Õnn: naturaalsuse ja meedia kokkupõrge Vabaduse väljakul, Esimene pool, ...ja teine, Mõlema poole kokkukõlin, Kaks juttu, kahed märgid, Ungari oda, Esemed, need oleme meie, Odad ning eetikad, Ville ja Rulle varastavad uudishimu

JUKU-KALLE RAID

Austria Keisririik sai tuhat aastat vanaks, lollidemaal läks saginaks. Sündmuse tähistamisest Eestis ei olnud võimalik kuidagi mööda hiilida, nagu lugeja taipab, tähistamistulemused on nüüd Tallinna galeriis Sammas kõigile vaadata.

Avamisele kogunes inimesi nagu hommikuti trammi, galerii direktor hüüdnimega Tshonn tassis saali suure alumiiniumkausitäie kuuma vett, mida kokkutulnud vajasid «Jagertee» peale valamiseks, et saada pea soojaks ja tuju hääks. Austria rahvusjooki jäägriteed toodab firma Stroh, seda jooki on tore alla ja peale rüübata, galerii seinad ja aknad kattusid tasapisi halli auruga nagu parimas kultuuriasutuses - saunas - traditsiooniks on saanud.

Kadunud keisririiki meenutades

Austria Keisririik on teinud inimestele pika aja jooksul palju head ja halba. Riigis rõhuti kunagi julmalt töölisklassi ja viljakasvatajaid, see on väga halb. Aga samas andis riik kaudselt põhjuse raamat-nähtusele, mis algab sõnadega Nii nad tapsidki meie keisrihärra, mis on väga hea.

Hea on ka näitus galeriis Sammas Vabaduse väljakul. Pole ammu näinud midagi niivõrd kopsakat, kompaktset ja tummist, kahe vastandliku seisundi kokkupõrge ühes ruumis on valutu ja meeldiv nagu komm. Kohe seletan. Näitus on organiseeritud eestlastel ja austerlastel kahepeale, kokku on saanud visuaalse meedia avangardistid ning need teised, kes tahavad tulevikku vaadata läbi linnulaulu ja meelõhna. Mõlemad üritavad elustada teadvust, mõlemad lähenevad maailmale läbi filtri, mis on kutsutud eksisteerima tihendamaks meie aegruumi, pressimaks kõntsast pärle. Sellest rääkides võib meenutada keisririiki, mis omas iseseisva organismina arenguteed hällist hauani.

Skulptuurid - väga head, joonistused - vaadeldavad pigem protsessina ja arenguna, ütles väljapandu kohta galerii kuraator Kreg A Kristring direktor Tshonnile salaja nelja silma all. Austerlased Ulrich Röfling ja Wolfram Weh väidavad, et nende lõpetatud kunstiõppeasutuse (Viini Goetheanistlik kõrgkool) juhtmõte on siduda teadus ja kunst. Nemad järgivad hoolikalt Goethet ja räägivad, et nende püüd on üha sügavamalt mõista loodust ja loodusseaduste kasutamist kunstnikule omasel viisil.

Wolfram Wehi skulptuurid ja Röflingi graafika mõjuvad väga rahulikult ja ajavad peale magusa une, tõik, mis on kohustuslik väga heale kunstile ning ka muusikale. Uni on kõige parem seisund, sest unes sooritavad inimesed tunduvalt vähem halbu tegusid kui ärkvel olles; väljapanek, mis kutsub silmile sõba, on aus ja ehe.

Aga näituse koeranael on elektrooniline paneel, mis täpsustab - oleme jõudmas mingisse teise sajandisse. Paneel lubab meile pildikesi läbi telefonitraatide kodust ja kaugemalt, Tallinnast ja koguni Viinist. See, millega astus härra Keskküla ämbrisse kaks aastat tagasi näitusel «Biotoopia», on teoks saanud täna. Või mis ämber - seda ei olnud toona veel lihtsalt võimalik tehniliselt teostada.

