Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
REET MARK
Enn Põldroosi maalid Tartu Kunstimuuseumis
Enn Põldroosi suuri isiknäitusi on Tartus olnud kõnesolevaga kokku neli. Esimest korda oli ta Kunstimuuseumis 1967. aastal koos Olev Subbi ja Olav Maraniga ning viimati 1982. aastal Kunstnike Majas. Seekordne näitus Kunstimuuseumis hõlmab aega 1983-1996. Enamik esitatud viiekümnest tööst on figuraalsed kompositsioonid, laiemas laastus võiks öelda, et aktimaalid. Pildid valinud ja näituse kujundanud on kunstnik ise.
Esmamulje - veel enne ülesriputamist oli võrdlemisi ehmatav. Saalid tundusid tohutult täis, isegi ülekuhjatud olevat. Valminuna võis aga näha küll tihedat, kuid mitte mingil juhul ülepakutud - põnevat valikut. Kõik näituste ülespanekuga tegelejad muidugi teavad, et kergem ja alati-mitte-see-kõige-halvem viis näitust kujundada on asetada pildid enam-vähem sünniaastate kaupa. Arengujada, muutumised, eksperimendid on nii kõige paremini näha ja jälgitavad. Põldroos seda teed läinud pole. Arvatavasti tundus see liiga lihtne olevat. Võibolla on asi aga hoopis milleski muus. Kuid kõigepealt tuleks põgusalt vaadata, milliseid pilte ta neil aastatel teinud on ja millised näitusele jõudsid.
80ndate aastate algusest saab Põldroosi loomingus üha kindlamalt rääkida maalilisest maalist, s.t. värv hakkab teda üha enam huvitama. Ta ise on öelnud: Leidsin, et ei oska piisavalt maalida. Tekkis auahne soov enne pensioniikka jõudmist see võluv asi, mille keerulisusest alles nüüd aimdus hakkab tekkima, ära õppida. Ilmuvad soojatoonilised aktid ja portreed, mille puhul ei tea, kas nautida värvi või kujutatu tabamist - «Akt kollase kübaraga» (1983), «Naised ja värvilised asjad» (1991), portreid näitusel ei ole. 80ndate lõpus on aktimaal ikka veel valdav zhanr, kuid koloriiti on tulnud oluline muutus. Värvikooslused on läinud teravamaks, kontrastsemaks ning palju kasutatakse valget - nii koloriidi kui kompositsiooni elemendina. «Kaks naist» (1989), «Kohvijoojad» (1991), «Tõttajad» (1991). Juba tavapäraseks saanud laadile hoopis vastupidine pilt - «Ahvimäng» - ilmub 1991. aastal, alustades uut VIPide seeriat. Neil maalidel on kujutatud ülikondades ja kaabudes mehi-naisi, enamasti küll mehi, tumeda tagapõhjaga, s.t. puudub täiesti valge; soojakoloriidilised tööd - «Seltskondlik kohtumine» (1993), «Keksumäng» (1996) - on silmahakkavalt iroonilised.
1993. aastal kulmineerub kõiki üllatanud geomeetriline nostalgia. 60-70ndatest tuttavad kerad ja ristkülikud ilmuvad taas lõpututes sfääri-variantides. Kõnesolevale näitusele nad siiski puhtal kujul jõudnud ei ole - esitatud on leebemad nn. draperiid - pildi pinda katab hall-valge rohketes voltides allalangev draperii, mida elustavad geomeetrilised kujundid - «Varjav valgus» (1993), «Altar» (1993), «Peitusemäng» (1993), «Sfäärid IV» (1993). Teisalt trügivad geomeetrilised kujundid sisse ka aktimaalidesse - «Karüatiidid» (1993), «Nihestumine» (1993), «Kaks tundmatut» (1993) -, kohati lausa mõnd kehaosa asendades.
Järgmine aasta on kõrvade-jalgade-sõrmede aeg ja kerge popi-maigulisus, ilusaim näide ehk diptühhon «Spagaat» (1994). Päris ühene see seos siiski ka pole, sest popi-hõngulised on ka figuraalsed kompositsioonid «Mees», «Naine» (1994), «Sajab rohelist lund» (1993) jt. Samal ajal on mõned kõrvad ja näpud maalitud vägagi nauditava värviga - «Sõrm suus» (1994), «Pöidlad vastakuti» (1994).
