æ = ABDEFGHIJKLMNOPRSšZZhTUVÕÄÖÜ + ?, Raamid, Sisenemine teosesse, Kaks ja üksainus, Õppereis, Ka täiskasvanuile

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
JÜRI RATO

Michael Ende, «Ilma lõputa lugu». Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve. Kujundanud Jaan Tammsaar. Tiritamm, Tallinn 1996. 469 lk.

Teoses ise-osalemine ei tundugi tänapäeval nii eriskummaline, kui varasemal tingimusteta fikseeritud tekstide ajastul («Die undendliche Geschichte» ilmus 1979). Modernaeg on tegelikuks teinud teose sõltuvuse mitte ainult tootjast, vaid tarbijastki; interaktiivse keskkonna kodanik saab WWW´s ise muinasjutule või TVs seriaalile valida meelepärast lõppu. Nõnda on hakanud hägustuma piir meie maailma ja meie poolt loodavate maailmade vahel; päris-ilm on midagi sellist, millel pole tajutavat algust ja lõppu, (meie poolt) loodud mängu- ehk teosemaailma aga ümbritsevad meie määratud piirid.

Kahe ilmakorra erinevus pole küll absoluutne. Mingil määral on meile ikka iseloomulik otsida raame, luua lõppevaid lugusid ka päris-elus, lahkuda kustki kui lõpetades juttu, oma kiindumusi kutsuda stoorideks, näha elu novellikogumikuna. Sageli tahetakse ka vastupidist, püütakse laiendada kunstiskohatut piirituks päris-eluks. Illustreerigu seda eksempel Kivastiku viimasest kaanetatust - Mardi vanaema, kes soovib teosesse elama asuda, et sealsed sündmused jätkuks edaspidi. (Näide tuli küll raamatus-seisvast, mitte päris-elust - nii mõnigikord tundub kirjasõna selgitusteks veenvam-usutavam, kui omaenese elust ja vanaemast rääkimine).

Raamatu raamistus pole - ka arvustuse jaoks - ebaoluline. «Ilma lõputa loo» eestindust käes hoides ning pikal lugemisrännul puhuti pilku langetades jääb see korduvalt pidama raamatu kaantele. Aegajalt ilmub meil ikka veel kalleid, kuid kolekaanelisi-prahipaberilisi üllitisi. Lasteraamatuid pole nende seas õnneks palju, ometi on «Lõputa loo» köite kaunidus teiste teoste taustal märkimistvääriv. Teose arhailisemaigulises välimuses on midagi raamatut suurtähega kirjutama sundivat, midagi vanadele väärikatele tekstidele viitavat. Tänapäeva müügiks määratud maailmale üsna tavaliseks kombeks on esitada kuitahes eristiililisi raamatuid standardse kujundusega. Omapärane kujundus annab aga tekstile juurde lisamõõtmeid. «Lõputa loo» puhul tekitab see eriliselt sobiliku hõngu.

Muidugi ei kavatsetud eelnenuga vormindust üle tähtsustada. Tunnistagem ka, et «Lõputa loo» eestinduse väärt teostus pole päris samaväärne selle kütkestava kirjeldusega, mida kohtame kohe teose alul - väike hämar raamatupood, täidetud loendamatute erinevate maailmade-teostega, nahka köidetud ja küljed kuldselt säramas. Raamatupoodi satub Bastian Balthasar Bux, pikk-kauni nimega, ent paks ja põlatud poiss, kel ometi oskus fantaseerida (ta räägib iseendaga, mõtleb lugusid välja, leiutab nimesid ja sõnu, mida pole olemas). Poiss märkab raamatute seas ühte - pealkiri «Ilma lõputa lugu», kirjutatud konksuliste tähtedega, kaas vasekarva, sellel kaks madu, kes teineteist suuga sabast kinni hoidsid. Äkitselt tunneb Bastian seletamatut soovi teos kaasa kahmata ja ära joosta. Kuigi poiss on klassi(kollektiivis vist vältimatu) kiusatu rollis, ei oska ta seda lugema minna mujale, kui vihatud kooli pööningule.

