Saadik Arbujate ajast, UUSI POEESE

JANIKA KRONBERG

1930ndatel aastatel eesti kirjandusse tulnud luuletajate põlvkonna kõneksvõtul on eriline rõhk asetunud ikka Ants Orase kokkuseatud antoloogia «Arbujad» (1938) autoreile. Nüüdseks on nad kõik saanud klassikuiks sõna parimas mõttes, jõudnud Parnassile, enamik neist vääristunud kogutud teoste või hoolikalt valitud luuletuste uusväljaannetega. Paar monograafiatki on ilmunud, kuid seda väärib igaüks neist. Arbujaid endid tervikunagi on monografeeritud, kuid tehtud seda seestpoolt, Bernard Kangro pilgu ja mälu läbi nähtuna.

Kangro memuaarse arbujatekäsitluse sümpaatseks jooneks on see, et ta annab ka tausta ega unusta «suurte» kõrval neid, kes «päris» Parnassile tollal või hiljemgi pole jõudnud. Või kes sinna kõigest jõust jõuda pole üritanudki. Nimetagem neist tähestikulises järjekorras Juhan Sinimäed, Helmut Tarandit ja Arno Vihalemma, kelle kõigi kohta annab hädavajalikumat teavet ka «Eesti kirjarahva leksikon». Viimases pole aga sõnagagi mainitud Laur Tamme, meest, keda täieõiguslikult võib pidada tõeliseks saadikuks Arbujate ajast ja kes täna võib Tartus tähistada oma 85. sünnipäeva.

Ütlen nimelt «võib», sest ma ei tea, kas Laur Tamm võtab vaevaks seda omal algatusel tähistada. Kord on ta viibinud sel ajal Lapimaa tundras, ihuüksi ja vaid meenutades oma sündimise päeva. Tagasihoidlikkus on Laur Tamme esmane iseloomuomadus ning see saab kohe iseenesestmõistetavaks kõigile neile, kes temaga vähegi koos on viibinud. Ent siin peitub ka esimene põhjus, miks Laur Tamm pole avaldanud ühtki raamatut. Poeetilistes enesemääratlustes, millele sageli on tunnuslik deminutiivsus, vähendamine, on ta ikka leidnud oma loomingule koha vähem arbujate väärisluule hulgas, rohkem seda ümbritsevas maastikus. Mu mõtted on kui pinumaa, / kust tarbepuud vist eal ei saa, ütleb ta Betti Alveri koostatud käsikirjalises luulekogus «Pinumaa». Või siis tõrjub teisal kiitjaid ja trükkiergutajaid:

Ärge mind kiitke, ma
seda ei vaja,
elan niigi ära
määratud aja.

Laur Tamm on sündinud Tartumaal Kavastus, ja need värsid tuletavad meelde temaga ühekandimehe Juhan Liivi luuletuse «Noor-Eestile»:

Mind ärge austage -
ei iial iganes!
Üks valus vale mõiste
on liikvel aja sees.

Laur Tamme varjulejäämise teine põhjus on karmim ja veidi hilisem: avaldamisvalmis kogu jäi 1940. aastal alanud Vene okupatsiooni jalgu ning diktatuuririigis välispidiste nõuete kohaselt sõnu seada on Laur Tamme jaoks alati olnud võõrastav. Muuseas oli juba varem Hitleri võimuletulek Saksamaal sundinud teda oma algse eesnime Adolf Lauriks muutma.

Paar luuletust Laur Tamme sulest nõukogude aastail siiski ilmus, kuid ka siis mitte autori enese algatusel. 1946. aasta «Loomingu» kaksiknumber 7/8, milles oli trükitud tema «Sepad», langes aga tervenisti Juhan Smuuli terava kriitika alla. Toda ettekannet Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu arutluskoosolekul on refereeritud sama aasta 19. oktoobri juhtkirjastiililises «Sirbis ja Vasaras», mille esilehel ilutseb Smuuli «Laul Stalinist». Artiklis leiduvad ka järgmised read: L. Tamme luuletus «Sepad» on nii vähe tänapäevane, et oleks vabalt võinud ilmuda ka kodanlikul ajastul. Just nimelt «kodanlikul ajastul» nood värsid kirjutatud olidki, aga selline hinnang võttis Laur Tammelt vähimagi soovi edaspidi oma loomingut trükituna näha. Uuesti on tema luuletusi hakatud avaldama palju hiljem, 1990-ndate künnisel ajakirjades «Tulimuld» ja «Akadeemia» ning «Postimehes». Ning ikka alles siis, kui keegi neid temalt küsis või toimetusse tõi.