Niisiis - paneelis nimega LCD projitseerivad oma taieseid noored Eesti ja Austria kunstnikud. Kuid ega suurimat kõmu tekitanud paneel pole veel tervik.

Eesti poole pealt andsid nähtule liikumapaneva hoobi inimesed rühmitusest 14NÜ. Mait Laas, mees, keda võib kutsuda rühmituse juhiks, ütleb, et see 14NÜ on mittetulunduslik organisatsioon. Aga tulu tõuseb rühmitusest siiski. See ei saabu küll mahedal rahakrabinal, ent on loota, et jääb kauemaks kui kuupalk taskusse. Rühmituse ristiisa on Mati Sirkel.

Nagu ütleb DJ Erik Morna - räägin teile loo, mis on ajaloo pingil varumeheks jäetud. Rühmitus on mitteametlikult eksisteerinud juba iidamast-aadamast, 1990. aastate algusest peale. Kui läks aga registreerimiseks, mõtlesid noored välja hea nõksu - nende nimetuseks pidi saama oranzh värvilaik. Ei ühtki sõna, pelgalt värv. Seltsimehi keeleametist kohutas selline idee: kuidas sa neid tulevikus kutsud, kui nime polegi? Saab seda teha siis ju ainult nii, nagu suhtlevad kurttummad - joonistades. Ja ära keelasid selle pulli. Tuli asuda kompromissi kuldset keskteed mööda ning võtta pähe teine plaan. Füüsikast teame, et oranzhi värvi tähis on 14 nanomeetrit, tuli leppida sellegi vähesega.

Selle näituse põhjal võib julgelt väita, et 14 nanomeetrit on ennast igati õigustanud. Oranzh on jumalikkuse ja täiuslikkuse värv, miks mitte ka ise proovida, küsib endalt Mait Laas, teades vastust juba ammu ette. Nii.

Ja kogu see kuldaväärt tervik, nimetagem seda siinkohal projektiks «Wien-Tallinn», elektrooniline galerii või kuidagi muudmoodi, jääb meid ja meie kui vaatajate silmi rõõmustama 10. novembrini.

Ainukene meelevaldne asi väljapaneku juures on seesama keisririik. Ma ei oska näitust mingi riigiga kuidagi seostada, see tundub kahtlane ja eemaletõukav. Paistab ikkagi, et sellise shniti näol, nagu kunst miski riigi juubeliks, on eelkõige tegemist õnnestunud katsega pressida raha välja sealt kust vaja. Üldine arvamus on, et galerii Sammas on käesoleva sündmusega rehabiliteerinud ennast juba ette. Kui üldse tulebki midagi, millest ennast rehabiliteerida, kui üldse astubki galerii õuele kord õnn.

Raamatu näitusest («Manöövrite aeg»), lumivalgukesest ja meie bossist on kirjutanud Paavo Matsin. Raamatut aga loed nagu Ehini luuletust. Raamatut saavad lugeda ka meie sõbrad venelased, paralleelteksti tõlkija on Roman Kallas, kujundas kesse muu kui Laas ise.

Näituse avamisejärgsel päeval oli juba hommikust saati galerii ukse taga järjekord uduse pilguga häkkeritest, kes tahtsid veenduda tehnika viimase sõna olemasolus isikliku silmaga.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT KUSNETS

GRATEFUL DEAD - The Arista Years (Arista/BMG)

FRENTE - Shape (Mushroom/BMG)

Valida endale naabreid oma näo järgi, sarnase kunstiplatvormi või ilmavaate alusel on võimalik väga vähestel ja väga harva. Sageamini ja hõlpsamini saab valida, mil määral nendega, kes parajasti «paratamatult» sama ruumi ja pinda jagavad, läbi käia suvatsetakse. Selle veeru ruum ja ajutised ühisasukad kujutavad endast - paneelide vahele pitsitet tegelikkusega võrreldes - pigem lahedat «virtuaalset reaalsust», aga üldjoontes toimivad samasugused seaduspärad siingi. Grateful Dead ja Frente näiteks, volilt üheskoos veerule võetud ja mõneti meelevaldselt naabreiks mõistetud paar, ei kipu oma muusikais üksteisega peaaegu üldse «suhtlema». Lihtviisiliselt. Pole nendel selleks vähimatki vajadust, pole kirjutajal õiget alust neid selleks tagaselja sundida.

