Antiik on surnud, elagu antiik!, Kas Horatius peaks olema kerge?, Martialis: obstsöönsustest filosoofiani, Antiik ei ole surnud, Mis on Oskar Lutsu teemaks?, Sulg kübaral, Sulg peos, Poeg Georg, Carl Sarapi ja mälestussammaste jälil

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KATRIN KIISLER

Antiik on Euroopa kultuuri aluseks. Antiigi tähtsust taibati juba renessansis ning sestsaadik pole veel kunagi ega kusagil juletud tema vajalikkuses kahelda. Antiigi ja vanade keelte asjatundjate koolitamine on ikka ühe akadeemilise õppeasutuse pärisosaks olnud. Mida kurja nägid aga klassikalises filoloogias Nõukogude Eesti haridusjuhid? Midagi hirmsat pidi seal kindlasti olema, kui see äkitselt ära kaotati. Nii elas klassikaline filoloogia pool sajandit edasi vaid trotslikes fanaatikuis. Nüüd on ta jälle harituse osaks tunnistatud - 1991. aastal avati TÜ filosoofiateaduskonna juures taas klassikalise filoloogia õppetool, mille ühistööna on avalikkuse ette jõudnud esimene trükis - Vikerkaare augusti-septembrinumber ehk Väike antiigiantoloogia, kus leidub hulganisti antiikkirjanduse seni ilmutamata tõlkeid ning probleemikäsitlusi.

Leidub tõlkijaid, kelle juures saab juba rääkida küpsusest ja isiklikust vaatenurgast ning pikemaski perspektiivis püsima jäävast tõlkest.

Sellised on Janika Pälli Sappho tõlked. Ikka ja jälle olen pidanud hämmastuma meestest, kes oma arusaamadesse kapseldununa Sappho iginaiselikkust näha pole osanud. Tõlkija ilmne hingeline lähedus autoriga ning mõlemate elukäsitluse ning maailmamõistmise sarnasus on andnud tõlkele eheda tooni ja meeleolu. Haruldase autentsusega on suudetud edasi anda nii hellust ja ootust kui ängistust ja valu.

Kogu Sappho loomingu hea tundmine ja oskus näha nii eesti kui kreeka keele varjundeid teevad sellest ka filoloogilisest vaatenurgast täiesti korrektse töö. Kui eelnevale lisada veel ka värsimõõdu võimaluste ja osatähtsuse arvestamine, mida pahatihti suisa ebaoluliseks on peetud, on tulemuseks aukartustäratavalt professionaalne tõlge, parim Sappho eestindus, mis tänini ilmunud.

Mari Murdvee vahendatud Horatiuse ood on üks täpsemaid alkaiose värsi esitusi eesti keeles. Minu enese jaoks on tulemus seda hinnatavam, et mulle on alkaiose stroof jäänudki kõige raskemini eesti keelde kohandatavaks antiiklüürika värsimõõduks. Seevastu Mari Murdvee puhul näib see otsekui eesti keele tarvis loodud olevat - ei mingeid lihtsustusi ega järeleandmisi, mitte ühtki lühikest rõhulist silpi pikka asendamas, ei mingeid mõttekulgu häirivaid tsesuure.

Ka tõlke sõnalis-mõttelisele küljele ei tahaks midagi ette heita, kuigi siin võib kohata teatavat raskepärasust. On juba viidatud, et just keerukuse tõttu olevat teda õppematerjalina tülikas kasutada. Peaksime me siis Horatiust lihtlausetena või põhikooli sõnavara raames tõlkima? Ning kes üldse ütles, et Horatius peab olema lihtne ja kergesti jälgitav?

Tõlkija Mari Murdvee ise arvab, et tõlkimisel peame mõtlema eelkõige sellele, kas ka autor sellele tõlkele alla kirjutaks.