Selles veendumiseks, et Laur Tamm luuletajana küpses üheskoos arbujatega, piisab pilguheitest mõnele tema 1930-ndate aastate lõpul «Loomingus» ilmunud luuletusele. Arbujad polnud ju esteetilises mõttes sugugi ühtne luuletajate seltskond ja kui Laur Tamme tollaseid värsse millegagi üldse võrrelda, siis vahest Heiti Talviku luule kirka kujundilisusega. Hiljem jälle läheneb ta Bernard Kangro luule vanade majade romantikale ja maadligi vaatepunktile. Kuid eks iga kõrvutus ole pisut vägivaldne. Seda enam, et sarnanemisest kellega tahes on ta hoidunud ja selle kartuses luuletusi redigeerinud ja hävitanudki. Tema luulele pole omane ei klassikaliselt lihvitud vorm ega ka vabavärss, kuid seal on palju vahepealset - rahvalikku vemmalt, mis paberile pandud enne Runnelit, ajakohast löövat epigrammi ja lõpuks ka sass-suumanlikku, kuid veidrusteta minimalismi. Selle luulelaadi vasteks maalikunstis on naivism. Mulle meenuvadki Mark Soosaare filmi «Pühapäevamaalijad» viimased kaadrid, milles Henri Rousseau maalil kaarik järsku paigalt nihkub ja üllatunud vaatleja pilgu all pildilt minema sõidab. Sel voolul ehk «ismil» on liikumapanev vägi!

Mis puutub veel Smuulisse, siis näib, et Laur Tamm ei pea viha, vaid on kergesti võimeline andestama. Eriti neile, kes oma nõdra hingega sinisilmselt kurja kütkeisse on takerdunud. Vahest piisas andestamiseks sellestki, et mõni aeg hiljem Juhan Smuul külastas teda Tartus ja istutas tema koduaeda puu - vaimustununa elust ja joovastavaist jookidest, ning ehk just seetõttu sai kaskki kasvama otse majaukse juurde. Teise samasuguse kase istutas täpselt teisele poole ust ja teerada veidi hiljem samast aiast ümber August Sang. Et oleks seltsim kasvada ja vahest ka sümmeetriline - veel polnud Paul-Eerik Rummo ebasümmeetriat ülistanud, veel polnud vabavärss eluõigust kätte võitnud ja luule voolas endiselt rangelt seatud kallaste vahel. Kased aga on aastatega suureks kasvanud, varjavad valgust ja tekitavad ajuti ka hirmu, et suure tormiga võivad nad majale peale langeda. Samas toovad nad meelde kirjanikke, kolleege ja sõpru, kellest mets ümberringi aina hõredamaks on jäänud. Ülekohtuselt vara lahkus Heiti Talvik, ka August Sang, hiljem teised...

Mitte juhuslikult ei meenutanud ma seda Laur Tamme enese jutustatud episoodi puude istutamisest, kartes küll eksida üksikasjadesse laskumisel. Looduslähedasi eluviise, süstamatku kõigil Eesti jõgedel ja igasuviseid retki Lapimaal aastail 1965-1977 peab ta oma vaimuerksuse ja suhteliselt hea füüsilise vormi tagatisteks. Hooletuvõitu külalise jala eest nurkraudadega kaitstud sipelgate käigurajad koduõuel, linnupesad puude otsas, sõbralikud koerad, kes pole vist iial kohtunud kurja inimesega - selline on Laur Tamme loomulik elukeskkond linnasüdamest eemal Kalmistu tänavas pühaaia läheduses.

Tervist ja tervislikke eluviise oskavad vahest kõige enam au sees hoida need, kel endal olnud raskemate tõbedega kokkupuuteid. Aastail 1932-1936 põdes Laur Tamm tiisikust ning tervenedeski soovitas arst tal inimestega kõnelemisel hoiduda vestluskaaslase poole hingamast. Suhtlejana sobiski Laur Tammele rohkem kuulaja roll. Kuid inimest, kes seltskonnas peamiselt vaikib ja kelles ajapikku harjutakse nägema heatahtlikku kuulajat, kiputakse sageli ära kasutama, olgu siis edevust rahuldavatel, ennastimetlevatel või psühhoteraapilistel kaalutlustel. Vaikimise ja kuulamise omadus on võimaldanud Laur Tammel imada enesesse ka sellist «pärimust», mille vahetuks tunnistajaks ta pole kunagi olnud. Sagedaimad kõnelejad - et mitte öelda südamepuistajad - olid omal ajal kaks Jaani: Kärner ja Vahtra. Võib-olla olid tagasihoidlikkus ja napisõnalisus ka põhjusteks, miks üliõpilasseltsi «Veljesto» astuv Karl Ristikivi valis oma akadeemiliseks isaks just nimelt Laur Tamme. Lisatud olgu, et Laur Tamm omakorda kuulus akadeemilise pojana Bernard Kangro «perekonda», kellega kirjavahetus püsis kuni Kangro surmani.

Mul ei ole eluplaanis teisi targaks õpetada, ütleb Laur Tamm ühes oma «Pinumaa» luuletuses. Kuid kas ei peitu neis sõnades taoistlik «toimi toimimata» kasvatusprintsiip, ehk üldse tõhusaim, millele peaks vasteid leiduma igas, ka läänemaises kultuuris? Laur Tamm ei ole ühegi õpetuse kandja, ei ole jutlustaja ega kaugeltki prohvetiks pürgija. Sõnaohter kaasaeg, nagu ta ühes luuletuses ütleb, tuhiseb üle nii temast kui meist. Seda enam tasub Laur Tamme nappe sõnu tähele panna. Ning nende lausujale tänulik olla.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

LAUR TAMM

MADALAKS VAJUNUD TALUTARES
sündisin siia maailma.
Ärge arvake erakordsust, -
hiljem ei paistnud ma silma.

Siilile andkem, mis siili kohus,
kutsule andkem, mis tema.
Ennekõike paremaid prille
vajaks mu vanaema.

* * *

KUI KESVAKARASKIT ON SAADA,
ei hooli ma siis sepikust.
Ma luules oma rada raadan,
ei matki Kalju Lepikut.

Mu lauses pole ratsukäike,
kõik nii ja naa on lugeda.
Ju siis, kui olin päris väike,
sain koeruste eest sugeda.

Ma pole õhkija, ei raja
mäest läbi otsetunnelit.
Käin kõrvalteid kui aga vaja
ja vaevalt kordan Runnelit.

Ma olen tuhmund sõjalõõsas,
mind äike kurdiks käratas.
Mu vaim ei ole põlev põõsas,
mis ümbrust helkjalt särataks.

Mu luule närib mõne närvi,
ja mõni näitab kohe ust,
kes austab rohkem punast värvi,
kui haljast elurohelust.

* * *

VÕIT EI OLE VEEL ÕNNE PANT.
Tulin koju. Olen sõjasant.
Tüdruk magas pekise orika kaisus.
Kodu oli varemeis. Elu oli raisus.

Palju sõpru jäi võõrasse pinda.
Mõni sai plekist ordeni rinda.
Mina sain kargud. Olen sõjasant,
sant mis sant.

Prostituudid ja ärikad
me verevaevade pärijad.

* * *

EI SAA MINAGI PÖÖRATA
pilke paremalt palalt.
Igal õhtul lõigatakse
maha mind oma jalalt.

Olen kõrs, mis valmilt kukub
teiste kõrte kõrvale,
vastu ööd viib mind uni
uuele endamõrvale.

Karistuslehelt öö kustutab
maha kõik eilsed patud,
olen taas kui puhas leht
uue päeva hakul.

* * *

PIIGA VÕTAD,
eide matad,
liisund armud
sõmeraga
kinni katad, -
vanaduse
vaevad veres.

Nagu vares
vastutuules
vehid tühja
kodu poole,
laperdavad
hõlmad tuules.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996