Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KAIRE NURK
Tekstiilikunstnik Erika Pedaku vaibad Tallinna Raatuse galeriis (september) ja Viljandi Kunstisaalis (september-oktoober).
Tegelikkuse ilu on kunsti ilu allikas, nii seisab kirjas ühes 1969. aastal välja antud nõukogude eesti esteetiku raamatus. Tarbekunst kui mittekujutav kunst ei kujuta tegelikkust, seega ei reprodutseeri ka tegelikkuse ilu. Veelgi enam - tõde (peegelduse vastavus peegeldatule - tähenduses) kunstis, nagu ka teaduses, omab ise ilu väärtust. Tõde on kunsti ilu üks olulisi tingimusi. Maailma kujutamise ja tunnetamise rollita tarbekunst(!) - milline on siis üldse tema suhe iluga? Reeglina räägitakse tarbekunstiga seoses dekoratiivsest ilust, s.o. disainist. Ent kaudselt valitsevat ka tarbekunstis samad ilu seadused, mis objektiivses maailmas! Järelikult on ka tarbekunstil siiski mingi seos või samasusaste loodusega? Ja sellisel juhul polegi ilu tarbekunstis puhtalt ja tervenisti dekoratiivne? Isegi siis mitte, kui on tegu ennekõike ja vaid tarbekunstiteosega?
Veel räägitakse seoses tarbekunstiga otstarbest. 1997. aasta suveks ettevalmistusi tegev ühendus Tallinna Rakenduskunsti Triennaal on kuulutanud esimese näituse deviisiks «Tarbetud asjad».(?!) Ent seda siiski mitte tarbekunsti senise põhifunktsiooni absoluutse eitusena, dekadentliku superoriginaalse püüdena ületada tarbimisotstarve, vaid pigem uurimaks negatsiooni kaudu tarbitavaid väärtusi ja tarbimise olemust.
Moodne tekstiilikunst oma äärmuslikemais ilminguis kasutab kõike, plastmassist metallini (Erika Pedak: Need ajad on ammu möödas, kui tekstiilinäitusel pidi tekstiil olema.), kaasa arvatult valmistooteid ja nende fragmente ning ehitab neist kolmemõõtmelisi objekte ja installatsioone. (Picasso võtaks kogu sellelt rikkalikult materjalilt kipsvorm) ja valaks sellesse pronkskuju.) Saateks arutlused kolmemõõtmeliste tekstiilide ja kahemõõtmelise seinapinna omavahelise suhte teemal!
Tekstiilikunstnike «lendlehes» «Koiliblikas» (ilmunud 10 numbrit; algus 1993) kirjutatakse ka eesti tarbekunsti uueks loomisest, eesti tekstiili «ruumiliseks aitamisest» (Anu Põderi jõul) ning ironiseeritakse kunsti ja tarbe vahele piiritsooni tekitamise üle.
Millist teed käib Viljandimaalt pärit, Tartus ja Tallinnas õppinud, Viljandis (kultuurikolledzhis) Tartus (kunstikoolis) ja Tallinnas (Kunstiakadeemias) õpetav ning Tartus elav diplomeeritud ajaloolane ja tekstiilikunstnik Erika Pedak? Võib öelda, et teda ei köida ruumilised tekstiilid ega vaiba tarbefunktsiooni epateeriv hävitamine. Teda köidab kahemõõtmelise vaibapinna frontaalsus, tegevusvälja laotumine ühele tasapinnale, kompositsiooni korraga haaratavus. Ajaloolasena (Tartu Ülikool, 1971-77) ja tekstiiliajaloo õppejõuna on tal soodumus ja potentsiaal suhelda traditsiooniga. Tema suhe tekstiili minevikuga on seevõrra enesestmõistetavam, traditsioon talle seevõrra kättesaadavam, käsitatavam. Näitusel näeme tõesti ka käsitöömahukat (vist taunitavaimaid nähtusi kaasaja moes!) traditsioonidega gobelääni, sj. kunstniku autoritööna ja mitte kuduja teostusena kunstniku kavandi järgi. Gobelään on tõesti aeganõudev, selles tehnikas ei saa end välja mängida, sestap siis ka mitmesugused algupärased eksperimentaalsed materjalid ja pinna moodustamise viisid, kus tulemus kiirem.