Ning pole kuulajail põhjust säärast seisu eriti kahetseda - kui maitse on mõlema karbi väärtkülgedele lahti, on kumbki küllalt kõnekas omas ruumis ja (praeguses) ajas. Kuigi eeskätt erinevate kaalude ja kategooriatega hinnatavaiks nähtusiks nad jäävad - kolme kümnendi jooksul kõigutamatult kerkinud ja armsasti «arhailine» ameerika «alternatiiv»-«rocki» monument (Grateful Dead) ning võrdlemisi värske, alles kahe albumi ja «kõigest» seitsme aasta noorune nägus pop-fenomenike Austraaliast (Frente).

The Dead’ile juba eluajal külge kasvanud ja viimase mälestamisaastaga veelgi suurenenud müütide lasule, mille mõõtmed tõepoolest üüratud, leiab või ei leia igat konkreetset Gratefuli plaati kuulates tagantjärele kinnitust ikka olenevalt sellest, mis laadi on sellele või teisele või seitsmekümne teisele plaadile sõelutud muusika. Mis üleüldse võis selle bändi puhul olla... ooh, milline iganes. Viisakast kammerlikust kantrist kuni kaosele läheneva elektroonilise huilgamiseni. (Mida Grateful kogu oma eriilmelisuse juures minu mäletamist mööda küll kunagi ei teinud, olid Frente stiilis kahe-kolmeminutilised, õdusalt värelevad pop-unelused. Viie-kuue-seitsme minutisi tummiseid rock-popi maitsekusi meisterdasid nad küll. «Touch Of Grey» ja «Picasso Moon», vastavalt 1987 ja 1989, sisalduvad siinselgi duublil.)

Üks erakordsemaid kontsertansambleid oli The Dead aga vaieldamatult ning otse loomulikult pakub Arista Recordsi ülevaatealbum muuhulgas viit live-võtet selle firma arhiividesse ladestunud The Dead’i lavahetkedest: kahte akustilist ja kahte elektrilist «lühi»pala kaheksakümnendast ning ühte ulatuslikumat improvisatsiooni üheksakümnenda aasta avalikest salvestustest. Viimane, saksimees Branford Marsalise külalisosalusel üsna jõudsasti arendet «Eyes Of The World» (16:25) annab Gratefuli paremate õhtute lavakeemiast õigema ettekujutuse, kuid ei see purakam ega nood pisemad kontserdikillud moodusta «Arista-aastate» kaalukamat osa. Tegelikult. Üllatavalt. Kopsakam pool tuleb stuudiosalvest. Kust iseäranis «Terrapin Stationi» (1977) ja «After The Darki» (‘87) ja «Built To Lasti» (‘89) materjal meelde tuletab, et GD kogukonna enda poolt ühel häälel ja nukral meelel korrutatud arvamus, nagu olnuks stuudiotöö alati nende kehvem külg - müüt või asi, tegel’t! -, kõlas tihti ülearu enesekriitiliselt.

The Dead’i paljud elusad ja ilusad asjad nii püüne pääl kui stuudioseinte vahel algasid justkui vähelubavalt platvormilt - kantri ja bugi keskelt. Kuhu ja millele, «kui oli hea päev», võisid nad püstitada uhkeid orkestratsioone (nagu «Terrapini» seitsmeosaline nimioopus), veidi jahmatavaid ja väga tublisid diskotaltsutusi («Shakedown Street» ‘78), impro-maratone, rütmirallisid ja. ...Kui ei olnud hea päev, võisid nemad kõige selle kantri ja bugiga tuimalt, tümalt, pladinal sohu sõita. Näited mille kohta «Arista-aastatelt» samuti ei puudu. Aga neid pole raske kõrvust mööda lasta, need jäävad säravamate kohtade varju. Sest seda sära on hulgem.