Kõige viimaseks teemaks võib lugeda 1996. aasta antiikmütoloogia ainelisi pilte «Europe», «Parise kohus», «Hallid naised» jt. Seega võib eraldada järgmisi hoovusi: pruuni-kollase-sinise soojakoloriidilised aktid, valge ning sinise-punase jt. värvide kontrastile ülesehitatud aktid, VIPide seeria, geomeetrilise elemendiga tööd, kõrvad-sõrmed, popi-maigulised jäsemed ja kompositsioonid ning antiikmütoloogia.
Kuid need on siiski vaid põhihoovused, mille vahele jäävad nn. variatsioonid etteantud teemadel - pildid, mis koondavad endasse nii geomeetria, jäsemed kui ka erinevad koloriidi iseärasused. Alul võib küll tunduda, et iga teema on sündinud ise ajal ning on köitnud autorit ajutiselt. Esialgu näitust vaadates tuli isegi selline mõte, et erinevate laadide segamini paigutamine oli üks õnnelik idee - ühes ruumis ühesugused maalid oleks ehk isegi igavaks läinud. Kuid tegelikult selgub, et kõik need erinevad maalid on sündinud kõrvuti. Pole mingit kindlat perioodi, kus üks laad on vallutanud tegija tervenisti. Teemasid tuleb järjest juurde ning variatsioone mängitakse maha lõputult kõiki omavahel segades ja põimides. Näiteks võiks tuua ehk kõige silmahakkavama VIPide seeria.
«Ahvimäng», esimene maal näitusel olevatest valmis 1991, «Seltskondlik kohtumine» 1993, «Tere!» ja «Keksumäng» 1996. Omavahel muutuvad ja segunevad teemad ja kujundid - «Midas» (1996) oma kahe suu ja ninaga on juba natuke rohkem kui lihtsalt «Kaks suud ja nina». Omavahel segunevad teemad ja erinevate värvide kasutamine. Üks varasemaid antiikmütoloogia pilte «Kolm graatsiat» (1991) on maalitud laadis, mida eespool nimetasin «soojakoloriidiliseks aktiks», «Parise kohtus» (1996) võib ka selle alla liigitada. «Europe» ja «Paan ja drüaad» (1996) on aga hoopis rohkele valgele ja teravatele värvikompositsioonidele üles ehitatud.
Lõputuid variante on andnud geomeetriliste kujundite sissetoomine nii popi-maigulisse («Tola», 1993), vapustavalt maalilistesse süngevärvilistesse aktidesse («Karüatiidid»), kui ka kõrvade-jalgade piltidesse («Topeltkõrv», 1994). Kõige kergem on ehk teha mingeid üldistusi just seoses koloriidi muutumistega: 1993/94, kui valmisid «Mees» ja «Naine»; «Altaris», «Kahes tundmatus» ja «Tolas» huvitas loojat rohkem valge oma erinevates varjundites; jäsemete-kõrvade maalimise ajal võib kõrvuti võrratute värvikompositsioonidega - ülemine «Spagaat» või «Sõrm kõrvas» - kohata üpris kahvatuid, isegi veidi värvi poolest häirivaid töid («Kaks sõrme ja veel üks»). Viimastes, 1996. aasta töödes köidab aga jälle värvide löök-löögi-haaval loodud mahlakus - «Europe» või «Paan ja drüaad» - mis võimas roheline! «Keksumängu» härrasmeeste kuubede tumedat, kümnekonnast eri värvist koosnevat segu vaadates meenub ehtallsalulik taltsutamatu värvitihedus. Paranduseks peaks küll kohe lisama, et Põldroosi puhul jääb mäng värviga siiski alati kontrolli alla ja ei saavuta kunagi sellist spontaansust kui nooremal kunstnikul. Samuti on ta maalidel faktuuri osa tunduvalt väiksem.
