja vaadanud. Nii oli see näiteks Peetri kirikule lähenemisel ja kirikus endas. Ei paista ta siit esmalt (vist ikka eemalt, kui konteksti mööda lugeda - ÜT) ei masendav suur, ei ilmatu ilus, kirjutab Laikmaa, kellele on ehitusena hoopis mõjuvama mulje jätnud Kölni toomkirik. San Pietro suurus hakkab alles paistma, mõjuma, kui me sissekäigu poole viivast laiast vahetrepist üles sammume. Kiriku sees aga jääme tahtmatult seisma selle hiigla avaruse ees, mis nagu meie üle voolab (lk. 151). Jah, ruumimulje, õieti siis ruumielamus oli tõesti võimas, omas laadis täiesti uus kogemus, ei mingit võimalust võrdlemiseks. Sajand varem või hiljem - ikka seesama!
Selliseid kokkusaamisi oli teisigi. Nii oleksime nagu koos ka Via Appial käinud - paik ja miljöö, kus suhe antiigiga ka nüüd eriti vahetuks kujunes (lk. 177-179).
Laikmaaga koosreisimine ei ole lihtsalt huvitav ja rikastav, see on ka inimlikult meeldiv. Ta ei varja ennast, ta ei suru ennast peale. Väga loomulik avatud-olek ja reageerimisvalmidus. Võltsimatu demokraatsus ja humanism, mis ka selle läbi mõjule pääsevad, et ei puudu usk maailma asjade paranemisse. Inimene, kes vajab ilu ning suhtleb maailmaga ka ilu kaudu, olgu siis tegemist vastassoo või loodusega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALLE-STEN MAISTE
Friedrich Nietzsche, «Ecce homo». Vagabund 1996. 215 lk.
Või oleks nietzschelik äratundmine veel sajandijagu hilinenult leidnud oma paleuse rokkarluses või milleski kolmandas sootuks? Või nii ühes kui teises kui kolmandas ja päristiselt ometi üheski mitte, nagu see ühtpidi nietzschelik näib... Totrusest need küsimused tõusid häbenemata end liialt. Ning oli ju muusikal Nietzsche mõtlemises teatud mõttes alustrajav roll. Või on kogu see tänapäevane, massikultuuriks suubuv stiiliderägastik vaid järjekordne «pööbliafäär», lootusetult seostamatu selle dionüüsilise fenomeniga, mida Nietzsche esiotsa Wagneris kuulis või mida ta kooris arvas ära tundvat Atika kahel esimesel suurimal traagikul, ning mis peale sokraatilise Euripidese soperdamisi veel osalt vaid lüürikana elama jäi.
Aga ons tänapäeval, kus massikultuuriks tituleeritu viimaseidki nurgataguseid üles leidmas, ülepea midagi, mis üle pööbli ulatuks? Ja ometi küsivad meie sajand ja massi-inimene edenedes üha tungivamalt Nietzsche, selle aristokratismi ja ülimuse apoloogi poolt mõteldu järele. Kas ihaleb siin tuntud vajadus vaid puuduolevat või on ehk massinimese hulgaski veel ületamis- ja ületõusmistarvidust? Vahest võib seda siis vastukultuuris ja tema muusikaski leida, ning vahest kandub seda piisajagu viimaseist idanevaisse meelelahutustööstusse ja massikultuurigi?
Sellised keerdkäigud, nagu öeldud, totrusest tõusid ja sinnasamasse pöörlema jäid. Ja sinna nad olekski jäänud, kui meie noore põlve esimene vaimuaristokraat Hasso Krull poleks maakeelse «Ecce homo» ristsekõnes («Postimees» 17.06.1996) kohati sarnastel radadel käinud, Nietzsches tänapäevase kontrakultuuri eeskäijat näinud. Siiski ei tulnud siinse loo algimpulss Krullilt, aga sellest juba allpool. Igal juhul ka mitte selleks, hoidutagu arvamast, ei ole see kirjutis, et uurida või mõõta, palju modernseis subkultuures - olgu siis vastu- või peavoolus - on leida Nietzsche või Dionysose vaimu, ent siinpuhul kuluks üks kõrvalepõikav sissejuhatus veel ära...