Tjah. Olles just meeletute mõõtmetega mammuti, et mitte öelda sauriku, võimalust pidi jämedates joontes veerule vedanud, laiguti üle kullanud ja õhku täis puhunud, tekib endalgi korraks kahtlus, kas säherduse määratu eluka ligiduses on üldse veel lootust ühel väiksel kirjul liblikal oma kaunidusis kuidagiviisi mõjule pääseda. Ometi on, ometi ta pääseb. Frente’l on midagi, mis The Dead’i tüsedas arsenalis praktiliselt puudus - rohkem kui «korralik» vokaal.

Kergus ja täpsus, millega hea hääl ja kitarr üksteise ümber liiguvad. Mänglev tekstikesksus, mis tähendab, et sõnade loogika liigendab salamisi mitte üksnes meloodiaid, vaid tihti terve loo struktuuri. Niihästi ballaadlikes palades, mida puhtal kujul on kõigest paar-kolm, kuihästi teistsugusteski, kus produtsendid Cameron McVey ja Johnny Dollar liidavad Frente kitarrismile tantsulisi taustu ja «abstraktseid» helikatkeid, madalsagedusi, efekte, mürasid. Frente’ forte, tundub mulle, on nende piano. Nende piano on nende forte - mida endassepööratumad on Frente’ laulud, seda jõulisemalt ja selgemalt need väljapoole kajavad («Air», «So Mad», «Horrible», «Clue»).

Ka Grateful Dead’i vägeva eepilisuse kõrval.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ART LEETE

8. detsembrini on Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus «Ungarlased ida ja lääne vahel». Koostanud Zsuzsa Sáfrány. Kunstnikud Liina Velsker ja Jaanus Eensalu. Ülejäänud töörühm: Agnes Kerezsi, Reet Piiri, Kristjan Raba ning Toivo Sikka. Tekstide toimetamine: Anu Kannike, Ivi Tammaru.

Näitus «Ungarlased ida ja lääne vahel» on koostatud Ungari Etnograafiamuuseumi poolt. Eksponaadid pärinevad Ungari Tarbekunstimuuseumist, Rahvusgaleriist ja teistest Ungari muuseumidest. Tegu on rändnäitusega, mis enne Tartusse toomist oli üleval Soome Rahvusmuuseumis. Ekspositsioon on koostatud, tähistamaks seda, et 1100 aastat tagasi hõivasid ungarlased Doonau madaliku, kus nad ka praeguseni elavad.

Sel aastal on Eesti Rahva Muuseum eksponeerinud palju soome-ugri kultuuride teemalisi näitusi. Aasta algupoolel sai tegeldud ingerisoomlaste, vadjalaste ja isuritega ning pisut ka hantidega. Sügiseste hõimupäevade ajaks sai korraga üles kolm vastavat ajutist näitust (udmurdi, seto ja ungari) ning üks kahetunnine välkväljapanek saami mütsidest. Ungari näitusel, kui viimasel neist kõigist, on ehk mõnevõrra tänamatu ülesanne sellise eksootilise seeria järel veel millegi idee tasandil korrutamatuga lisanduda.

Väljapaneku moodustavad asjad, mis ungarlaste endi meelest kehastavad kõige ungarilikumaid esemelisi enesepeegeldusi maailmas üldse. Samuti on võimalust mööda järgitud etniliselt iseloomulikke esemetepaigutamise viise. Taldrikud ja kannud peavad nimelt olema kindlasti hulgana üksteise peal või pika teineteist varjava reana kõrvuti. Mida rohkem nõusid, seda ohtramini ka identiteeti ning kultuuri. Ornament olevat sealjuures rohkem nagu petekas.