Kokkuvõtteks võib öelda, et käib üks lõputu varieerimine: See on lihtsalt rõõm, et hing on sees ja maailm on värviline. Ja see maailm on nii rikas, et temast annab ehitada lugematuid ülipõnevaid maailmu.
Kogu selle lõputu mängu lahterdamise käigus jäi paraku kõrvale peamine, kõige isiklikum ja samas ka üldisem nii tegijale kui vaatajale, see on muidugi piltide tähendus. Apelleerides veel kord Enn Põldroosile, kes on öelnud, et kunst on tema jaoks midagi väärt siis, kui ta pole lihtsalt «asi», vaid sõnum, et teda ei huvita märk, mis loetavalt midagi tähendab, vaid märk, mille tähendust me kunagi teada ei saa ning et ta suhtub väga kõhedalt sellesse, kui autor oma pilte seletama hakkab, lähen minagi ausalt öeldes küll lihtsama vastupanu teed ja jätan kõik seletused igaühele endaga ise ära klaarida.
Ometi ei suuda ka hoiduda mõnest vihjest. Iroonia on Põldroosi puhul kõige selgem, kuid muidugi mitte ainus suhtumine näidatavasse - iroonia ristilöödud «Mehes», «Naises» ja «Tolas» ning nendega harmoneeruv «Sajab rohelist lund»; äravahetamiseni sarnaste kurbade silmadega härg ja lohe «Europes» ja «Andromedas, Perseuses ja lohes»; raske pronksja vihma all lebav Danae «Danae II», drüaadi pilk enne puuks saamist, nihestunud nelinurk-romb «Nihestumises».
Enn Põldroosi esimese (1966 Tallinna Kunstihoone galerii) ja (praeguseni) viimase isiknäituse vahele jääb kolmkümmend aastat. Kolmkümmend eluaastat on parasjagu nii palju, et inimene võiks valmis olla millegi loomiseks. 30 aastat vahetpidamata midagi luua on aga soliidne aeg näitamaks, mida kunstnik/inimene teha tahtnud on. Näib, et ideede ehk variatsioonide puudust kord loodud teemadele esialgu Põldroosi puhul küll karta ei ole. Maailm on edaspidigi värviline.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ÜLO TONTS
Erik Schmidt. Pagana eestlane! Poolsada aastat võõrastel radadel. Eesti Raamat, Tallinn 1996. 320 lk. + 32 lk. illustratsioone
Raamat algab autori saatesõnaga. Erik Schmidt tuletab meelde, kuidas ta pärast oma esimese raamatu, aastaid meeles kantud «Tormiste teekondade» ilmumist (1993) uute kõhkluste järel otsustas lõpuks veel ühe raamatu kirja panna - sellesama, mille puhul ma siin sõna võtan. Iseenda elust kirjutamisel on kõhklused ehk eriti mõistetavad, isegi kui mees oma poolt ja vastu argumente Mallorca palmide all kaalub, nagu Schmidt seda tegi. Tee oli ettevõtliku inimese pärast noorukina Eestist lahkumist (1943) õige mitmetele kaugetele randadele viinud, elu oli olnud kirev ja huvitav. Aga ikkagi - on see teistele jagamist väärt?
Kõhklemisele järgnes kirjutamine, mis samuti toimus Mallorcal. Seal oli Erik Schmidti kodu juba 1957. aastast peale. Kodu kõrval on tal aga veel kodusaar. See asub Eestis - Naissaar - ning on kirjutamise asjas aina otsustava tähendusega olnud. Võibolla langes otsus uue raamatu kirjutamise kasuks nimelt seepärast, et selle lõpus oli võimalik kodusaarele tagasi minna - jutustada tagasijõudmisest kui reaalelulisest sündmusest? Tolle sündmuse erilisest tähendusest kirjutaja jaoks annab aimu ka see, et selle kujutamisega lõpeb veel teinegi raamat, mille Erik Schmidt on kirjutanud oma väga kuulsast onust Bernhard Schmidtist.