Ajaloolasena huvitub Pedak mineviku tunnetamisest ja - aja tunnetamisest üldse. Ajaloolased usuvad olevat võimaliku tuvastada «aja liikumises» üldtendentsid. Ka Pedak loob üldisi, objektiivseid struktuure, ellimineerides juhusliku. Ta süstematiseerib ja korrastab faktihulki, et välja selgitada põhijooned, -liikumised, -tendentsid. Me ei näe ta näitusel ebaolulisi pisiasju.
Enamik vaipu edastavad lineaarset ajatunnetust, mis on domineerinud Euroopas alates renessansist.
Nimivaibas «Kronotop» kulgevad valgel vatiinalusel mustadest filmitopsidest (valgesse vatiini mähitud!) sihikindlad ja dünaamilised ajavektorid, kõik rangelt ühes suunas. Rõhutamaks liikumist (ja kiirust) on vektorid diagonaalselt seatud. «Protsessis» läbivad manilla-nööri mähitud puitlaastude ridu võnked, homogeenne siht on neilgi - edasi.
Gobeläänil «Roheline» näeme kollast ja sinist värvi, rohelist veel ei ole; rohelise saame, kui need kaks segame - seega kunagi tulevikus. See vaip on ka valitud Kyotosse (eriti kõrgetasemeliste vaipade keskus; 1000 aastat olnud Jaapani pealinn) 5. rahvusvahelisele konkurss-näitusele «Sõnum XXI sajandile». Vaiba lihtsaile kujundeile võib mitmeid tõlgendusi anda, leida sealt ka kristliku risti ja shovinistliku värava sümboolikat. Ent kooskõlas siinkohal ekspluateeritava aja interpretatsioonilise võttega: kui must pind (saastatus) levib ja laieneb, siis 21. sajandil ei jätku enam kollast ja sinist, et segada rohelise looduse värvi.
Hoopis intiimsemas, tunnetuslikult õrnas, niitidesse mähitud plaatidest (koduses keelepruugis «niidipilt») «Ööpäevas» võime aduda valguse liikumist, öö (mustad, tumedad niidid) ja päeva (valged, heledad niidid) kulgu, ent ka lõbusate ja nukrate hetkede vaheldumist.
«Trepp» (samuti niiti mähitud plaatidest), mis algab keset saali ja tõuseb lae alla, viib ilmselt selle näituse(saali) aegruumist välja.
Kirjeldatud osa Pedaku vaipadest kasutab abstraktsionistlikule maalile sarnast kujundikeelt, edastades seega suurepäraselt kaasaegset, konkreetsest võõrandunud suhet aega, aja käsitust «tühja» kestusena, abstraktsioonina. Teistlaadne oli aga ajatunnetus varem. Ja ajaloolasena laskub Pedak ootuspäraselt kaugemasse minevikku - nimelt esiaega. Tema käsutuses on Kaljo Põlluga Valge mere ekspeditsioonil tehtud kaljujooniste koopiad. (Viljandis on koos Pedaku tekstiilidega eksponeeritud Äänisjärve kaljujooniste originaalsuuruses koopiaid Eesti muinastaide seltsi kogudest.) Siingi osutab ta tähelepanu peamisele, valides «villa viimiseks» põdra ja küti. Ka gobeläänis tulemust ei nimeta autor ise teisiti kui kaljujoonise koopiaks.
Väikesemõõtmelistel vaipadel on konkreetne figuur tühjal taustal, ürgkütt igavikus, muutusteta, jäävuses. Hea illustratsioon esemelis-meelelisele konkreetsele maailmatunnetusele. Aeg ei olnud veel objektist, nähtusest lahus, ta ei voolanud miskis (lõputus?) suunas, aeg «seisis» veel.
«Seiskunud» ajatunnetust näib illustreerivat ka «Paepealse» (gobelään) kõrge staatiline horisont ja «Tikumetsa» (kokku pandud eri tehnikais töödest) gobelään-puuköntide igavikulisus ja tikutopside absoluutselt staatiline rivistus.