Samas tuleb muidugi arvata, et Zsuzsa Sáfrány poolt loodud Ungari kultuuri mudel esindab kultuuri traditsioonilist enesetunnetust samavõrd kui Eesti etnoloogide näitused Eesti kultuuri. Kuigi see võõrastele andmete puudusel tunduks ilmselt üsnagi ehe ning aborigeenne.

Ning mis siin salata, ungarlased sellistena, nagu nad sel näitusel on (kasukate ja kaabudena, põllede, altarilinade, pottide ning hauamärkidena), on tundmatumad ning eksootilisemad kõigist teistest soome-ugrilastest. Sellised uhked, suured, karvased ja värvilised.

Ungarlased polegi niiväga muude soome-ugrilaste moodi. Selle ugrisuguluse tundmine nende südame sügavustes võib olla ehk üsnagi imestav ja kõhklev. Vähemasti oma algupäralt. Esimesena pakkus ungari ja saami keele suguluse hüpoteesi välja ungari jesuiit János Sainovics 1770. aastal. Loomuldasa puhkes Ungaris selle ennekuulmatu mõtte peale pahameeletorm. Keegi ei tahtnud midagi kuulda äkki avastatud «kalarasvasugulastest». Tol ajal oli aga taoline suhtumine Euroopa kultuuri põhihoovusse mittekuuluvatesse rahvastesse tavapärane.

Tänapäeval muidugi keegi enam kedagi ei halvusta. Kultuurilisest lähedusest ka just suure suuga ei räägita. Aga vähemasti on huvitav neid ungarlaste asju vaadata. Ja see ongi ehk mõte number üks.

Näitusel on väljas asjad ja muud objektid (pea, va mittedemokraat, tõrgub maale ning jooniseid pärisesemeiks pidamast), millest ungarlased niisiis arvavad, et taolistega on seostatud nende identiteet järjepidevana eri aegadesse ja kultuurikihistustesse. Attila, kuningas Istvan, ühe ilmasõdadevahelise ungari peakonsuli naise kostüüm ning juba mainitud kasukad, kaabud, kruusid ning antud näitusel eriti efektselt silma- ning ajjuhakkavatena ehtsad, vanad, puust hauamärgid.

Tekste on näitusel palju ning neist selgub, et oluline pole see, kuidas esemed on identiteetsed. Imelik on hoopis see, kuidas miski või keski rahvuslikuks sümboliks kujuneb. Ning selleks on igal asjal oma etteteadmatuse viis (mis ilma selgitusteta kahtlemata tõsiasjaliselt teadmata jääks).

Nagu juba mainitud, võtavad nii näitusevaataja nautivas kui ka arusaamisele-püüdlevas tundmises endale olulise koha hauamärgid (ungari keeles kopje - oda). Hauamärkidele on peale nende algupärase haudamarkeeriva tähenduse ajapikku lisandunud ka keskne roll ungarlaste rahvusliku identiteedi tähistamisel. Kulmineerunud on see 1989. aastal, kui hauamärgid asetati 1956. aasta ülestõusus hukkunute haudadele. Ning mõned neist on nüüd üleval ka näitusesaalis. Sellised autentsed, kulunud, haudadelt äratoodud.

Kuskil on kahtlemata eetiline mõra, kui sellised asjad näitusel on. Et muud, tarbe- või iluesemed eetiliselt hangitud on, pole raske ette kujutada. Aga nüüd libiseb kuri mõte kohe etnograafide peale, kes ööpimeduse saabudes kalmistutele hiilivad ja haruldasi puusambaid maast kangutama hakkavad. Ülla eesmärgi nimel. Ning antropoloogia-eetikutel jääb üle vaid kurjalt (ent abitult) pärisodasid vibutada.

Tegelikult see ilmselt muidugi vaevalt et niimoodi käib. Ma küll ei tea täpselt, aga tõenäoliselt need sambad olid juba niikuinii kellegi poolt minema visatud või ära unustatud. Saanud mingiteks lihtsateks puutükkideks. Kohalikud inimesed on hoolimatud oma aeg-ajalistes muutustes, uutes valikutes ja tähistustes. Ning mingite teiste, kättejuhtuvate asjade muutmises.