Ühes asjas on saatesõna küll eksitav, on lihtsalt ajale jalgu jäänud. Nimelt võib siit jääda mulje, nagu oleks tegemist autori teise raamatuga. Tegelikult ilmus «Pagana eestlane!» hoopis neljandana (nelja aasta jooksul!). Raamatu lõpus viidataksegi autori kahele teisele raamatule, mis on valminud ja ilmumisel. Jällegi on tekst ilmumise ajaks vananeda jõudnud: mõlemad raamatud jõudsid ilmuda aastanumbriga 1995, kirjastajaks Eesti Teaduste Akadeemia. «Naissaare põlised perekonnad» on uurimus saare asustamisest Põhjasõja järel ning esitab põlisperekondade sugupuud. Ilmunud on ka kõige kuulsama naissaarlase ja miks mitte ka eestimaalase (Eestist pärit inimese) Bernhard Schmidti (1879-1935) ingliskeelne biograafia põnevalt kujundliku pealkirjaga «Optical Illusions». Selle raamatu välimuski näitab, keelest kõnelemata, et silmas on peetud laiemat levikut. Rohkesti huvitavat on siin aga ka eestlaste jaoks - Naissaare ajaloost alustades. Kuidas aga ka ei jääks Bernhard Schmidti rahvusliku kuuluvusega, ikkagi väärib ta biograafilisele romaanile lisaks (Jaan Krossi «Vastutuulelaev» 1987) ka eestikeelset mitteilukirjanduslikku elulooraamatut?
Niisiis nelja aastaga ühelt mehelt neli raamatut ning autor ei ole kirjanik ega literaat, vaid Pariisi koolitusega (École Nationale Supérieure des Beaux Arts 1950-1953) maalikunstnik. Oluline viide kirjutamise motiivile on muidugi selles, et zhanri- ja muudest erinevustest hoolimata on kõik neli kas otse või mõne aspekti läbi Naissaare-raamatud. «Tormised teekonnad» ja «Naissaare põlised perekonnad» on seda otse aine järgi. «Optical Illusions» esitab Bernhard Schmidti elukäigu taustana Naissaare ajaloo jääajast tänaseni välja. «Pagana eestlase!» tegevuspaigad on mitmel pool ümber maakera laiali, algus ja lõpp aga Naissaarel. Jutustus pool sajandit kestnud maailmareisist algab Naissaarelt põgenemisega 1943. Kuupäev ümbrispaberil oleva fotorepro all on seesama mis raamatu tekstis. Põgenike paat Erik Schmidti maalil ei ole aga see, millega Eestist lahkusid August, Johanna ja Erik Schmidt. Nende põgenemispaadi fotot näeb Einar Sandeni raamatus «The painter of Naissaar» (1985), kus Erik Schmidti lugu on kirja pandud tema enda jutustuse järgi. Selle põgenemisretke üksikasjalikku kujutust saab lugeda «Tormiste teekondade» lõpuosast.
Naissaarel «Pagana eestlane!» ka lõpeb: mais 1993 on Schmidt president Meri külalisena kodusaarel tagasi. Raamatu jaoks tähendab see kauni sümmeetrilisusega suletud kompositsiooni, aga tähendus jutustaja elus? Selle tagasijõudmise tagamaid lasevad kõige paremini aimata ja mõista siiski just Schmidti raamatud.
Usun küll, et nende jaoks, kes on sattunud lugema «Tormiseid teekondi», ei vaja Schmidti uus raamat ei soovitamist ega muidu pealerääkimist. Kui palju neid lugejaid aga on, sest too raamat lõppes kiiresti müügilt - üsna erandlik viimaste aastate Eestis.