Bastiani lugemissituatsiooni kirjeldamisel tahaksin abiks võtta ühe mõiste sama autori teisest teosest; teguviis, mis tihti abiks olnud. Võib küll vastu väita, et tegelikult peaks iga teos olema vaadeldav omaette tervikuna, võetav uue ja ainulisena. Ometi jäävad autorite nimed läbi aja- ning kirjandusloo samaks, erinevalt nende teoste tegelaste nimedest. Tihtipeale väidetakse mõnda lugudeloojat ta eri raamatuis ikka ja ühtsama lugu jätkavat.

Eelnenud õigustustega laenamegi ühe sõna sama autori «Momost» (Helgi Loigu eestindus 1994), iseloomustamaks hetke, mil selgub, et lugejale (Bastianile) esitatav pole lihtne ajaviitelektüür, traditsioonilise sündmustereaga seiklus. Algul välja joonistuva süzhee põhjal võiks seda ehk arvata - meie poolt loetava «Lõputa loo» peategelase Bastiani poolt loetava «Lõputa loo» peategelane Atreju asub retkele. Retke eesmärgiks on leida vahend, mille abil päästa hävinemisest Fantaasia - sellist üldist nime kannab maa, kus tegevus toimub.

«Lõputa lugu» on siiski midagi enamat kui lihtsalt lugu. See on Lugude Lugu, maailma - olgu või vaid Bastiani) muutev tekst. Peagi ei piisa enam tavaloomulisest raamatujälgimisest - et meie, lugejad, oleme siin(pool) ja teose tegelased seal(pool). «Lõputa loo» keskpaigas jõuab teose tekst viskava grammafoni staadiumi - kirjeldatakse loojat, kes loob teksti loojast, kes loob teksti, kes ... (jne, jne). Edasise jätkamiseks on vältimatu kaks poolt ühendada tervikuks. Raamat annab võimaluse ja teisalt ka kohustab lugejat (esialgu niisiis Bastiani, meid veel mitte) teosesse sisenema, ületama piire, mis talle seatud. Hetk, mis selleks sobib, ei ole aja suvaline tükk, vaid üks harvadest silmapilkudest. Nimetaksin sellist viivu «Momost» laenatud mõistega TÄHETUNNIKS, hetkeks, mil kõik asjad ja olendid, kuni kõige kaugemate tähtedeni välja, lausa erakordsel kombel koos toimivad, nii et võib juhtuda midagi niisugust, mis ei enne ega pärast seda iial võimalik ei oleks.

Tundub, et selline, piirepurustav hetk, kestku see siis minuti või päeva, on selginemishetk. Korraga on võimalik vaadata nii ette kui taha, näha asjade tuuma, enne tähetunni vältimatut lõppu leida enese jaoks midagi ammuoodatud olulist. Samavõrra ollakse suutelised ka ise teistele andma - Bastian oskab leida uue nime Fantaasia valdjatarile, suudab Atreju lugu jätkata, mõistab jutustada Fantaasiamaa fantaasiavaeseile asukaile loo, mis sisaldab endas kõiki teisi. Kui rändav Bastian jõuab Tuhande Ukse Templisse, algab ka raamatu harunemine, siitpeale kohtame üsna sageli - ehk paar korda üle liiagi - lauset aga see on üks teine lugu; oskuslikul lugudeloojal võimalusi edasiehitamiseks jagub.

Bastiani teosesseastumise järgi võiks raamatu jagada üsna veenvalt kaheks, erineva peakangelasega looks. Esimeses pooles on põhiline tegutseja Atreju, kel tuleb Suurel Otsimisretkel leida vahend Fantaasia (või: fantaasia) kadumise vältimiseks. Atreju teod toovad teosesse seni vaid kaasa elanud Bastiani, kes «Lõputa loo» surnud punktist päästab. Fantaasiasse sisseneminek muudab Bastiani senisest «tossikesest» kujutluste sangariks. Teises pooles tulebki Bastianil päästa iseennast, oma kujutlustes kõikvõimsaks muutunul tuleb muutuda ka päriselus.