«Libreto» - tüll-kangast õhuke, peaaegu olematu vaip, täis ürgalguslikke märke, näib edastavat mütopoeetilist ajatunnetust, sisuliselt samuti «ajavälisust».
Erika Pedaku näituse pealkiri on «Kooslus» (pealkirjad on üldse tema jaoks tähtsad). Selle all oli mõeldud ka eri tehnikate kooslust. Ent kunstnik näib siiski mitte uurivat materjale ja tehnikaid. Talle on materjalid ja tehnika vaid abivahend väljendamaks mõtet, tähendust, ideed, tunnet. Sel näitusel uurib ja kompab ta aega. «Kooslus» on idee-terviku, idee-näituse potentsiaaliga. Ühte töösse sai küll koondatud eri tehnikaid, kuid siiski mitte eri aegu! Ses mõttes oli äärmiselt mõjuv Erika Pedaku ateljees enne näitusi nähtud süntees (mis ei jõudnud näitusele): väike neoliitilise põdrafiguuriga gobelään ebaproportsionaalselt surutult, selle kohal ja ümber «Protsessi» rütmiliste ajafaktide pealetulvav voog
Kuidas muudab kompuuter inimese ajatunnetust? Kas taas kaotab aeg eraldatuse minevikuks, olevikuks, tulevikuks?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TOOMAS RAUDAM
Toomas Vint. «Naisepiinaja õnnenatuke». Varrak, 217 lk.
Nii ütleb Voldemar novellist «Üks päev, üks öö». Tegelikult on see küll autoripoolne kommentaar, lõppakord loole Voldemarist, kellele Ines, temaga vastu tahtmist vahekorras olnud naabrinaine, sitapoti oma ekskrementidega pähe kallab; Voldemar ise ega ka Ines pole arvatavasti nii suurejoonelisteks üldistusteks üldse võimelised. Potis on ka raha, mille Voldemar on naisele hüvituseks andnud. Kui võikalt see ka ei kõla, on see veidi Babelit meenutav lugu üks paremaid novelle Toomas Vindi uues jutukogus.
Ka teised on enam-vähem samas võtmes kirja pandud - mitte kunagi varem, ammugi mitte sellisel hulgal pole ma kohanud korraga üheskoos nii palju perverte, vägistajaid, vargaid, sadomasohhiste, masturbeerijaid ja lihtsalt õnnetuid abielumehi ja -naisi. Õnneks on kunstnikud ja kirjanikud vähemuses, muidu läheks asi juba läilaks, jälle üks kukuklubindus, joomad, pohmad, litsid jms. Mul on tunne, et sellega on pahelised teod ja nende tegijad tükiks ajaks eesti kirjanduspõllult kõrvaldatud. Või siis teisiti - Vint on nad üles tähendanud, ära rõngastanud, enda omaks kirjutanud.
Iseendast on need inimesed küllalt sümpaatsed, võiks öelda, et neil on omad probleemid, mis ei pruugi meie omadega ühtuda, mis aga ei tee olematuks ei probleeme ega inimesi. Mis mulle aga vastu hakkab ning mõtlema paneb, miks nad üksteise vastu nii õelad on, on hääled, mida nad kuuldavale toovad. Kohati oli mul tunne, nagu oleks mõni Viiralti gravüür ühtäkki häälitsema hakanud: loetagu kokku kõik need pihku itsitamised, küünilised irved ning õõksudes naermised, mis Vindi juttudest vastu kostavad! Polnuks neid ühetaolisi hääli, olnuks nii mõnigi lugu/inimene mulle mõistetavam. Kuidagi liiga limane tundus kõikseevärk tükati.
Kunagi rängal stagna-ajal ilmus «Loomingus» Valentin Kuigi novell «Geisha». Mina sellest loost aru ei saanud, mul tekkis küsimus, miks inimene pärast kontserti, mida ta nautinud oli, ennast äkitselt halvasti tundma peaks? Nii aga Kuik oma tegelast kirjeldas. Tallinnfilmis, kus ma tollal töötasin, tekitas novell elavat vastukaja, asja arutati vist isegi kõrgemal tasemel, parteikomitees, kuidas ka ei olnud, igal juhul oli asi eriti klaar just nö. partei-tasemel, neil ei tekkinud mingit kahtlust, mis novelli kangelase vaost välja viis - ühiskond, mis muu, just rahulolematus kehtiva korraga frustreeris kangelast, tekitades temas loomalikke purustamisinstinkte. Minu pea oli liiva ja tiiva all, lugesin Prousti, muu ei pakkunud mulle pinget.
Ka Vindi novellides toimub midagi samalaadset. Kui mitte kõigis, siis ühes vähemalt. «Saukase lühiajaline eemalviibimine ja tagasitulek». Saukas, keda nagu enamikke Vindi tegelasi iseloomustab loomalik suguiha (enamasti kaitsetute, purjus naiste vastu, paarumiskohaks tüüpiliselt kas sealaut või lihtsalt peldik), naaseb järjekordselt saunapeolt, tal on totaalselt halb olla, ta on seal sigadustega hakkama saanud, hallutsinatsioonid on kohe-kohe algamas, lapsed kilkavad, Kadist, naisest on järel ainult pringid, miskipärast leemendavad reied (ja kõige selle kirjeldamisega saadakse hakkama napilt viiel leheküljel!). Saukas küsib: Kuule, mis siin vahepeal juhtunud on? Ning saab naise käest vastuseks: Minu arust on kõik nii, nagu kogu aeg olnud. Koju tulles on Saukas trepikojas näinud mahapillatud riisi. Riis hakkab Saukast kummitama, töökohas ta muud ei tee, kui kirjutab paberile ainsat sõna: riis, riis, riis... Toomas Liiv teeks siin Toomas Vindi loomingu kohta hetkegi kõhklemata järelduse, et selles kummituskujundis on freudistlik-allegoorilise sümbolina peidus Vassili Riis, Toomas Raudam seda teha ei julge, teda huvitab rohkem loo lõpp.
Aga lugu lõpeb nii: Saukas jookseb kodunt minema, peatub kaupluse vitriini ees ja viskab selle ettejuhtunud telliskiviga sisse. Kostis klirinat, sireeni kähisevat üürgamist. Kui kaks poisikeseohtu politseinikku tema poole jooksid, ohkas ta äkilist kergendust tundes. (lk.78) Saukase kohta oleme paar rida ülevalpool teada saanud, et praegu on ta perspektiivikas riigiametnik, kuid ta on olnud lasteaias, koolis, noorteorganisatsioonis (komsomolis? - T.R.), instituudis, abielus, plaanikomitees, rahvarindes. Nii et tüüpiline mis tüüpiline, erinevalt Kuigi loost ei jää teo motiivides mingit kahtlust. Ja aeg on ka teine, jaanalinnuna pead liiva alla pista pole enam võimalik, parem kurena ühe jala peal seista või siis kukena ohusignaali kireda.
Toomas Vindile kuulub eelmise aasta parim novell. Minu arvates; neist, mida olen juhtunud lugema. Ka see on kogus sees. Paigutatud on ta raamatu keskele: «Elu lihtsaim surm». Ei hakka seda ümber jutustama, igaüks peaks seda ise lugema. Ütlen ainult, et see on üks väga ilus ja hell lugu, lausa imelik mõelda, et selle on kirja pannud sama käsi, mis eelmisedki. Ja järgnevad, sest ega midagi paremat või teisemat tulemas pole: üks lohisev reisikiri, kust saame teada, et Toomas Vint ja Aili Vint ei jäänud omal ajal välismaale, Mauretaaniasse, kuigi võimalus selleks oli olemas, üks kunstniku-lugu, millesse kombineeritud KGB, üks kirjaniku-lugu (märksa parem) ning lõpetuseks sürrrealistlik visioon, mida parem mõnel maalil näha.
Tõsi, otse püramiidi tipu taha (kui raamat võiks olla püramiid, mida ma ei usu; mainitud novell on sel juhul mõistagi tipp) jääb vinjett pealkirjaga «Apokalüptiline kataklüsm», mis kordab sel talvel puhkenud sõnasõda kunstipoliitika telgitagustest ning sellest, kuidas praktiliselt iga näitusesaali unustatud prügiämber võib saada kriitikute imetlusobjektiks. Sama asja on selleski loos parodiseeritud. Toomas Vint oli kunstnike seast ainus, kes julges avalikult irvitada aja üle, kuhu me oleme sattunud.
Raamatus on veel üks hea lugu: «Liisike-Siisike, sitaratas». Selles loos plaanitseb väike Liisi vandenõu vanade inimeste, ema, isa, ema armukese, teiste meeste vastu, kes kõik ema ihaldavad. Ikka nad veel kihistavad, itsitavad, naeravad... (lk.37) Nii mõtleb Liisi ja see mõte läheb minu omaga kokku. Liisi tahab isa enda juurde tagasi, selleks on ta kõigeks valmis. Juhuslikult kuuleb ta pealt ema jutuajamist ühe tädiga. Räägiti kellestki Margest, kes elas mehega, kes tema tütrega oli vannitoas igasuguseid tükke tegema hakanud. - Marge loopis kõik ta asjad ukse taha ja viskas mehe enese korrapealt välja. Sa tead Marget küll, ime et ta selle mehikese üldse ellu jättis (lk.42) (minu rõhutus - T.R.)
Ehkki Liisi seda otsesõnu ei maini, on ta oma väikses hingekeses valmis mättasse lööma mitte ainult onu Unot, ema magatajat, vaid kõiki neid itsitajaid ja kihistajaid. Antaks Liisile voli, teeks ta arvatavasti kiiremas korras platsi puhtaks. Aga siis jääks raamatusse vaid mõni tegelane alles.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TÕNU EHASALU
Arvatavasti oli kavatsus minna Toomas Vinti seoses tema järjekordse raamatu ilmumisega intervjueerima. Eemalt paistis ainult vaatevälja täielikult piirav tihe, kõrge ja näiliselt läbipaistmatu hekk, mille kohal kõrgusid pilved, valged ja väga ilusa kujuga. See tekitas aukartust, sest katse niisugusest müürist läbi murda võinuks vabalt lõppeda sõna otseses mõttes rohelusse uppumisega. Jalgväravast sisenedes hakkas silm siiski juba eristama, et too hekk koosnes enamjaolt põõsastest, mille vahel leidus siin-seal ka väiksemaid hoolikalt pöetud murulappe. Pargimaastik, ängistavalt steriilne ja liiga irreaalselt painav, et olla päris ideaalne või tõeline. Aga torni, kustkandist Vinti ennast otsida tuleks, ei ole kusagil näha. Olen arvatavasti ära eksinud.
Järsku märkan läbi põõsastiku piidlevat silmapaari. Hõikan - ei mingit vastust. Võõras pilk taandub, kuid ilmub kohe uuesti esile ning jääb peibutavalt üles-alla tantsisklema. Jooksen kähku teisele poole põõsast, seal ei ole kedagi, nagu ka järgmise põõsa juures. «Püüa mind,» kuulen häält otse oma selja tagant. Pööran välkkiirelt ümber, sööstan teadmata suunas edasi ning jõuan, enne kui paiskun näoli okstesse, kuhugi prillid kaotada. «Püüa mind kinni, siis näitan sulle teed,» itsitab keegi taas siinsamas lähedal. Ajan end püsti, vaevalt jõuab silm veel tabada põõsaste vahel välgatavat seelikusiilu... Pika rassimise peale õnnestub mul ta lõpuks ikkagi oma tahtele allutada ja esimese ettejuhtuva puutüve külge kinni siduda. Alles nüüd näen - pagana pihta! - selgelt, et olen lasknud end hullutada mingil vanaeidel.
«Ma otsin Toomas Vinti. Kas see on üldse tema aed? Ja mida teie siin teete? Kes te olete», püüan läbi tugeva hingelduse uurida.
«Kojamehe naine,» lööb ta mu esimese hooga võrdlemisi pahviks. «Kirjanikuärra ütles jah, et ootab täna siia mingit ajakirjanikku. Aga tema juurde ei saa praegu minna. Tuleb oodata.»
«Kojamehe naine - kas te teate, et Vint on kirjutanud raamatu, mille pealkiri koosnebki täpselt neist kahest sõnast?»
«No miks mai tea, see kõik ju puha minu pealt kokku viksitud. Aga ta muidugi liialdab ja paneb omajagu juurde. Teeb must lausa mingi avaliku naisterahva. Ausalt öelda tunnen ma kirjanikuärrat juba tema poisikesepõlvest peale. Ja eks me ole aja jooksul vähekese koos patustanud ka. Aga sulatõsi: enne mind polnud ta kindlasti veel naist katsuda saand. No ja mõni ime siis, ta oli ju väga vaikne ja häbelik poiss ka, sihuke omaette nokitseja rohkem.»
«Ega te ei taha ometi väita, et olete talle siin praegugi naise eest?»
«Mina olen temale siin muusa eest. Toomas-poiss ütleb ikka, et mina olen tema jaoks täpselt see naisetüüp, kellest võib lõpmatuseni ammutada. Ja et kui ta end jälle kirjutama seab, siis pean mina tingimata kuskil läheduses olema. Teinekord tuleb ta mu juurde ja ütleb sedasi väga ilusti: kujutle nüüd hetkeks, armas Selma, et sinust on äsja üksteise järel viis meest üle käinud ning kirjelda mulle palun, millised tunded sind võiksid pärast seda vallata. Siis räägingi talle, et olen nagu muda, kuhu kellegi saabas muudkui vajub ja vajub ja vajub ja vajub ja kui viimaks sealt välja pääseb, hakkab jälle uus saabas vajuma. Seepeale ütleb kirjanikuärra tavaliselt alati: aitäh sulle, kulla Selma, sa oled mind täna jälle kõvasti edasi aidanud.
Muide, kui minu kadunud mees veel elas, jõid nad tihti kahekesi koos kuuris viina ja siis olla Toomas-poiss temalt ikka uurind: ütle, Aksel, mis mõtted su peas tekivad pärast oma eidega selle va vanainimeseasja ajamist ja Aksel vastas ausalt, et siis on tema ainukene soov end võimalikult ruttu täis kaanida - lihtsameelseke ja inimeste-usaldaja, nagu tema oli...»
«Aga nüüd on Toomas Vindil jälle uus raamat ilmunud, «Naisepiinaja õnnenatukene» - niisuguse peibutava pealkirjaga jutukogu. Mulle näib, et nii mõnedki motiivid seal võivad olla nimelt teilt või teie kadunud abikaasalt laenatud. Kas olete seda raamatut juba jõudnud lugeda?»
«Ole nüüd ikka, kust minul see aeg... Hea kui jõuab ajalehelegi pilgu peale heita.»
«Millele teie aeg siis peamiselt kulub?»
«Näe, kraamin siin maja ja muudkui talitan sedasi...»
Meie jutt hakkab ära vajuma. Küllap on eit end liigselt lobisemiselt tabades huulde hammustanud ja püüab nüüd vestlust teemalt kõrvale kallutada. Võimalik ka, et ma pole osanud teda küsitlejana küllalt täpselt suunata. Ent peamise näib ta ometi juba öelnud olevat. Vaatan ringi ja märkan alles nüüd taamal vana talutare kontuure. Kas Vint on tõesti seesugusesse lobudikku elama kolinud? Oma juttudes kirjeldab ta ju pidevalt just tüüpilise paneelmaja asuka hirme ja änge, millest vormuvad veidralt nihestatud erootilised fantaasiad. Vahest on kirjanik nüüdseks teda pikalt ahistanud nõiaringist välja murdnud, luues endale nõnda kõik tingimused muutusteks loominguliseski plaanis? Kirjanik otse mühinal saabuva murrangu lävepakul - uutmoodi veel ei oska, aga vanaviisi enam jätkata ka ei taha - ning mina ajakirjanikuna teda just keset taolist murdepunkti, vaid veidi enne kvalitatiivset nihet, mis tagantjärele märgistatav uue loomeperioodi algusena, tabamas... Peab ikka tuppa vaatama minema, ehkki vahepeal näis, et seekord piisaks ka üksnes Kojamehe naise jutust. Aga äkki vanaeit lihtsalt luiskab ja Vinti pole praegu üleüldse selles majas? Igaks juhuks peaks kontrollima.
Vindi muusa on end puutüve küljest lahti nihverdanud, kargleb nüüd jälle kiljudes põõsaste vahel, hoidudes siiski ettenägelikult osmiku lähedusse. Püüan otsustavalt siseneda, kuid pelgalt paari sammu kaugusel uksekäepidemest tõkestab vanaeit mul tee.
«Kirjanikuärra juurde ei tohi minna,» sisistab ta ärritusest vabisedes, «kirjanikuärra on haige.»
«Loodetavasti ainult kerge külmetus,» jään viivuks siiski kahtlema ega korista koheselt vanaeite jalust.
«Hullem, palju hullem.» Asi näib ometi olevat tõsine, sest veresoon eide oimukohal tuksleb ägedalt ning silmamunad ähvardavad koopaist välja tungida. «See on surmahaigus.»
«Ega te ei taha ütelda, et - vähk», uurin vanaeide sõnades küll pisut kaheldes, ent siiski üsna ettevaatlikult.
«Kirjanikuärral on AIDS,» paiskub viimase piisana mu vastase suust. Seejärel langeb ta jõuetult mu jalge ette. Tõstan ta ukse kõrvale pingile istuma ning võtan välja nuuskpiirituse, mida kannan igaks juhuks alati kaasas... «Püüa mind,» huikab toibunud Kojamehe naine ja sööstab taas põõsaste suunas.
Vana talutare roostes uks avaneb krigisedes ja üle lävepaku astub hallipäine, pika valge habemega, kuivetu, vaid kepi najal tasakaalu hoidev küürakas rauk.
«Mina olengi Toomas Vint,» kuulen ikka nagu läbi krigina väriseval häälel öeldavat, «astuge palun edasi».
See ei saa olla tema, jõuab mul veel korraks peast läbi käia, Vint peab olema umbes viiekümneaastane. Siis pistan jooksu. Olen juba tüsistusteta põõsaste vahele jõudnud, kui mu jalgadesse äkki tinane raskus valgub, naelutades need lõplikult ja fataalselt maakamara külge. Mingisugune tundmatu jõud hakkab mind otsekui saabast mudasse kiskuma. Viimases hädas võtan nõuks kuuldavale tuua südantrebestava röögatuse - ehmatades end seega ärkvele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
A de KOWALSKY
Eesti humanitaarinstituudi trupi Theatrum «Armastuse Mirage» TÜ Ajaloomuuseumis 5.10.1996 kell 19.
Üks paigake siin ilmas on ja kindlasti veel ka kolmas, seitsmesajas ning miljones. Oluline on, et mõnedest paikadest teame me kõik midagi, mõnedest vähesed meie seast ja mõnedest peaaegu ei keegi. Väheste kategooriasse kuulub Eesti Humanitaarinstituudi (EHI) teatri õppetool, või kuidas teda iganes nimetatakse. Liidriks Lembit Peterson. Sel aastal lõpetab esimene lend. Draama-üheksakümnekuuel neid näidati. Alternatiivprogrammis «Armastuse Mirage» nime all. Olevat teise kursuse töö.
Et mis asi siis. Anton Tshehhovi novellid lühipaladena muusikalis-konfereeritud kastmes. Kirjanik etteütleva Petersoni suu läbi antoosha tshehhontee kujuliseks märgiks muudetud. Allakirjutanu arvates küsitava väärtusega samm, see teadustamine. Miks? Esiteks juba sellepärast, et tänapäeval on kõikjal arvutid, arvutites programmid (näiteks COREL Draw) milledega lihtsal viisil manipuleerides on võimalik produtseerida kavalehti. Millised omakorda võtavad vajaduse konfereerivate huulte abil teatriõhtut eraldiseisvateks ja hõlpsalt hajuvateks killukesteks murendada. Saab vaatajale meeleolu ja teatritükile tempo ning ladususe külge. Muide, kavaleht aitab ka muud moodi, näiteks saab jälgija (miks mitte ka neetud kriitik) kodus uued näod ja nimed kokku viia, kui tal tahe peaks tekkima. Kuulates etteteadustusi - Treplev - Marius Peterson etc - pole see küll(ap) kerge. Muidugi võib sellist põhjendada tshehhovi-aegsete tuluõhtute-benefissidega, et seal oli erinevatest osistest koosnev eeskava ja kindla peale ka konferansjee, kuid kallid inimesed, me ei ela enam tshehhovi ajas ja ka Ajaloomuuseumi saalis tehakse midagi muud kui sakraalehitises tema valmimis-ajal. Kavalehel saab ka taotlusi selgitada, paljud teevadki nii (on isegi teatavat kaardimängu publikule õpetatud, sest, kui teater tahab midagi öelda - ja muidu pole mõtet üldse punnitada -, peab/peaks publik ka aru saama), saab selgem.
Teater ise. Ausalt ei tõuse käsi etendusesiseseid liigendusi novellilavastusteks nimetama. Pigem on tegemist ikka etüüdidega etteantud teemal, mis oletatavasti ka tekstipuhtad (pole ju absoluutset mälu ja etendusele novellikoguga ka ei lähe). Üleüldse ei saa siinkohal lavastusest rääkida. See tähendab, et muidugi saab, alati saab, aga kas on mõtet Näiteks siis, kui tükid on väljapaistvas suvalises järjekorras üksteise otsa lükitud, nagu seda pärlitest, briljantidest, merevaigust, korallitükkidest ja lasnamäepaekalda killukestest nr. 10 niidi otsa aetud moodustis olla (välja näha) võiks. Ning lisaks eelkirjeldatud viisil tükeldatud. Tegelikult, seesamune tükeldamine vist oligi lavastus, aga sel juhul mnjah.
Toredusi on ikka ka. Näiteks et novell (pealkiri mälust puudub, kogu pealiskaudsel sirvimusel ka silma ei puutunud) Krimmi-puhkuselt vastnaasnud prouast. Istub ta aga söögitoalaua ääres, sööb noa ja kahvliga väikeste suutäite kaupa, kuid isukalt pirni. Jutustab oma mehele puhkusest. Hästi jutustab, elavalt, ütlen. Sõbranna Juliast jutustab. Et see üks riivatu naisterahvas. Enesel missugune mees ja kaks last, aga temal on vaja Krimmi tatarlastega üleaisa lööma minna. Kohutav, ütlen. Et jutustaja ise midagi sellist, hoiaks Jumal, ei iialgi! Tema hoidis oma Suleimani ohjes. Ratsuta taga!, ja Suleiman ratsutas. No ja seni jutustab, kuni end sisse jutustab, mehe jaoks, aga ei lase end segada, ikka elavalt ja lustiga. Sinisilmselt. Pärast mees süüdi ka veel, et ei tea mis mõtleb. Nauditav esitus. Üliõpilased anonüümsed.
Või viimne katke kirikus. Kärt ja Mart Johanson (õnneks mõni nimi jäi meelde!). Et eideke palub oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel inimesi palvenimekirja kanda. Veidi sassi läheb ainult, millisesse kes, et kas elavate või surnute omasse, lõpuks kõik sassis nagu Loll-Ivani ahjupealne. Vist ikka kole lugu, aga hästi armsaks mängitud.
Nojah, teatrit peab ju tegema mitut moodi ja üleüldse on sellega nii, et kellele meeldib ema, kellele tütar. Aga siin kerkib esile hoopis teine küsimus, teatrikooli ettevõtmine ju ikkagi. Küsimus selline, mis eesmärgil tegutseb kõnealune kool, kus esimesed lõpetama hakkavad. Kas, et Eesti Vabariigile näitlejaid ette valmistada, või, et noortele inimestele teatrit õpetada, või on selline küsimus tobe, või on küsimus ajast-arust, sovjetlik igand Küsida tahaks ikkagi. Või tuleb oodata? Aasta? Pool? Viisaastak?
PS. Tegelikult hakkas kogu see ehi-värk (kui nii tohib öelda, kui ei, palun vabandust) väga huvitama. Lõputööd tahaks hirmsasti näha.
AdK
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996