Monumendipoeesia ja keerulised küsimused

Kristina Normani kuldsõdur.

FOTO: Õhtuleht

Laiem avalikkus mäletab Kristina Normanit muidugi aastataguste sündmuste järgi, kui ta viis Tõnismäele sealt teisaldatud pronkssõduri Aljoša kohale kuju kuldse ja seest tühja koopia ja sellest palju meediasuminat tekkis. Mäletatakse ehk meediakaadreid vaidlevatest inimestest, politseinike kivinägudest ja sellest, kuidas kunstnik politseiautosse surutakse ning seletuskirja kirjutama saadetakse. Meedia ja võimu reaktsioonid ja käitumismustrid olid osa tööst.

 
Kuldsõdur on keskne kuju Normani möödunudaastasel Veneetsia biennaalil Eestit esindanud installatsioonist «After-War» («Pärast sõda»). «After-Wari» ostis pärast biennaali oma kogusse Soome nüüdiskunsti muuseum Kiasma.

Mis edasi saab?


Installatsiooni nimes peitub küsimus: mis saab siis, kui sõda on läbi ja pronkssõdur teisaldatud? Mis saab siis, kui mitte veel kustunud koldes natuke surkida? Mis saab siis, kui anda mõlemale poolele vaatenurk, demokratiseerida mälu, nagu Norman kavatseb; üritada polariseerunud ühiskonda leppima saada? On see utoopia või teostatav plaan?

Kuid kuna nii kunstnikud kui ka meedia suhtlesid teineteisega arrogantsetelt positsioonidelt, siis taastootis see populaarset arvamust kunstnikust kui maksumaksja raha raiskajast.

Kõik, kes tööd ei näinud ja üldse Kristina Normani monumendi-geneesiga tuttavad ei olnud, kuid agaralt diskussioonides osalesid, saavad nüüd asjast täpsema ülevaate. Nüüd on ehk mitu korda rahulikumas õhkkonnas võimalik jälle diskussiooni alustada, sest ega ju integratsiooniprotsessidega eriti kaugemale ole jõutud.

Nii et rahvahulkadel oleks justkui põhjust jälle sammud kunstihoone poole seada ja Enn Kunila kunstikogu väljapanekuga uue külastatavusrekordi saanud asutuse külastatavuse näitajad jälle lakke ajada.

Absurd aitab mõista


Normanil on see esimene suurem isikunäitus ja hõlmab loomingut perioodist 2007–2010 ehk siis aega, mil Norman on tegelenud pronkssõduri-temaatikaga või üldisemalt eesti ja vene mälukogukondade uurimisega.

Algab see uurimistöö pseudodokumentaalfilmiga «Monoliit», mille filmimist alustas kunstnik 2006. aastal, aasta enne pronksööd, kui olukord Aljoša ümber eriti pinevaks kiskus. Normani filmis saabub kuju kosmosest, prantsatab Tõnismäele maha ja jätab pealtnägijad lummatud nägudega pooli valima.

Selle tööga viib Norman pronkssõduri-teema absurdini, keerab vindi üle ja annab kätte ka šifri, kuidas käsitleda näiteks «After-Wari». Liiga keeruliseks kiskunud olukordadele tuleb anda absurdi nägu, see toob ehk mõistuse koju.

Näitusele pealkirja andnud töö «Me ei ole Universumis üksi» dokumenteerib harukordset sündmust Padisel Pae külas – seal 1996. aasta lõpus väidetavalt maandunud UFO monumendi avamist. Töö osa on ka monumendist tehtud koopia.

Pronkssõduri-sündmusi käsitlevate töödega ühel näitusepinnal eksponeeritud ufomonument oma apoliitilisuses mõjub sobiva žestina, mis rõhutab Normani tööde poeetilisemaid aspekte, mis meediakäras loomulikult kaduma on läinud.

Näitus
Kristina Norman
«Me ei ole universumis üksi»
10. aprillist 9. maini 2010 Tallinna Kunstihoones 

Tagasi üles