Martialise obstsöönsuste ümber ütlemine on seni olnud pea ületamatuks raskuseks nii eesti kui muu maailma tõlkijaile. Näib pea uskumatuna, et maailma ühes tuntuimas klassikalise filoloogia sarjas (LOEB) ilmub veel 20. sajandilgi Martialise väljaanne, kus poolsada epigrammi jääb lihtsalt tõlkimata, kuna tegijad ei suuda kompleksidest üle saada. On ka teine osa tõlkijaist, kes asja ette võtavad, ent pehmendades, leevendades, ümber öeldes. Tõde on aga see, et Martialis oli obstsöönne ja ropp ning nii peaks teda ka tõlkima. Kui ei juleta, siis jäetagu asi parem katki. Ivo Volt on see, kes julgeb. Ettevõtmine on seda esileküündivam, et taoline sõnavara minu teada sugugi noore tõlkija pärisosa pole.

Ivo Voldi artiklis «Obstsöönne Martialis» tutvustatakse ja seletatakse ladina keeles kasutatavaid siivutusi ka lähemalt lahti. Üks küsimus jääb aga siiski - miks? Miks oli kaheldamatult andekal Martialisel vaja kirjutada just selliseid epigramme? Miks kasutas sama sõnavara ka kuulus armastuslaulik Catullus? Arvatavasti ei erinenudki Rooma moraalikoodeks nii väga tänapäeva omast. On kahtlemata vihastav, kui keegi ütleb, et oled lootusetult vana ning ei lähe kellelegi enam vähematki korda.

On vihastav ja solvav, ent võibolla ka tõsi ja lõpuks ununeb kõik. Kui aga öeldakse: kitkud miks vana vittu sa, Ligeia?/ Miks küll keerutad üles kalmutuhka?/ Kõlbab nii edev olla neidudel vaid,/ sind ent ei enam saa ka eideks hüüda (Mart.10.90 I. Voldi tõlkes), siis see mõjub ja ei unune. Nagu siis, nii tänagi.

Et leidub neidki, kes sarnasest luulest suuremat ei pea, on viimaste meelerahu säilitamiseks tõlkimist leidnud osa Martialise leebematest epigrammidest. Epigramm Heliaadide varjus sihitult uitavast sipelgast Maria Kanteri eestinduses on üks Martialise kaunimaid ning nüüd saanud õnnestunud tõlkes kättesaadavaks. Just mitmekülgsus teeb Martialisest kordumatu värsimeistri.

Proosatõlgetest tõstaksin kindlasti esile Kaspar Kolgi ja Janika Pälli Seneca dialooge. Teatavas mõttes on need eestindused vägagi sarnased. Silmnähtav on tõlkijate teadlikkus vigadest ja ohtudest, mis üht filosoofilise teksti ümberpanijat ähvardavad. Kuigi tegemist on kahtlemata väärtuslike tõlgetega, võib sõnastuses siiski märgata mõningaid kiirustamise jälgi ning alles väike laagerdamisjärgne ülevaatus annaks igakülgselt imetlusväärsed tõlked.

Kaspar Kolgi tõlgitud dialoogi «Lohutusest Polybiusele» pean ma ehk raas õnnestunumakski. Läbimõeldud ja täpne sõnavalik, originaali sõnajärgnevusest võibolla veidi enam eemaldunud, ent seda enam eesti keele süntaksi iseärasusi arvestav lause, suisa sententslik mõtteselgus ja -teravus ning läbi kogu dialoogi arenev kõnerütm muudavad teksti haaravaks ning nauditavaks tervikuks.

Kui Vikerkaare tõlkepool on koostatud vaid üliõpilaste ja magistrandide töödest, siis artiklitega astuvad üles juba kogenumad klassikalised filoloogid. Artiklid panevad hoonele otsekui kupli peale, kui kasutada klassikute võrdlust. Antiigi põhialuseid alles taasavastavas Eestis on uudsete probleemiasetuste tutvustamine hädavajalik. Just selline väljund on meil tänini puudunud. Seni nii üksikult kui antoloogiais ilmunud tõlked ja antiikkirjanduse ülevaated on kaheldamatult olulised antiigi olemuse teadvustamisel, ent puudu on jäänud just elavusest.