Uus raamat on paljuski teistmoodi kirjutatud: see on eelmise järg ja ei ole ka. «Pagana eestlane!» on atraktiivsem, kirevam, liigendatum, tempokam, aga kogumuljes ka ebaühtlasem. Domineerib memuaariline aines, kahtlen aga ometi, kas tulemust sobib memuaariks nimetada. Ajavormiks on minevik ning keskpaigas seisab jutustaja ise. Enamasti ei ole aga tegemist elatud elule tagasivaatamisega, vaid ikkagi just kunagi toimunud sündmuste ja olnud olukordade jutustamise ja kujutamise läbi elluäratamisega ning taasloomisega. Ilukirjanduslik lähenemine on olnud memuaarsest olulisem. Inimene jutustab oma elukäigust, aga ei leidu siin ruumi nostalgiale ega resignatsioonile. Ei ole väsimust ega peatumist, elu läheb edasi. Käsil on raamatu kirjutamine ning see süvendab omaltki poolt atmosfääri dünaamilisust. Elu on olnud teguderohke ja vaheldusrikas, tulemuseks on paiguti seiklusjutt, kohati reisikiri ning veel kolmat-neljat moodi tekstikohad. Erik Schmidt on loomuomaselt andekas jutustaja. Kirjanikueelduste tegelik ulatus selgub nendes peatükkides ja episoodides, kus jutustaja pidurdab ja koguni peatub, süvenemiseks võimaluse leiab, kujutajaks teiseneb. Nii on see näiteks raamatu keskpaika jäävates Hispaania-peatükkides: noor kunstnik (viiekümnendate keskpaigast on jutt) Hispaanias maalima ning hispaanlasi avastamas. Aga sügavama pildi tekkimiseks piisab ka palju napimast ainest, nagu näiteks Ants Laikmaaga seotud mälestuskildude puhul (lk. 158-159).
On küllalt iseloomulik, kuidas tuleb raamatus esile kunstnik Schmidt. Temast kõneldakse päris palju (õpingud New Yorgis ja Pariisis, vanade meistrite värvisaladuste uurimine, suhtlemine klientidega jne.). Kokkuvõttes jääb seegi teema nagu poolikuks ja lõpetamata. Kas pidada ka seda märgiks, et sealtkandist on raamatuid veelgi tulemas?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT KUSNETS
BLIND - Pronto Seignore (B-Group/Hyper Promoter)
J.M.K.E. - Jäneste invasioon (Georg Scherer Systems)
Paljas juhus või karvane kokkulangevus, mis see muu ikka on. Mis seletaks, miks enam-vähem üheaegselt on kaks eestimaist, sugu erinevat noorteinimestemuusikat mängivat kitarriloomeliitu arvanud hääks valida endale jooksvaks vapiloomaks - värviliselt fikseeritud esikaanestaariks, illustratiivseks variisikuks, maskotiks, adjutandiks, kulissidekõrvaseks käsundusohvitseriks, kaasvandenõulaseks - ühe ja sama elaja. Pungissilmse, kõrvuhargitava, tömpsabalise, kasinalt karusnahkse, eeskätt tagajäsemelise, väheverejanulise, reeglipäraselt taimetoidulise ja araverelise, vaid erandkorras onuremuselise ja pleiboiliku, võrdlemisi püsimatu ja võrratult sigimishimulise liigi esindaja.
Jänese.
Vau?!
Noh, ausalt öeldes pole see seik iseenesest veel niiväga vau midagi. On lihtsalt nagu on. Ja olgu pealegi - kui lepus, siis lepus. Kui juhus, siis juhus. Õigem on siinkohal vargsi siginevale kiusatusele mitte järele anda, mitte hakata kahe juhusliku karvalooma pealt leiutama uljaid ja ennatlikke üldistusi kitarripärase noorteinimestemuusika (meela ja metsiku?) meelsuse kohta. Küll on õige ja asjakohane igaks juhuks kinnitada, et mõlemad maskotid - niihalvasti («) sinu Joti ja sinu emMi ja sinu Kaa ja Eee (») poolt sundkorras metsavennastatud ja kuulipritsi külge monteeritud taltsa moega isend, kuihästi priske linnaküüliku ja mõõkhambulise kanalisatsiooniroti vahepäälsusse kalduv Blind-loom, kes kannepildi pääl paistab miilustavat juustu (või pekki?) - on tõepoolest mõistetud jänesteks. Ja-jaa, Blindi esinduselejas samuti. On «rabbit». Nagu kirjutatakse Tallinna kolmiku esikkasseti juurde käival ametlikul voltpaberil.