Lõpetasin äsja ülikooli. Viimaseks jäi eksam Niet-zschest. Ka «Ecce homo» kuulus kavva. Lugesin teda võõrkeelsena, teadusliku raamatukogu sessipalavikus, püüdes väheste tundidega haarata võimalikku maksimumi. Vahetult peale eksamit leidsin «Postimehe» raamatuäri tänavareklaami, kuulutusega emakeelse «Ecce homo» päralejõudmisest. Ning taas, igasugusest kohustusest vabana juba, asusin jälle lugema Nietzschet; aeglaselt ja süviti, ent äsjasest sootuks lahknevas keskkonnas. Lugesin Nietzschet kaugliinibussis, lösakil diivanil, saatjaks tuim ööraadio, hommikuäratuseks, koos Motörheadi, apelsinimahla ja vodkaga, Pirital, kesk päikest ja bikiine. Kuhu ta siis õieti kuulub, sammaste vahele tarkuseidusid tooma või eimillekskikohustavasse suvve, või veel kuhugi või eikuhugi hoopis? Kuulumisküsimus, määratlemise vägivald, millest meie sokraatilises/teaduslikus maailmas sugugi mööda ei saada.
Ka tõlkija Undusk peab oma iseenesest superheas järelsõnas järjepanu osutama sellele paranoilisele piiritluspüüule, mis Nietzschet lakkamatult ja siiski kaunis tulutult saatnud on. Nietzsche ise - ta on see ja see ja ehk kolmaski: Kus iganes tõde on võidule pääsenud, küsige, milline eksitus tema eest on võidelnud. Ta vaidleb vastu, nagu iial pole vaieldud ja ometi on eitusvaimu vastu. Siin on tema kuuluvus ja kuulumatus. Kuulumatus, mida igal juhul ei tohi mõista mingi uue, omalaadse kuuluvusena. Nii lai on veel Nietzsche tee, et ta kuhugi täpselt ära ei mahu. Millisena peaks see tee siis puutuma meisse, massinimestesse, rokkareisse, poppareisse ja muidumõnusaisse? Mida on ta öelnud ja mis on sel öelda meile?
Aga siit on juba ilmvõimatu selgelt edasi minna, ring on surnud ja täis, läheb ja tuleb tagasi. Krull Derrida toel: Lausungid nagu Nietzsche on öelnud seda ja seda muutuvad ühtaegu topeltmõttekaks ja mõttetuks, Nietzsche on öelnud peaaegu kõike, omavahel täiesti sobimatuid asju ja ka seda, et ta neid ütles. Ja Nietzsche ise hoiatades end segi ajamast hoiatab ka liigselt austamast: Ma ei püstita ühtegi uut ebajumalakuju, vanad saagu aga tunda, mis tähendab savijalgel seista... /--/ mis siis, kui teie austus kord ümber kukub, hoiduge, et mõni ausammas teid langedes surnuks ei löö.../--/ mis hääd on kõigist uskujaist! Te pole veel otsinud ennastki ja juba leidsite minu. Ning siin on koht hälbida Nietzschest, tagasi oma tunnetatud totrusse, muusikasse, massinimesse ja tema ajastusse.