Antiikkirjandus on kirjandus nagu iga teinegi - ka selle uurimisel tekivad uued suundumused, lahkarvamused, pääsevad mõjule uued vaated. Vaatamata möödunud aastasadadele pole siingi jõutud absoluutse tõeni. Eriilmeliste analüüside ja uute probleemide tutvustamisega näitame, et antiik pole sugugi surnud, vaid on vägagi muutuv ja arenev. Alles artiklid teevad Vikerkaare kaksiknumbrist õppevahendi, mis hõlmab nii praktilist kui teoreetilist poolt ning teadvustab nõnda ühe eriala kaht erinevat, ent lahutamatut tahku.

Paratamatult tuleb kirjutada ka asjast, mis pole sugugi meeldiv. See on Lapin, õigupoolest Lapini tööd selles konkreetses Vikerkaare numbris. Olgu kohe öeldud, et ehkki ma ei jaga Harry Liivranna optimismi Lapini dekitshistumise osas, ei pea ma ka vajalikuks sellel pikemalt peatuda. Ma ei ole ei Lapini toodangu pooldaja ega vastane. Et sellele kohatusele mitte liigselt tähelepanu pöörata, avalikustaksin siinkohal lihtsalt ühe ringleva arvamuse antiigi ja Lapini kokkusobitamise kohta. See on ilmne degeneratio imaginationis acuta. Jääb üle vaid kergendatult ohata, sest käivad kuuldused, et esialgu sooviti Martialise loomingut roppude piltidega illustreerida, ent neist loobutud lõpuks siiski kui õppevahendisse sobimatuist. Herculese päralt! Millised need ropud pildid siis veel olla võisid?

Rõhutada tuleb Jaan Unti osa, kes oma asjatundliku silmaga pea kõik eestindused üle on vaadanud ning seeläbi ehk nii mõnegi noore tõlkija hilisematest piinlikest hetkedest päästnud. Samuti on Kaarina Krull ära teinud hindamatu töö nii numbri praktilisel koostamisel kui ka oma kaastöödega, mis täidavad 1/5 kaksiknumbrist ning teevad temast klassikaliste filoloogide uue põlvkonna konkurentsitult viljakaima esindaja.

Täna aga teeb kõigist tõlgetest ja artiklitest rohkemgi rõõmu teadmine, et TÜ klassikalise filoloogia erialal koolitatakse noori, kes oskavad ja hoolivad.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

REIN UNDUSK

Oskar Luts. Viimane päevik (1944-1952). Tartu: Virgela 1996

Kord varemalt olen ma väitnud, et Oskar Lutsu teemaks on sulg, mis on kübaral, tähed, mis on silmis, ja kirjad, mida saadab keegi tundmatu. Kindlasti kuulub teema juurde veel asjaolu, et ühel äratundmishetkel avastab Luts olevat sule endal peos, tähed paberil, ja ta ise kirjutavat kirju kellelegi tundmatule.

Oskar Lutsu «Viimane päevik» tekitas mus hämmingut ja huvi. Hämming sigines ilmsest ebakõlast, mida tabasin enese kõrvus, kui kirjanik Oskar Luts, kes oma teostes ikka aeg-ajalt ise tegelasena üles astub ja kellest kõnelemine seetõttu tihti ettearvamatult keerukaks võib kujuneda, teatab oma päevikus vägagi selgel ja ühemõttelisel toonil, mida ta tegi näiteks 3. märtsil 1945. aastal.

Oskar Luts kui märk, mille taga olin harjunud aistima mitut märgistatavat isikut, ja mis avaldus mulle ennekõike kui teatav mõtteväli ja tõlgendushorisont, oli muutunud äkki vägagi selgepiiriliseks ajas ja ruumis määratletavaks isikuks. Hämminguga kaasnes aga huvi, sest samas lugesin ma Lutsu päevikusissekande lõpult tervitussõnu «Tervisi, mu J.» ning ma mõistsin, et kuigi Luts kõneleb iseendast, siis kõneleb ta ometi kellelegi teisele ja kellestki teisest. Mus tärkas mõte, et kui kirjanik Luts on kogu oma loomingu kestel mingis raskesti lahtiharutatavas suhtes tegelase Lutsuga, siis peaks iseäranis päevik sellele vahekorrale valgust heitma.