«Lõputa loos» puutuvad kokku kaks ilma, «päris» ning kujutluslik (nende kahe eristamine eestinduses kursiiv- ja tavalise kirja abil pole küll päris sama mõjus kui markeering rohelise ja punase kirjaga originaalis). Bastiani näitel selgub, et kaks ilma pole teineteisest sugugi pääsmatult lahus, vaid piirid saab teatud tingimustel ületada. Selgub seegi, et tagasitulek võib olla veel vaevalisem kui teose sisse pääsemine. Ahvatlus jäädagi kujutlusteriigi edasiehitajaks on suur, paraku minetatakse iga sealse innovatsiooniga mingi mälestus oma varasemast elust, päris-maailmast. Bastian vaidlebki üpriski sõgedalt vastu oma fantaasiamaistele kaasabilistele - Atrejule ning õnnelohe Vuhhurile, kes tal tagasi pöörduda soovitavad.

Fantaasiamaa nimetamine «maaks» on tinglik - tegelikult on võimatu joonistada Fantaasiamaa kaarti (lk. 172), see on muutuv nagu meie mõtted. Autor ei salga, et Fantaasiamaa on fiktsioon, selle väljamõeldusele ei juhita tähelepanu küll rõhutatult ja jõuluvanaillusioone purustavalt, kuid paaril korral probleemi ometi riivatakse. Lugejale kinnitatakse, et Fantaasiamaailm asub oma suurusele vaatamata meie maailma sees. Tähekloostris tõestab Bastian kaas(tegel)astele muljetavaldava mõjukusega, et tegelikult asutakse vanal pööningul, kus ta «Lõputa lugu» enne sisseastumist luges. Erinevalt reaalsuse kohta käivatest reklaamidest on see riik oma lõputuse tõttu aga tõepoolest seest suurem kui väljast.

Fantaasiat võiks nimetada ka meie maailma peegliks. Seejuures pole tegu tavalise peegliga, Atreju näeb ennast seesmise olemuse peeglis Bastianina, kuid võrdusmärki kahe poisi ning kahe maailma vahele asetada ei saa. Küll saab liikuda koos, Bastiani rännak Fantaasiamaal Atreju abiga teeb tagasitulekuks sootuks teistsuguseks, senise põlatud nõrgukese kohta kuuleme ta naasmisel: kui seljataha on jäänud sellised seiklused nagu Bastianil, leidub vaevalt midagi, mille ees veel hirmu tunda (lk. 460). See tundubki olevat Fantaasia vastutasu selle säilitamise eest.

Nagu teistele sarnastele fiktsioon- ning mittefiktsiooniilmade vahel reisijatele, teeb ka «Lõputa loo» tegelastele muret, kas nad on olemas tegelikultki. Bastian asub asja üle arutlema (Aga kas see oli tõesti vaid muinasjutt?) veel enne, kui talle võimalus selgitavaks rännuks antakse. Koguni fantaasiailma enese asukad kahtlevad oma kaasmaalaste olemasolus - nõnda saab Atreju imestusega teada, et olemas on Rändava Mäe Vana (lk. 191).

Raamat on mahukas, tagasitee ka tegelikkuses muutumiseni pikk. Atrejul ning Bastianil tuleb rännaku kestel kohata ning ära kuulata paljusid olendeid; kohtumiste korraldamisel on autori kujutlus- ja ülevõtmisvõime aukartustäratav. Osad Fantaasia asukaist on tuttavad varasemast - kentaurid, libahundid, ükssarvikud (ükssarved), osad mitte - korbatroll, pisitillud, Igramul Paljune. Need on tõesti vaid vähesed näited, «Lõputa loost» leiame suisa mõnesid olendinimetuste suurkogumeid, kuhu ehk pisut liigagi väsitav seltskonnaloetelu koondatud.