Istun eksamil, kõne all on Nietzsche ja Schopenhaueri kunsti ja tragöödiakäsitluse erinevused, muusika vaim ja selle dionüüsoslik interpretatsioon Nietzschel, ja siis küsitakse mult, et äkki on tänapäevasteski trummiga tantsudes teatavat dionüüsilist vaimu. Vastata ei on sama rumal kui vastata jaa. Omaaegseist, trummita tantsudest pole mul sedagi aimu. Selle koha seal eksamil ületame vaikides ja ometi tajun õppejõu pilas ka teatavat mällusööbivat groteski. Ajaviituseks loen kunagi hiljem Blomstedti, ka temal on koht, kus tänapäeva massimuusika ja dionüüsoslik vaim vastastikku küsivalt hetkeks kõrvu satuvad. Muidu nii mänguline ja vallatu Blomstedt tõsineb siin harjumatult. Need kaks ei sobi tal kuidagi, rock on talle puhas antimetafüüsika, milleni klassikalist armastav Nietzsche oma õhtumaise metafüüsika kriitikas vaevalt oleks nõustunud minema.
Kui vastandlik Krullile, kes leiab biitnikuist ja Doorsist reivideni piisavalt Nietzschet, tema huumorit, eitust ja elusust. Siiski, kunagisest pungist vallatud Blomstedt peaks ju ometi tajuma, kuivõrd sisaldab igasugune rockkultuur metafüüsikat, kuivõrd sisaldab see näiliselt vaid rütmilöögile rajanev kehaelektriseerija endas suletud narratiive. Krull küll vist tunneb seda varjatud sureva Platoni ihalust neis biitnikeis ja punkarites, ütleb ära, et neis ei olnud Nietzsche paindlikkust. Kust kõikjalt küll ei võiks leida midagi Nietzschest. Ometi, kas ei näita kogu see vastukultuuri siplemine metafüüsikast väljumise raskust, ikka peale vajuvat metafüüsilist igatsust ja traditsiooni, mis saadab ka suurt osa Nietzsche-järgset mõtlemist? Mulle pigem tundub, et tänatulnuna ei pelgaks Niet-zsche rocki mitte Blomstedti arvatud antimetafüüsilisuse tõttu, vahest vastupidi. Mis siis ikkagi oleks see Nietzsche dionüüsiline tants, kõla, millel saaks lõpmatult naerda ja mis ei rikuks seedimist, sest nagu ta ütleb - neetud olgu see päev, mil kordagi ei tantsitud, ja see tõde, mille puhul kordagi ei naerdud.
Me elame traagilisel ajastul, Jumal on surnud. Siiski, hoidutagu teda äratamast, sellest vaevalt võib midagi hirmsamat olla. Maailma ei valitse ei jumal ega mõistuslik korrastatus, temas võimutseb tahe. Sellises situatsioonis tõuseb päevakorrale Nietzsche poolt «Tragöödia sünnis» leitud kreekalik dionüüsia-fenomen, mille lagundas sokrateslik dekadents, mis loogikalise mõistuse vahendiga püüab korda luua tänini. Ometi ei suuda mõistuspärasus Jumala surma järgsesse irratsionaalsusse oluliselt korrastust tuua, nii tulebki eeskuju otsima minna kreeka eelsokraatilisse, ratsionaalsusest puutumata elusuutlikkusse, tuleb küsida kreekaliku, tugeva pessimismi ja kannatuse järele, mille ületamist väljendavad Euripidesele eelnenud kreeka kaks suurimat traagikut, kelle tööd ei loonud illusioone, vaid vaatasid kalgilt karmusele näkku, püüdmata paratamatult valitsevat tahet mõistusele allutada.