«Viimane päevik» võimaldab enese suhtes kahesugust zhanrimääratlust. Ühelt poolt on siin tõesti tegemist päevikuga, mis sisaldab Lutsu ülestähendusi oma tegemistest ja toimetamistest aastail 1944-1952. Teiselt poolt aga, nagu ka Juhan Peegel oma saatesõnas mainib, on kogu päevik justkui kirjutaja enese eestki varjatult pühendatud Lutsu 1944. aastal Eestist lahkunud pojale Georgile - kõik sissekanded lõpevad tervitushüüuga Georgile, keda päevikus kutsutakse tavaliselt J-iks. Seega, ehkki Georgist päevikus peaaegu et ei kõnelda, on ta Lutsu päevikusissekannete adressaadiks, põhjuseks ja emotsionaalseks fooniks. «Viimane päevik» ise aga näib endas peitvat üht Lutsu poolt aeg-ajalt harrastatud kirjanduslikku vormi: ta on kirjutatud kirjadena adressaadile, kelle asukoht on teadmata.

Tulles tagasi alguse juurde, küsin ma: miks peab Luts vaatama sulge Maaria kübaral, selleks, et sulg tema enda peos hakkaks kirjutama? Miks peab Luts vaatama, kuidas Maaria saab kelleltki tundmatult kirju, selleks, et ta ise võiks neid kirjutada?

Siinkohal pean ma meelde tuletama veel üht oma varasemat tähelepanekut. Nimelt, kui Luts kirjutas sulest Maaria kübaral, siis kirjutas ta tegelikult ka ühest oma poolelijäänud, ebaõnnestunud või hävinenud tekstist. Esile tõstmist vajab siinjuures aga tõik, et see, mis kirjanik Lutsu uue teksti teemaks saab, pole mitte tollase ebaõnnestunud teksti sisu, ei, pigem on see tollase teksti kirjutamissituatsioon, miljöö, ümbrus. Lutsu lugejatel tuleb seega kas leppida paratamatusega, et nad loevad juttu ühe kunagise teksti ümbrusest ja jääda teadmatuks tolles tekstis kõneldust või eeldada mõeldava ühendusniidistiku olemasolu teksti sisu ja tema ümbruse vahel.

Niisiis, nagu «sulg peos» ei hakanud kirjutama enne, kui ta ei muutunud vaadatavaks suleks kübaral, nõnda ei saa eksisteerida ühe kunagise teksti sisu teisiti kui ainult oma ümbruse kaudu. Mõlemad, nii «sulg peos» kui poolelijäänud tekst informeerivad meid sisulise märgistatavuse võimatusest. «Sulg peos» peab ära ununema ja muutuma mõneks teiseks suleks oma ümbruses - sulg peab enda kanda võtma mingi teema, millel pole algse sulega suuremat pistmist, ja mis on ühtlasi ainuvõimalikuks viisiks, kuidas üks sulg võib iseendast vabaks saada ja hakata kirjutama.

Huvitav on seegi, et kui Lutsu uue teksti sisuks on ühe ebaõnnestunud teksti ümbrus, siis hakkab nauditaval kombel ka Lutsu uue teksti ümbrus kaasa tukslema oma sisuga. Tänu sule poolt enda kanda võetud «võõrale» teemale, on uue teksti ümbrus ja kirjutamissituatsioon saanud kirjutamisprotsessi osaks, samas ei saa aga keegi ette heita, et uue teksti sisus poleks juttu tema ümbrusest. Tänu teemale on kaks sulge muutunud vastastikku vibreerivaiks ja on andnud meile teksti.