Fantaasias kohatud olenditega kaasneb enamasti ka lühem või pikem vestlus, mille jooksul antakse kangelasele (või/ehk: lugejale) teavet Fantaasia olemusest - eriti mõjusad on kohad, kui esitus toimub värsivormis. Pikapeale võib tekstist nõnda välja noppida põhjaliku filosoofia kunsti ja elu suhetest, näiteks selgub vestlustes, mis on fantaasia ja vale vahe.

Fantaasia filosoofia seletajad on ka mitmed pahapoolsed olendid, see viib mõttele, et nende mõtete esitamine oligi Michael Endele vähemalt sama oluliseks eesmärgiks kui tüüpilise hea-halva vastanduse põhjal noore lugeja kasvatamine. Tunnistagem, et mõnes kohas küll tundus nende pikkade dotseerivate dialoogide pealesunnitus häirivat, nagu ka sellised õõnsad õhatused kui Nüüd mõistan ma oma olemasolu mõtet (lk. 244). Ehk tulnuks iseenesest ju huvitava mõttesüsteemi esitust enam tihendada ja aegajalt maskeerida, sööta lugejale ette varjatumalt. Tõsi, võibolla lapsed sõnastatu seesugust suundumust ei märkagi, vanemat lugejat võib see kohati häirida.

Terviku taustal see siiski ei sega. Raamat väärib oma nime - Iga tõeline lugu on ilma lõputa, nagu kinnitatakse Bastianile pärast ta tagasipöördumist. Nõnda võib tõeline lugu igikestvaks teha ka oma looja - Michael Ende on jäänud meiega vaatamata ta nime tähendusele ning maailma Lõputa Loost temale määratud eluosa otsasaamisele.

Raamatutes peegelduva Fantaasiamaa aluseks on tähestik. Justnimelt tähestik, täpsemalt sellele ringi peale tegemine tingib ka mõnede peatükkide võõristust tekitava kõlaga algussõnad - nagu depressioon valdas.... Kaironit või shlakina rasket... vihma sadas või zodiaagivalgus paistis... läbi pilvede. Sobilike alfabeetiliste algustähtede tõlkimine on sel juhul tõesti võrreldav luulevahenduste keerukusegagi. Ka sõnaühendil Fantaasiamaa pole meie keeles päris ladusat kõla, mis ei tulene ilmselt ometi küll mitte meie rahva fantaasiavaesest meelelaadist.

Fantaasiavaesuses raamatus siiski süüdistus inimestele esitatakse. Inimene on ainus, kes Fantaasiamaad tekitada oskab - sinna juba loodud olendeid iseloomustab Fantaasia vaikuse hääl. Ujulaala sõnadega ei ole meie asi luua uut, ei muuta saa me oma saamatust. Kui Bastian jõuab Fantaasiamaa-rännul Vana Valitseja linna, kohtame sealseid elanikke tähestiku tähti seosetult reastamas. Võrdpilt näitab ilmekalt, milline, DNA tekitamisega võrreldav oskus on täheklotsidest lugude loomine.Paraku on inimolendid Fantaasias käimist unustamas - neil õiget luulelendu enam pole, / neil mõtted peas on ainüksi maised... Etteheide pole sugugi varjatud, vaid üsna otsene - oht, mis Fantaasiamaad ähvardab, muutumine tühjuseks, on tingitud just meist, täiskasvanute maailmast. Lapsed käivad Fantaasiamaal niikuinii, pole ime, et Fantaasiamaa valdjatari just Lapsemeelseks valitsejannaks kutsutakse. Fantaasia ootab pealkirjas trooniva küsimärgikoha täitjaks aga kõiki meid. Seejuures viisavabaduse sõlmimist Fantaasiamaaga pole tarvilik nõuda ning «Ilma lõputa loo» lugemisest piisab tolliformaalsuste õiendamiseks.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

    Tagasi üles