Niisiis. Kaks justkui samasse liiki kuuluvat tegelast, ainult et kumbki eksemplar on kangesti ise sorti. Lahknevus, mida ma aiva tasapisi toonitan peaasjalikult seepärast, et mõlema kaanekuju muusikaliste mahitajatega, nende niidi- ehk täpsemini traaditõmbajatega, on lood-ja-laulud analoogilised. ((JiMKE lood, saagu tüdinult äratõdetud, on veel ka mitutpidi anaal-«loogilised». Aga tühja tollest.)) Esteks: ükski vähegi teadjapoiss või -tüdruk neid bände omavahel segi ei tohiks ajada, naljalt ega kurvalt, ei ajaks isegi siis mitte, kui J.M.K.E eranditult anglo-ameerika keeli laulaks (nagu Blind seda häirimatult teeb). Teistpidi võttes: hoolimata stiililistest ja ilmavaatelistest erinevustest on neil kitarrikolmikutel ometigi ühised kauged esiesivanemad. Ikka noodsamad Pee ja Uu ja eN ja Kaa. Punk. Selle põhi ja pära. Järellainetused ja tuletised (Blind); tavapäraselt tõre - ja pahatihti hambutu, mu meelest - sotsrealismus ja sõnades sõjakas hungveiping-pong-pangi tagumine (J.M.K.E.).
Punk, mis, vastupidiselt Untsakate vemblavärsile, pole paraku juba ammu «põhiline», küll aga on arvestatavalt rahvusvaheline. Vahel isegi sedavõrd, et koguni Jott-ja-emM-ja-Kaa-janiiedasi, kelle (oletatavasti) sadakond kangekaelseimat jüngrit pesitsevad ilmselt siiski siinmail ja kes kõige oma täiega jääb paratamatult eelkõige eestiliseks nähtusekeseks, võib pajatada võidukaid veteranimälestusi ajast, mil oldi Big In Finland. Tänu, teadagi, millele. Tänu püstisele perekale ja pärani plurale, mäletatavasti. Nüüd, kui plura on hoopis ammuli, lausa rivitult - perekas aga päevakorrast maas - J.M.K.E. ent pusib endistviisi panna proletkulti ja «anti-poppi» ühte padaje, soovitades (kellel küll???) vabastada «oma aju / / sotsiaalsest sõltuvusest» ning ajades pohhuismi segi anarhismiga - ei ole mõeldav, et ajalookene end selles soustis samamoodi kordaks. (Vaevalt nad isegi seda loodavad.) Peotäie muusikalisi pop-batsillusi on Villu ja veljet mõne lugulaulu sisse ju poetanud («Kõrge rohi», «Kapid», «Võrgud»), aga noodki peavad rüselema võidu peetumatu tekstivoolusega, tõenäoliselt tekitamata kunagi rahvusvahelist nakkust.
Pigem oleks praegu Blind kujutletav staatuses Big In Japan või Great In Guatemala. Teoreetiliselt võiks sel tasemel kitarriloolist kosmopolitismi teisaldada vaevata igale poole, kus taoline post-post-punk-post-grunge-post-nirvaanalik-pool-punk-pop vähegi peale läheb. Praktiliselt muidugi ei või. Sest seal «igal pool» leidub tuhandeid sarnaseid, «kohalikke», kes pole suurt kehvemad, aga ka mitte sugugi vingemad. Tõsiasi, teadmine, millega pole kuigipalju pihta hakata. Sest trobikond eelarvamusteta eestimaalasi võib uskuda, kusjuures igati põhjendatult, et ennemini tasub kulutada oma nappi kaubaekvivalenti Blindi «Pronto Seignore» kui Green Day «Dookie» või «Insomniaci» pääle, kuid see pole usk, mis mägesid liigutaks.
Ja jääbki vististi nii nagu on. Kaks piisavalt erinäolist vapilooma, aga üks, teenimatult sarnane saatus. Olla kummardet võrdlemisi väheste omainimeste seas. Aga ma oleksin rõõmus, kui tulevikus selguks, et selle troostitu ennustusega sai poolenisti mööda pandud - Blindi osas.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996