Antropoloogilisel eetikavabasusel on kahtlemata ka teatud hurm. Etnograaf lihtsalt kogub igasuguseid asju. Näiteks jumalakujusid ja kõikvõimalikku surnutega seotud atribuutikat võrdselt kõige muuga. Kui etnoloog «halastab» esemetele või kontekstile, jättes asjad igale poole maailma nii nagu nad seal parajasti on, on tegu kas populaarteadusliku sotsiaalabi või kultuurharidustööga.

Mitte aga igahinnalist, kultuurimorfselt hoolimatut mõistmist püüdleva tunnetusega. Kogume ja kõik. Oluline on paljusus, nagu eespool teises seoses ja hoopis teise asja kohta juba väidetud. Kui meil on palju asju, siis me oleme. Etnoloogia on vastupidi-teerull. Mille alt asjade tasane olemine rägastikuna püsti kerkib. Ning siis on äkki kõik sassis.

Arvestades nüüd kõike eelpool öeldut, läheme järgmise probleemi kallale:

Mida me teame Ungarist1?

Antud lõigu võimalik sarnasus Aleksander Suumani luuletusega «Mida ma tean Hollandist» on täiesti juhuslik ning kontekstivaba.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ESTA TATRIK

Olukordi on igasuguseid. Mis ei tähenda veel, et me peaksime ise omal nahal seda igasugusust kogema. Enamik olukordi on siiski piisavalt tüüpilised, mis tähendab, et me enamasti ikka teame, mida meil on oodata ja mida meilt oodatakse. Näiteks kui me läheme teatrisse, võtame istet, saalituled kustuvad ning eesriie avaneb, siis me ootame kokkupuudet kultuuriga. Meie, publiku, eelduseks on saada antud olukorrast kultuurikogemus. Meilt aga oodatakse tunnustust, et me kiidaksime saadud kogemuse heaks. Mõistagi ei lähe alati nii nagu oodatud. Näiteks sellepärast, et me ei saa saadud kultuurikogemust heaks hinnata. Et oodanuks nagu enamat või umbes nii. Seda juhtub. Aga mitte alati. Mõnikord läheb õnneks ka ja ootused ja lootused jäävad tasakaalu.

Aga olukordi on tõepoolest igasuguseid. Tuled kustuvad, eesriie avaneb ja lavale tuleb eurütmia-trupp Else-Klink-ansambel Stuttgardist. Kõik viitaks justkui kultuurile. Esialgu. Eelduslikult. Paraku eeldus pole veel tulemus. Sest Else-Klink-ansambel osutus kogemuseks, mis kultuuri ei riiva. Küsimus pole kaugeltki selles, kas nad tegid oma asja hästi või halvasti, kas nad õnnestusid seekord või mitte, kas me mõistsime neid (nende endi poolt vaadates) õieti või mitte. Lihtsalt kõik, mida esitatakse lavalt, ei ole iseenesest ning tingimusteta kultuurina kogetav. Paraku.

Ent mis ta siis on? On sellel üldse tähtsust! Küsimus on pigem selles, kas me peaksime üldse tegelema kogemustega, mis jäävad tajutavalt väljapoole neid piire, kuhu kultuur mahub. Ei peakski, kui poleks üht aga. Üht väikest konksu asja juures. Et asi näeb välja, nagu oleks ta kultuur, õigemini, olukord on, nagu oleks kultuur.

Eurütmia on 1920ndate aastate alguses Saksamaal Rudolf Steineri poolt välja töötatud liikumisõpetus. Ning kannab tugevalt nii oma aja kui oma looja pitserit. Steineri tantsualase tegevuse kohta passib küllap lugu kingsepast ja tema liistudest. Olles pigem teoreetik, tegi Steiner ka liikumise kohta terve teooria. Tubli teoreetikuna ei teadnud ta aga liikumisest ilmselt suurt midagi ning kõik tundus talle selles uus ja huvitav. Ta väärtustas eriliselt tantsija musikaalsust, kehaga muusika tunnetamist. Kurb, kuid see põhjapanev teoreetiline avastus jääb tasemele, et hästi laulmiseks tuleb viisi pidada.

