L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Näomask, Tabula rasa

NN
Näomask, Tabula rasa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
AARE PILV

J.-P. Sartre - A. Dumas (vanem) «Edmund Kean» Pärnu «Endlas», lavastaja Roman Baskin, nimiosas Jaan Rekkor.

See, et Sartre kirjutas ümber Dumas-vanema näidendi romantismiaja suurimast näitlejast Keanist, markeerib sugulust, isegi mõningast pärinevussuhet romantismi ja eksistentsialismi vahel. Pretensioonid elu «tõelisusele», inimese isedusele, olenemise asendamisele olemisega - nende saavutamine on oluliseks mõtteteemaks kujunenud just alates möödunud sajandi algusest, mil transtsendentaalne isa-kuju hakkas hägunema; sel sajandil küsitakse juba otsesemalt, kelle nägu me siis olema peaksime, kui see nägu, mille järgi meid varem väideti loodud olevat, osutus maskiks. Sartre, kes kasvas isata ja kes oma emasse suhtus kui vanemasse õesse, näib ütlevat, et see nägu tuleb meil ise luua - «olemine eelneb olemusele» ja kõik need teised sõnad. Kuid kas näo ja maski allegooria on üldse asja sisule vastav - kas pärastine olemine näivusega võrreldes on nagu nägu maskiga võrreldes?

Edmund Kean on Näitleja. Näidendi jooksul tuleb esile, et ta on näitleja ka väljaspool lava, ta on keegi, kes mängib suurt Keani; see on tema isiklik äratundmine - armudes krahvinna Elenasse (Laine Mägi), tunneb ta ühtäkki, et see kiindumus on tema maskist sügavamale tunginud, sellega kaasneb valus tunnetus, et teiste reaktsioon tollele armastusele on suunatud Keani maski poole, mitte Keani enda poole. Ta tajub, et on sattunud narri-rolli, kellele lubatakse mõndagi rohkem, kuid keda võetakse ka väiksema tõsidusega. Kean püüab ümbruskonda veenda, et maski all on midagi «päriselt» - see on raske, sest tegelikult on kogu seltskond mingites rollides, ainsa vahega, et Kean on oma rolli(de)st teadlikum. Ta on sunnitud tapma enese maski - Othellot mängides ei pea ta enam vastu ning lõhub enda ümbert mitu kesta korraga - ka tema kui näitleja mask saab seltskonnale kehtetuks. Selles teise vaatuse stseenis on kogu lavastuse jõujooned kõige tugevamalt vastasseisus - ühelt poolt on Keani monoloog publikule nii veenvalt esitatud, et hetkeks küsid endalt, kas äkki Rekkor pole rollist välja langenud; teisalt ilmneb maskide mitmekordsus siin selgeimasti, kuna Kean esitab lavalt iseennast kui rolli. Enese näitamine kui enesetunnetuse viis on siin tipuni viidud.

Kuid Kean on sunnitud tõdema, et maski alt välja ilmuv tundub talle peagi samuti maskina. Näokatted avanevad näokatete alt, iga uus tähendab senisest mängust väljumist uude mängu, millesse aga teised kaasa ei tule. See on tegelikult ootuspärane, sest kui pärisminani jõudmist kujuteldakse maski eemaldamisena pärisnäolt, siis tegelikult jäädakse alati endast eemale; eneseavamist kujuteldakse nii, nagu seda näidataks kellelegi teisele - nii mask kui nägu esituvad väljapoole - ja eneseksoleku spontaansus, saamine, jääb olemata.

Kean (võibolla) saavutab vabanemise siis, kui ta lõpus ilma pikemalt mõtlemata otsustab sõita Ameerikasse Annaga (Diana Konstantinova) - siin on spontaansust, kuid Kean seejuures on jäänud Keaniks, lõplikku rollist väljumist pole toimunud, ainult et senine pidev esitumine on kadunud.

Muidugi pole too näitluse-allegooria loo kogu sisu. Peab veel arvesse võtma Keani uhkust, mis teda kõik aeg liikuma paneb - soov näidata kasvõi kuninglikkusele endale (näiteks Walesi printsile - Aare Laanemets -, kes on ehk kogu tegelaskonna mänguosavaim ja oma avalusele vaatamata kõige raskemini avanev kuju), et ollakse inimlikul tasandil võrdsed ja suudetakse ehk isegi võita. See on igale inimesele omane loomulik eneseväärikus. Eks seda väärikustki saab maskiks muuta - iseäranis siis, kui see saab rituaali (nt. duelli) läbi kaitstavaks seltskondlikuks mänguobjektiks. Sellist laadi aumõiste toob näidendisse võitlust nõudev Taani saadik, Elena mees (Andres Ild), kes diplomaadina on näide enese täielikust maskisse-unustamisest ning sellest, kuis au võib olemisse-juurdumisest taanduda pelgaks märgiks.

Ja muidugi on Keani heitluste juures oluline, et maskist vabanemise probleem tuleb esile just armastuses naiste vastu. Mis see küll võiks tähendada? Filosoof E. Lévinas ütleb oma «Eetikas ja Lõpmatuses», et «erootilise suhte pateetika seisneb tõsiasjas, et ollakse kahekesi ja et teine on siin absoluutselt teine.» Seega - avanemine teineteisele vaid saladusena, maskide langemise hetk, mis peatub enne näo äratundmist, selles hetkepeatumises püsimine. Kas võiks see olla seletus?

Lavastus ise tundub tagantjärgi ka otsekui maske vahetavat - algab draamana, teises vaatuses kasvab kohati tragöödiaks ning viimane vaatus on pigem komöödia oma kiirete olukorralahenduste ja inimeste segiajamistega; kolmas vaatus mahendab teise vaatuse lõpus tekkinud tonaalsust tublisti, pingelangus on algul segadusseajav, siis värskendav, ja muljet lavastuse kulgemise ebajärjekindlusest ei tekigi; kõige taga on aimata ühtsama nägu - muigvel, kuid mitte kergemeelset, pigem mõtlike silmadega. Ehk ongi see Roman Baskini laad - muiata-lubavate detailide läbi kõnelda asjust, mis iseenesest kuuluvad tõsiselt võtmisele/jätmisele (meenutagem samuti leebe pilkega, tõsise muigega «Rahu tänavat»).

Baskini enda silmavaade on samasugune.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JÜRI EHLVEST

See on Tartus hästi näha praegu «Legendis», Kursi koolkonna uuel näitusel Peeter Alliku selle aasta suurimal õlimaalil «Valge leht». Tegelikult on kursilased Allik, Gulk, Kruusamäe, Mäetamm, Pangsepp, Suitso ja Tüür riputanud üles pilte üle paarikümne, kuid et nende teostest kirjutada on lubatav ainult ükshaaval, siis edasi seekord Alliku valgest lehest.

Pildil on kujutatud üks eetiline ja üks ebaeetiline inimene. Tähelepanelikul vaatlemisel saame aru, kumb pole oma ploome ära söönud. Ja see ääretult suur erinevus on Peeter Allikul nii täpselt sisse maalitud, et saab ilmseks - kumbki loeb erinevat lugu, kuigi neil ees on nii öelda sama tekst, tühi leht. John Locki eetiline maksiim ütleb, et inimene ei tohi endale varuda ülearu palju ploome, sest siis ei jõua ta kõiki ära süüa ja ploomid lähevad roiskuma; kuid - lisab Lock - inimene võib endale varuda kuitahes palju kulda, sest kullal selline omadus puudub: roiskuda! Sellest Locki moraaliõpetusest pole sajandite jooksul veel mitte ükski inimene suutnud aru saada. Kuigi katset on tehtud, Peeter Allik proovib nüüd. Niisiis, vaadakem hoolega neid mehi - üks neist on õiglane, sest tal on palju kulda, kuid teine patus püherdab, on varunud ploome liiast. Ja mis nad nüüd teevad? Nad vaatavad seda lehte, mis Lockil seisab inimmõistusest kirjutatud teose («An Essay Concerning Human Understanding») teise raamatu esimese peatüki teises punktis: Kujutlegem, et inimmõistus on valge paberileht ilma ühegi kirjamärgita, ilma ühegi ideeta. Sellest kirjakohast on sajandite vältel enda arvates saanud aru kõik. Vähemalt kõik marksistid. Üldtuntud lendlause - tabula rasa - on pandud pildi pealkirjakski, kohe kaugelt tunneb ära; kuid lehte hoiab käes mõtleja tume pool, tema hämar eetika - see vastuolu, kontrast, annab maalile vajaliku raskuse, rahutuse.

Mis ma üldse mõtlen ja mis see väärt on? Tasub mul seista näitusel, milleks?, eile, kui käisin Legendis, mu peas ja hinges küll toimus midagi, kuid mis see oli, oli see üldse mõtlemine või laisk olelemine vaid?, mõne mõttejälje siin püüdsin jäädvustadagi, kuid on see üks tõsine uuring või vaid hämarast hingesopist tõusev urin? Lock’i vastus on kellapoolne, juba viidatud teose teise raamatu esimese peatüki üheksandas punktis väidab ta: Ma tunnistan, et mul on üks sellistest tuimadest hingedest, mis ei märka ennast pidevalt ideedes sonimas; ka ei pea ma rohkem vajalikuks hingel pidevalt mõelda kui kehal pidevalt liikuda: ma pean ideedest arusaamist hingele samaks, mis on liikumine kehale: mitte selle olemuseks, vaid üheks selle toiminguks. Ja seepärast, ehkki mõtlemist pole kunagi varem peetud nii sobivaks tegevuseks hingele, siiski ei ole hädavajalik eeldada, et hing peab olema pidevalt mõtlemas, pidevalt tegevuses. [---] Me teame kindlasti, kogemuse läbi, et me mõnikord mõtleme, ja sellest tuletame selle vääramatu lõppotsustuse, et seal on midagi meis, mis omab võimet mõelda. Kuid kas see substants lakkamatult mõtleb või ei, selles me ei saa olla rohkem kindlad, kui kogemus meid teavitab. Öelda, et praegune mõtlemine on olemuslik hingele ja sellest lahutamatu, on vaidlusalusele küsimusele vastuse kerjamine ja mitte arukas tõestus. [---] Samamoodi arutledes võiks ka väita, et kõik kellad, mille pendlid liiguvad, mõtlevad, ja lugeda piisavalt tõestatuks ja väljaspool kahtlust olevaks, et minu kell mõtles kogu eelmise öö.

Kui nii, siis mööngem, pendeldamises must üle on nii mõnigi hea kellavärk - kui mu mõtlemine pole targem täpselt seatud sammudest ühest kaheteistkümneni, siis mis ma siin üldse või milleks? Vaatan ma tühja lehte või kunstniku mõtte jäädvustanud lõuendit, mis vahe seal? Paistab, et erinevus siiski on, nimelt selles samas kohas, kus inimese valgelehelisuse avastanu muutub hämaraks.

Tõepoolest, on raske uskuda, et targutamised kulla või ploomi omaduste kohta peituksid inimmõistuses juba sünnieelselt, ilma mingigi kogemuseta. Ja kummatigi, olles neid omadusi tundma õppinud, lasknud oma hingeraamatusse kirjutada märke kallil Loodusel, on siiski raske näha, kuidas võiks neist märgeist kokku kirjutuda midagi, mis meenutaks eetilist otsustust või armusonimist. Või kui annabki midagi kokku, siis parimal juhul ehk sama vaimukat kui Locki sedastus roiskumisest. Kust ma siis tean, mis on halb ja mis on hea? Miks süda valutab... Kui olen ma vaid loodusliku kirjutusmasina väljatrükk, miks siis muretsen! Ei... kui ma Sind armastan, siis ju seepärast, et Sind mäletan juba sealtpoolt hauda, et olen Su tundnud ära taas puhtal allikal siin maal. Et juba enne kõiki aegu Su nimi mus kirjas seisis, seks armastan.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles