Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS RAUDAM
Kui selle järgi otsustada, millise reaktsiooni osaliseks on saanud Remsu&Co loodud kultuurileht «Kultuurimaa», siis võiks arvata, et sündinud on midagi eriti uhket ja enneolematut, ei vähemat, kui tegijatel algselt plaanis oli, midagi «The New York Review of Books» sarnast. Sellest aga, kui lehe esimeste numbritega tutvuda, on asi veel õige kaugel, ning tundub, et sellest annavad endale aru ka lehe toimetajad ise.
Ka mulle ei meeldinud «Kultuurimaa» üldsegi mitte. Ei nimi, ei kujundus. Käisin mööda linna ringi ja kirusin, kuid südames soovisin, et asi paraneks. Sellist suhtumist jagasid paljud, võimatu oli ju mööda vaadata ilmsetest apsudest. Ka jooksev kriitika pani põhirõhu kujundusalastele etteheidetele, sisu kallale esialgu keegi eriti ei läinud. Mari Sobolev «Sõnumilehest» nimetas esimesena «Kultuurimaad» põlvkonna häälekandjaks.
Põlvkondade kohta olin seni ekslikul arvamusel, et need pole miskit muud kui põlvepikkused konnad, mida tegelikus elus olemas pole, või kui on, siis kusagil Brasiilia ürgmetsades või kurja teadlase laboratooriumis. Nüüd aga, olles lugenud «Eesti Ekspressi» Areeni juhtkirja (13.09.1996), pean oma arvamust muutma. Põlvkonnad on olemas, kahjuks mitte mujal, vaid meil. Põlvkondlasi (tüüpsõna: härjapõlvlased) ühendab omavahel mitte füüsiline vanus, vaid tigedus ja sallimatus; põlvkondlaste lauas (loe: hauas) võib istuda inisev imik ja krigisev rauk, sinna võib tulla parlamendist, põllumajandusest, ajakirjandusest, kirjandusest...
Ma ei tea, võibolla kujuneb «Kultuurimaa» tõepoolest «tige-date ja kibestunud intelligentide» eneseväljenduse areeniks, võib-olla on selline laudkond Kuku-klubis tõesti olemas, ei tea, ise seal ei käi. Sellisel juhul, kardan, oleks seda lehte lihsalt igav lugeda. Nagu igasugust üheülbalist lektüüri. Kuid määramaks kindlaks lehe saatust ainumas ühe numbri põhjal, nõuab suisa hiromandi oskusi. Kõiketeadjalik, parastav toon, mis lehe ilmumist saatis, oli paraku valitsev.
Üks asi on sõnad, teine toon. Just toonis, mitte sõnades peitub sõnum. On aegu, kui tooni ei loeta. See on siis, kui inimesed on üksteise peale vihased. Midagi sellist pidi juhtuma ka EEs ilmunud artikli «Kultuurimure - tänan, ei» autoritega. Kõige enam pahandab neid Toomas Liivi kaastöö «Kultuurimaale»: «Kirjandusimpressioon: september 1996».
Kui lugeda sõnu, siis võib Toomas Liivi impressioonist tõepoolest leida igatsust rubla-aja järele, rubladest on lausa konkreetselt juttu, kroonidest suuremat ei peeta, pigem ironiseeritakse omaaegsete kirjameeste sattumist kupüüridele, isegi üleskutse uuele Oktoobrile oleks siin, kui väga tahta, täiesti olemas.
Kui lugeda tooni, siis on kirjutis pigem paroodiamaiguline, kus irvitatakse aja üle, millesse me oleme sattunud. Sama lugu on ka Valentin Kuigi kinoessee-novelliga, nostalgia GOS-kino aegade järele peaks seal ju enam kui ilmne olema (huvitav, miks too kirjatükk mure-manitsejaist märkamata jäi?) Kui lugeda sõnu, mitte tooni. Minu lugemine ütleb mulle, et mõlemad kirjutised on kaugel nii halisemisest kui ka tõsimeelsest muretsemisest, pigem fabuleeritakse neis olustikuga ning tehakse seda kõige paremas c est la vie vaimus.
Minu arvates pole muretsev inimene kunagi sallimatu, parimal juhul on ta lihtsalt nukker, et asjad on nii, nagu nad on; mure ja lootus käivad käsikäes. Kultuur on püha, selles olen ma veendunud. Ka kõik kunsti- ja kirjanduse ajaloost tuntud pühaduse rüvetamised (dada, sürrealism jms.) on tekkinud äratundmisest, et see, mis olnud, kõrval või seljataga, pole enam piisavalt tõene, päris, püha. Et peab olema midagi veel pühamat. Milleks, miks mitte, võivad olla ka fekaalid. (Ses suhtes läheb minu arvamus vist lahku Toomas Liivi omast, kuid mis sellest, huvitavam ongi.) Iseasi muidugi, kui kauaks sellistel kunstlikult esilekutsutud pühadustel püsi on. Või kas pole meie oludes-eludes mõnikord tegu hoopiski järeleahvimisega, originaalsuse ning ande vajakajäämisega?
Ma loodaksin väga, et muretsemise ja tigeduse ühte patta panemine, aga ka väited kultuuri mitte-pühadusest Tõnu Kaalepi ja Harry Liivranna sulest olid tingitud poleemikahoost, zhurnalistlikust sunnist kirjutada midagi hästi vahedat, midagi sellist, mis midagi tekitab, kedagi naiivset (nagu mind) välja vihastab.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
HASSO KRULL
Georg Henrik von Wright, «Minerva öökull». Vagabund, 1996. 263 lk. Tõlkinud Jaan Kaplinski, Ülev Aaloe, Jaan Kangilaski ja Joel Sang.
Soomerootsi filosoof Georg Henrik von Wright, kelle olulistest loogikaalastest töödest pole eesti keeles seni midagi ilmunud, on vanapõlves kirjutanud rohkesti esseesid. Kaheksa neist on nüüd koos Vagabundi kirjastatud raamatus «Minerva öökull», tõlkijaks peamiselt Jaan Kaplinski.
Filosoofina on von Wright Ludwig Wittgensteini õpilane. Niisiis kuulub ta sellesse analüütilisest filosoofiast väljakasvanud harusse, mille Wittgenstein ongi rajanud. Siiski ei esinda siinsed esseed mitte von Wrighti kui filosoofi: tegemist on pigem õpetlike mõlgutustega loetu ja mälussekogutu üle. Nende esseede vooruseks on pigem hõlmavus ja kokkuvõtlikkus kui uute ja riskantsete mõtete arendamine - mis tähendab, et nad ei olegi päris esseed selle sõna tänapäeval levinud tähenduses (vrd. nt. samuti Vagabundilt ilmunud Jan Blomstedti «Kosmopoeetikaga»).
Von Wrighti enese positsioon nendes esseedes on see, mida ta ise märgib sõnadega valgustus ja klassikaline modernism. Klassikaliseks modernismiks nimetan ma vaimset olustikku, mis sai Euroopas valitsevaks XVIII sajandil ja XIX sajandi alguses... Kant tundub mulle siin klassikaliseks modernismiks nimetatud vaimu kõige puhtama esindajana. (lk. 18.) Kuigi von Wright siin esineb ennekõike moralistina, läheb niisugune positsioon põhimõtteliselt kokku ka tema asendiga filosoofina, kuivõrd analüütiline filosoofia tema meelest laiemas ajaloolises perspektiivis ongi valgustuse pärija (lk. 210). Niisiis, vaatamata sellele, et me von Wrighti esseede näol otseselt ei puutu kokku von Wrighti loogika ega filosoofiaga, on need teataval moralistlikul pinnal tema filosoofia jätk.
Valgustuse lööksõnadeks on vabadus ja mõistus; selle kõige lühema vormelina pakub von Wright Kanti fraasi maksiim mõelda alati ise ongi Valgustus (lk. 19). Taoliselt üldkehtivalt ja üldarusaadavalt, selgemast selgemini väljendatud seisukohalt arvustabki ta Spenglerit ja Toynbeed, Dantet ja Dostojevskit, arusaamu progressist ja teadusest - ning lõpuks ka Wittgen-steini ja analüütilist filosoofiat ennast.
Kuna tegemist on ikkagi esseedega, peaks midagi ütlema ka von Wrighti stiilist. Selle üle järele mõeldes meenus mulle paradoksaalselt Paul-Eerik Rummo tuntud luuletus kellestki, kes on sündinud «tasasel maal» ja saanud sealt oma rahu ja tasakaalu. Von Wrighti kosmopoliitse isiksuse puhul võiks see mõjuda irooniana, kuid kõigest hoolimata tekib himu teda niisuguse poeetilise kujutlusega kõrvutada. Sest see stiili ülim neutraalsus, väljenduse äärmuseni vaoshoitud humanism justkui viitaksid just sellesarnasele rahule ja tasakaalule. Puudub ainult teatav talupoeglik huumor, mida von Wrightil ta päritolu tõttu ei saakski olla - selle asemel vaatab meile igalt leheküljelt vastu ükssama süvenenud tõsidus.
Von Wright kirjutab pikaldaselt, aga kahtlemata võimsalt. Seejuures mõjub mõni essee võimsamana kui teine. Kõige olulisem ja programmilisem on kogu raamatus vahest «Progressi müüt». Kolmekümnel leheküljel selgitatakse ära, mille poolest oli paratamatu ja kestva progressi idee ajaloos uudne, millised olid tema järeldused ja kriitika ning mida tuleb pärast sellest müüdist loobumist valgustus-ideede jätkamiseks edasi teha.
See, et me peame jätma usu progressi kui ajaloolisse paratamatusse, ei tähenda, et peaksime jätma töö progressi kui ülesande täitmiseks. See ülesanne on minu nägemuses valdavalt kriitiline. [- - -] See tähendab ka, et kutsutakse võimukandjaid üles mõtlema eesmärkide väärtusele, mille saavutamise vahend nende tegevus on. (lk. 46.)
Pakkudes essee lõpupeatükis välja oma demütologiseeritud ratsionalismi programmi, esitab von Wright mõned ideed, mis Eesti kontekstis mõjuvad täiesti radikaalselt. Mõtlen siin nimelt sõnakolmiku «vabadus, võrdsus, vendlus» küllaltki jahmatavat tõlgendust.
See neist kolmest loosungist, mis endiselt kõlab kulumatult ja lootusrikkalt, on fraternité, idee inimeste üleüldisest vendlusest. Maailmas, mis on unifitseerumas tänu tehnoloogilistele ja tööstuslikkudele arengutele ning ühiskondlik-poliitilise korra ratsionaliseerumisele (demokratiseerumisele), on vajadus inimeste solidaarsuse järele saanud uusi mõõtmeid. Seda ei saa enam piirata lähedase veresuguluse või ametihuvide ringiga. See peab ületama kõik rahvuse, rassi või religiooni piirid, et saada globaalse vastutuse tunnetuseks. (lk. 47.) Eesti kollidekoopas, kus parempoolsed liberaalid vabaduse mõiste lootusetult ära on solkinud ja kus võrdsuse idee vaat et tervel põlvkonnal otsemaid ihukarvad püsti ajab, kõlab taoline rahulik ja tasakaalukas mõttekäik pehmelt öeldes õõnestavalt. Meie riikluse alustugedeks peavad ju olema raha, omandihuvid ja korruptsioon; kui me korraga võtaksime appi hoopis mõistuse ja kaastunde, siis, jumaluke, see oleks ju «sotsialism»! - Just sellepärast tundub von Wrighti rahu ja tasakaal mulle meie praegustes oludes väga radikaalsena.
On natuke kahju, et esseede lõppu pole lisatud nende kirjutamisaastat. Tundub, et «Progressi müüt» on kirjutatud millalgi kaheksakümnendate aastate keskpaiku, muidu oleks von Wright oma kirjutise paatost ilmselt tunduvalt teravdanud.
Hoopis teistsuguse häälestusega on näiteks raamatu lõpuossa jäävad «Loogika ja filosoofia XX sajandil» ja «Analüütiline filosoofia - ajaloolis-kriitiline vaatlus». Siin, ja eriti teises neist kahest, püüab von Wright olla pigem erapooletu ja oma järeldustes mitte liiga kaugele minna. Mõlemad esseed on meie filosoofilisel taustal kindlasti kasulik lugemine, kuigi võib muidugi öelda, et analüütilise filosoofia arengut saaks esitada hoopis dünaamilisemalt ja põnevamalt. Von Wright lihtsalt väldib liiga teravaid vastandusi, tema humanistlik toon nõuab filosoofialooski teatavat mahendamist. On selge, et ka tasakaalukust võib üle doseerida, nii et see hakkab mõjuma natuke anesteetiliselt ja uinutavalt.
Päris sedasama ei saa jällegi öelda raamatu lõppu paigutatud Wittgensteini portree kohta, mis on küllaltki hoogne ja üllatavaid seoseid sisaldav lugemine.
Kõik tõlked on raamatus head ja nende keel mõjub ühtlasena (ilma et seda sugugi kõigutaks ka see, kui üks tõlkija kasutab lühendatud partitsiipe). Ainus tähelepanuväärne terminoloogiline lahkuminek ilmneb Jaan Kaplinski ja Jaan Kangilaski terminikasutuste vahel, kuna esimene kasutab oma tõlkes liitsõna teadvusfilosoofia (lk. 194.), teine aga vaimufilosoofia (lk. 229.). On muidugi selge, et näiteks Russelli loetelu vaim, aine, teadvus, teadmine, kogemus, põhjuslikkus jne. (lk 227) ei saaks tõlkida, kui inglise conscio usness ja mind vahendataks ühesama sõnaga.
Ometi kõlab vaimufilosoofia eesti keeles üpriski eksitavalt saksapärasena; ka mindi tõlkimine vaimuks võib tuua ootamatuid keelelisi dissonantse (vt. nt. «Descartesi müüdi» tõlget «Aka-deemias» nr. 8, kus eestikeelne Gilbert Ryle justkui püüaks meile selgeks teha, et vaim tegelikult ei ole kummitus). Vahest tuleks selliste probleemide puhul rakendada veidi vähem ranget tõlkemenetlust? Või, kui sõnade tähendusi kord juba soovitakse nihutada - miks mitte proovida mindi vastena kõrvalejäänud sõna meel, mis oleks märksa täpsem ja kõlaks paljudes väljendites hoopis inglisepärasemalt?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TAMBETH
Hellitlevalt nii avalik-õiguslikuks, kui vahest ka rahvatelevisiooniks kutsutav ETV on hakanud kummalisel moel oma vaatajaid kiusama. Üleeile õhtul, kui raskest päevatööst väsinud tublid eestimaalased olid võtnud istet helesiniste ekraanide ees ja tundsid ehk juba ette mõnu brittide algavast detektiivsarjast, paiskas imekaunis Diana Lorents ühe hetkega kõik nende lootused põrmu.
Alguses tundus kõik kenasti minevat: jooksid kaadrid tegijate nimedega ning siis pildus kohtupsühhiaatrist peategelane Fitz (vist) üliõpilasi mõnda aega raamatutega. Mis uhked nimed lendasid saali inimeste sekka! Algus tundus päris paljutõotav ja mõnevõrra isegi intellektuaalne, aga mingi hiiliv ärevus oli juba hinge pugenud. Kas tõesti läheb taas nii, nagu ükskord varem, kui maailma parima detektiivsarja «Hercule Poirot» asemel pakuti vaadata (kui siinkirjutaja mälu ehk ei peta) Rein Marani loodusfilmi tutkatest.
1993. aasta seriaali «Fitz leiab lahenduse» esimestest fraasidest võis keskkoolis inglise keelt õppinud televaataja enam-vähem aru saada, aga siis hakati ilmselt nihelema nii Kükametsas kui Kohilas. Väga vähesed oskavad hinnata sellist võimalust kuulata korralikku inglise keelt, on ikka parem, kui tiitrimasin korralikult oma tööd teeb. Kui see aparaat ka teisel katsel käima ei läinud, oligi selge, et nüüd on Marani kord.
Vene ajal räägiti rahva seas lobajuttu, et Tshiili hunta olevat vangide piinamiseks ostnud suure portsu Marju Kuudi plaate. Oli selliseid väga õelaid inimesi, kellele ta ei meeldinud. Paistab, et ETV on nüüd samal eesmärgil hunniku Rein Marani filme valmis pannud. Hea võtta, kui vast peaks midagi hullu juhtuma.
Ei mingit kahtlust - Rein Maran teeb väga häid loodusfilme, vaadata on neid nauding. Küll mitte siis, kui oled enda häälestanud meelelahutuse lainele ja tahad enne uinumist pisut lõõgastuda. Tegelikult on selline toimimisviis kuritahtlik ka rezhissöör Marani suhtes, sest pole ju tema süüdi, et ETV-l on kehv tiitrimasin ja vaatajad kobavad sülitades mõne teise telekanali nuppu. Kui ühe rezhissööri filmid muutuvad televaataja karistuseks, on lood hullud.
ETV saamatuses on siiski üks mõttetera peidus. Reklaamiasjatundjail on ammu teada, et ootamatus võib viia sihile. Kui siinkirjutaja on kavast juba hommikul järgi vaadanud, et kell 19.35 näitab ETV filmi «Kodus ja võõrsil», siis sel ajal ta naljalt oma telerit lahti ei tee - olgu kui igav tahes. Ootamatud muudatused telekavas tekitavad aga pinge: järsku ei jooksegi praegu mõni «Palundra», vaid näidatakse mõnda asjalikku ja vaatamisväärset filmi või saadet. Peaks järgi vaatama. Ning ongi ETV-l üks vaataja jälle juures.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996