Eurütmia alus ja õnnetus ongi tema teoreetilisuses ja eesmärkide ettekirjutatuses. Eurütmia tahab olla kehakeel kõige otsesemas tähenduses. Et kui me rääkides kasutame häälepaelu, siis liikudes peaksime kasutama sõnalise teksti edasiandmiseks kogu keha. Ja tõesti, tapva tõsimeelsusega ning standardsaksalikult huumorimeeleta püüti liikudes väljendada sõna-sõnalt nii kirjalikku teksti kui muusikat. Olgu peale, tegelikult on ju igaühel õigus kasutada oma keha milleks iganes ta soovib. Või lõhkuda lusikaga puid ning süüa kirvega suppi. Teooriat annab kõige kohta teha.

Ja teooria on eurütmistidele tähtis. Nii tähtis, et kontsert algab lühikese loeng-ülevaatega eurütmia põhitõdedest. On see ebakindlus, et sõnum ei jõua muidu publikuni? Või kogetud kartus, et tants ise ei suuda piisavalt teooriat nähtavaks mängida, pole võimeline välja ütlema sõnumit, mida ta teooria kohaselt sisaldama peaks ning milleks teda õigupoolest üldse esitatakse? Või on see äratuntud paratamatus, sest pärast kaheksa aastakümnendi jagu järjepidevat eksisteerimist ning teoreetiliselt põhjendatud kunstiks püüdlemist ollakse ikka kuskil kultuuriääremaa kaugemas servas.

OK, tegelikult on meid, saalisistunud publikut, haneks tõmmatud. Ninapidi veetud. Nahk üle kõrvade tõmmatud. Tegemist oli kõigest väikese kelmusega, sulitembuga, kus justkui lubati kultuuri, aga pärast jäeti kätte tühjad pihud. Asi polegi niivõrd selles, et me oleme lasknud endalt välja petta oma aja ja piletiraha. Me oleme lasknud endalt välja petta oma uudishimu. Veel enam. Tunnustuse. Meie saime kõrbend konti ja koorukest, nemad said meilt aplausi ja heakskiidu. Me oleme langenud elukutseliste kultuuripetturite ohvriks.

Pole viga, me pole ainsad. Samal ajal olevat riigiraadio uudiste kohaselt keegi mustlasnaine arvatavasti hüpnoosi kasutades petnud kahelt naiselt välja nende kuldehted. Nood olid need ise oma käega ja vabatahtlikult ära andnud. Nojah, meie ju ka... Vabatahtlikult. Aga pole hullu, meie ei pea ootama, millal ükskord jõuab pika, kuid kuldse ringiga pangaarvele 382 725 krooni. Meie oleme omad elamused juba kõik ja täiega kätte saanud.

Ainus, mis mind veel huvitaks, oleks kultuuripetturi identiteet. Tavaline suli ju teab, et ta on suli ning identiteediga ei tohiks tal olla mingeid probleeme. Kelm ja asi tahe. Kultuuripettur aga solvub, hirmsasti solvub, kui teda selleks nimetada, kes ta tegelikult on. Tema teeb ju kultuuri, vähe sellest, ta usub sellesse. Ta on lausa veendunud. Kas me ikka peaksime laskma end nii kergelt temast veenda? Võitluseta alla andma? Tunnustama? Äkki ta ikka pisut pelgab, et midagi on viltu. Milleks muidu need pikad eneseõigustused, tekstid ja teooriad. Pind kõigub? Mitte ainult sotsiaalelus ei peteta. Ka kultuuris on sulid. Kuidas oleks, kui kutsuks politsei? Või hoopis Karlssoni...

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996