Ilmneb, et «sulg peos» ja üks varasem ebaõnnestunud jutt kujundavad Lutsu tekstis märgistamatuse piirkonna, mida võiks õigupoolest ka tühimikuks nimetada, kui ei unustata seejuures, et tolle tühimiku kaudu väljendatav äraolek ja puudulikkus on uue teksti generatiivseks aluseks. Ja kui me ütleme, et tolles tühimikus seisvad «sulg peos» ja ebaõnnestunud tekst peavad omandama mingi vaste oma ümbrusest, siis tuleb ühtlasi eriliselt rõhutada kaht asjaolu. Esiteks, too vastelisus sisu ja tema ümbruse, «sulg peos» ja «sulg kübaral» vahel on ülimal määral hüpoteetiline ja asub väljaspool loogilise tõestatavuse piire. Samas on ta eitamatu, sest ainult tollesse vastelisusse uskudes on mõeldav sisu ja ümbruse vaheline vibreerimine.

Teiseks, kuna Luts hakkas oma kirju Maariale kirjutama peale seda, kui ta oli vaadanud Maariale kellegi tundmatu poolt saadetavaid kirju, mida ta aga ei lugenud, siis tuleb tõdeda, et vahekord sisu ja ümbruse vahel on ikoonilist ja meditatiivset päritolu. Sisenemine teksti, antud juhul Lutsu sisenemine Maariale kirjutatavatesse kirjadesse, toimub kirjade vaatamise, kuid mitte nende lugemise teel: vaadates Maariale saadetavaid kirju ja neist mõeldes, leiab Luts iseenda neid Maariale kirjutamas.

Oma 20. novembri 1944. aasta päevikusissekande lõpetab Luts sõnadega: Kus on J. (...) Kõik muu on tühine. Tühine on seegi, et siia teen neid märkmeid. Milleks? Teksti siseselt funktsioonilt võiks Georgi asetada kõrvuti «sulega peos» ja ebaõnnestunud tekstiga - nad kõik väljendavad märgistamatust ja äraolekut, millest antud tekst hakkab sündima. Järelikult võiks öelda, et «Viimane päevik» pole mitte Lutsu tegemistest ja toimetamistest, vaid oma tegemiste ja toimetamistega tematiseerib Luts oma poega Georgi, kellest enesest pole palju (võimalik?) öelda. Georgi ja tema äraoleku tõttu lahutub Lutsu tegevus Lutsust enesest ja ilmub paberile mõttena.

Kõige lõpuks tahaksin ma avaldada oma mõttepildi, mis mul selle suletöö vältel peas on mõlkunud. Nimelt ma olen mõelnud Lutsust, kes hoiab peos marja, mis iseenesest on tühine ja pole kõnelemist väärt. Et marjast kirjutada, peab Luts selle «marja peos» ära unustama ja mõtlema kõikvõimalikele olemasolevatele marja-teemadele. Kui siis kunagi üks mitte kõige heatahtlikum lugeja või kriitik, kes juhtumisi tollest «marjast peos» teadlik on, seda marja-teemalist juttu loeb, siis paneb ta arvatavasti seost peos olnud marja ja marja-teemalise jutu vahel miskiks, ning pole võimalikki öelda, et tal poleks õigus. Kummati ei saa ma tõrjuda mõtet, et Luts ühel hetkel seda äraunustatud marja märkas ja natuke naeris, ja et too mari, mille ta lõpuks vististi suhu pistis, selle marja-teemalise jutu sünni juures mitte kõige tähtsusetumat osa ei etendanud.

Ja päris lõpuks ning kõige kokku võtteks aiman ma, et kui kirjanik Luts vahel oma teksti tegelasena sisse astus, siis käitus ta umbes samasugusel viisil nagu «sulg peos», ebaõnnestunud tekst või tema poeg Georg, kellest pole palju kõnelda, kuid kellest siiski ei saa päriselt mööda vaadata, sest see on märgistamatu miski, mis on enda kanda võtnud teema - mida on tematiseeritud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

PEETER TOOMING

Mitmel aastal Eesti kunagise ühe tuntuma fotograafi Carl Sarapi jälil käinuna (eesmärgiga üle pildistada neidsamu kohti ja objekte, mida jäädvustas tema kolmekümnendail aastail), olen «üle käinud» vist kõik meie tuntumad ehitused, loodusmälestised, kaunimad paigad ning väga paljud mälestussambadki.