Sellistes tragöödiates oli olemuslik dionüüsoslik vaim, hävitav-purustav ennastületav taastulek, orgastiline elutahe, milles eriline koht oli kooril ja muusikal kui vahetult tahtest kantud kunstivormil, mis inimesele lähimat väljendab, vastandina usule ja teadusele, mis püstitavad ülemaiseid ja põhjendamata lootusi. Sulandumine orgastilisesse üleindividuaalsusse ja sellega kaasnev hävitus ja taastulek tagas üleoleku pessimismist, elutahte ja olemisjõu. Sellist dionüüslikku arvas Nietzsche algselt ka Wagneris kuulvat, mille ta hiljem siiski eksituseks kuulutas: ...sellel, mida ma noores eas Wagneri muusikast arvasin kuulvat, ei olnud üldse midagi pistmist Wagneriga; et see, mida ma dionüüsilise muusika pähe kirjeldasin, oli vaid see, mida mina kuulsin... («Ecce homo» lk. 75). Kuid sealsamas: ...pole mul nüüdki veel mingit alust loobuda sellest lootusest muusika dionüüsilisse tulevikku. Wagner kuulutati romantiliseks oopiumiks, aga usk muusikasse jäi: Mille all ma kannatan, kui ma muusika saatuse all kannatan? Selle all, et muusika on ilma jäetud oma maailma kirgastavast jaatavast karakterist, et ta on de-cadencei-muusika ja mitte enam Dionysose flööt...(126).
Dionüüsliku vaimu olemine või mitteolemine ei sõltu siis mitte ainuüksi muusikast, Wagneris teda kord on, kord mitte. Muusika olemus sõltub kuulajast ja kuulamisest, kontekstist, mis temaga kaasas käib, järgijatest ja konventsioonidest, mis selle muusika omaks võtavad. ( Vaene Wagner! Kuhu ta oli sattunud! - Oleks veel, et sigade, aga ei, sakslaste sekka! lk. 87). Nii ei saa vist olla iseenesest dionüüslikku muusikat ja samas ei välista ei rock, ega ükski teine stiil võimalust, et ta võiks teatavas tähenduses seda olla. See sobiks ka kaasaegse muusikasemiootikaga, kui tugineda Anneli Remme Berio käsitlusele (TMK 5/96), kust võib lugeda, et muusikal pole põhiolemust või essentsi, vaid need on vaadeldavad suhete võrgustikus.
Niisiis, reivige nietzschelikult. Küsimus pole muusikas ega Nietzsches; ta on tantsijas, suutlikkuses tantsida (tants, nagu naer, seedimine jt., kuuluvad Nietzsche lemmikmetafooride hulka, mille sügavam tunnetamine eeldab Nietzsche koguloomingu avaramat mõistmist.) Üks mis selge - kaugeltki pole Nietzsche poolt sajand tagasi äratuntu veel üldiselt ja vahetult teata-vaks/tuntuks saanud, meie igapäevakogemusse juurdunud. Vahest ei kuulu selline üldiselt äratundmine ülepea Nietzsche poolt mõteldu loomusse, äkki on see lõppematu edasiminekufilosoofia, hommikufilosoofia, mille juurde jääb ületamatu tagasipöördumisvajadus, ilma et see mõtlemine lõplikult selgineda saakski.
Heideggeri järgi mõtleja mõteldut ei kummutata, vaid see vaibub mõtleja poolt mittemõteldu, sellesse mõtlemisse varjulejäänuna kätketu, esiletoomisega. Nietzsche poolt mittemõteldule on väidetavalt püüdnud osutada Heidegger ja teisedki, ometi pole siin suudetud kõike paika panna, Nietzsche juurde tagasipöördumisvajadust vähendada. Möödaläinud sajand pole Nietzschet meist oluliselt kaugendanud, seljatahajätmisest rääkimata. Vaid väga lähedal seisev ja meid otseselt puudutav saab olla see, mille kohta on nii raske kindlapiiriliselt ja selgesti otsustada. Nietzsche tundmine ja omaksvõtt pole tema poolt või vastu olemine, tema kuuldavõtmine on sama kui selle kuuldavõtt, et suvele järgneb sügis ja sellele taaskord kevad, sellele vastuseis on sama hea, kui üritada halba ilma ära kaotada, kui kasutada Nietzsche enese väljendust (lk. 140). Pole tänapäeval veel asja, mida rikuks nietzscheliku õhu taasnuusutamine, vastupidi, just Nietzsche oleks see, kelle poole pöörduda, kui otsitakse kadumaläinud värskust.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996