Sarap pildistas üles kõik, mis Eestimaal ilusat ja iseloomulikku. Ja iseloomulikku. Ja mis siin salata - mind on kõige enam võlunud just need kohad, kus viimase poole sajandi jooksul AEG kõige suuremaid korrektiive teinud. Pole ju huvitav kõrvutada kaht täiesti või peaaegu täiesti ühesugust võtet näiteks Tartu Ülikoolist, Toompea lossist või Viljandi lossimägedest - aeg pole seal oluliselt midagi muutnud.

Põnevad on just need pildipaarid, kus näeme kadumist või uuestisündi, lagunemist või ülesehitust, kinnikasvamist või rajamist. Ja säärastena on huvitavad olnud ka võtted vabadussammastest.

Veel mitte väga ammu oli pilt nukker, kuna endiste sammaste asemel seisid tühjad platsid. Tänaseks on paljud sambad taastatud ning kahjuks pole need paigad minu jaoks enam nii atraktiivsed - muutust nagu polekski toimunud.

Kuid on ilmnenud hoopis uus nüanss: sambad ise pole enam täpselt need, mis Carl Sarapi vanadel fotodel. Vahel ei tea seda oodatagi, kuid pildi lähemal uurimisel selgub, et uuel sambal võib mõnigi detail olla teistsugune. Nii juhtus näiteks Pärnumaal president Pätsi ausambaga, mille, nagu selgus, ära vahetatud samba külgedele paigutatud vapid. Vaataja või külastaja jaoks pole see muidugi teab mis oluline, kuid ajaloolise tõe nimel... Sageli lihtsalt ei tulda selle peale, kust vajalikke fotomaterjale otsida, vajaka jääb loogilisest lähenemisest.

Mulle meenub Tallinna Niguliste kiriku põlemine (12. oktoobri ööl 1982), kus vastavad uurimisorganid minuni jõudsid alles kuu aega pärast tulekahju, selle asemel, et otsekohe välja uurida, kas ümberkaudsetes majades mõni päevapiltnik ei ela, kes õnnetust ka fikseerida võis. Aga see selleks.

Taastatud sammaste puhul ei tarvitse nende «uudsus» sugugi mitte infopuudusest tuleneda. Kunstnikul-restauraatoril on olnud lihtsalt oma arusaam raudkangelaste pooside kohta ning nad lisavad omapoolseid parandusi. Ei taha küll väita, et nad figuure vanade fotode järgi taastades proportsioonidest aru poleks saanud, kuid igatahes Alatskivi 1991. aastal jälle alusele tõusnud vabadusmees sirutab ennast küll hoopis teisiti, kui 1928. aastal sündinud originaal.

Kuid jäägu seegi selleks. Kes see ikka käib, vana foto peos, uusi sambaid endistega võrdlemas. Ning ega need uuedki halvad ole. Iseasi kuidas neisse suhtuda? Originaalid pole nad kindlasti, kuid eelmainitud võimalikke vigu arvestades, ka koopiad mitte. Mis nad siis on?

Oma hiljuti lõpetatud albumi «55 aastat hiljem. Tartu ja Tallinn» maketi jaoks jõudsin pildistada Emajõe kaldal seisvat Kreutzwaldi ning seega sain toreda võrdluspaari: praegune lauluisa contra vägilane Kalevipoeg. Fikseerisin seisu aastal 1996, sest ega või teada, millal Kreutzwald uude paika matkab. Kes aga asemele tuleb? Kalevipoeg, koopia, originaal, uudislooming või veel midagi muud?

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles