Philippe Cohen Solal: iga mu päev algab Eestiga

Gotan Project ehk Philippe Cohen Solal, Christoph H. Müller ja Eduardo Makaroff eile Tallinna lennujaamas. Täna esinevad nad Tallinnas Nokia kontserdimajas. Foto: Jelena Rudi

Täna Tallinnas Nokia kontserdimajas esineva prantsuse ansambli Gotan Projecti üks kolmest põhiliikmest Philippe Cohen Solal oli eile Eestisse jõudes rõõmus: teda ühendab meie maaga palju, täpsemalt abikaasa Kärt.

Maailmakuulus tangot ja elektroonikat liitev Gotan Project esitleb algaval Euroopa-tuuril oma kolmandat albumit «Tango 3.0» ja Tallinn on tuuri esimene peatus.

Philippe, kuidas on jälle Eestis? Mäletan teie eelmist kontserti Pirita lillepaviljonis 2003.

Jaa, see oli meie esimene kord Tallinnas, aga mitte viimane, me oleme vahepeal ka Eestis käinud. Aga seda kontserti mäletan hästi, sest ma kohtasin siis oma naist.

Imeline!

Hahaa, kuidas ma saan unustada oma esimest käiku Tallinna! Jah, mul on eesti naine! Kärt, ta on sisekujundaja. Kusjuures me ei kohtunud kontserdil, vaid Noku klubis. Nüüd algab iga päev mul Eestiga, ma kuulen eesti keelt iga hommik ja ma ­tean juba palju sõnu. Sööma!

Teie uus album ilmub järgmisel nädalal. Kas see jätkab «La Revancha Del Tango» ja «Lunatico» rida, «elektrooniline tango» või «nuevo tango»?

Uue albumiga tahtsime tõsiselt naasta oma elektrooniliste juurte juurde, nii et tangot on võib-olla vähem, aga tango on alus. «Gotan» tähendab «tango» sellises hispaania sõnamängus, kus viimane silp nihutatakse esimeseks ja sõna «gotan» on liikunud slängi.

Elektroonilise tango kohta öeldakse muidugi, et see on värske ja uus, ma ei ütleks enam, et see on nii värske ja uus, sest me oleme teinud seda juba kümme aastat, siis öeldi meie kohta «uau».

Uuele albumile oleme lisanud bluusi, brassi, bluegrass’i ja americana’t, Dr. John mängib kaasa, bluusilegend New Orlean­sist, ja see on kinemaatiline, filmiliku fiilinguga muusika, Lynchi filmide laadis. Me tahame, et meie album oleks sensuaalne ja melanhoolne väljasõit, mille jooksul me miksime iidset ja moodsat, koos on akustilised, orgaanilised pillid ning tehnoloogia, elektroonika.

Kui kaua salvestasite?

Lood sündisid spontaanselt ja ruttu. Veetsime ühe kuu komponeerides, improviseerides sündis 20 träkki. Aga siis kulutasime üksteist kuud lindistusele ja produktsioonile. Nii et ühest küljest empiiriline lähenemine, teisest küljest äärmine sofistikeeritus, mis puudutab saundi ja salvestust.

Ma pean vist ostma selle plaadi.

Kas meil Eestis distribuutor on?

Jah, teil on.

Siis saad äkki temalt selle, hehehee.

Poleks paha jah. Kuidas te tango juurde jõudsite?

See oli hea juhus. Ma olen alati tundnud huvi muusika vastu, mis tuleb mujalt, ma ei nimetaks seda world music’uks, pigem global music.

Nägin ühel päeval tänaval üht kutti, kes mängis folkloorilikke löökpille Argentinast, see ei olnud tango, need olid lihtsalt löökpillid. Ja kuna ma olen suur Astor Piazzolla fänn, mõtlesin, et tooks tangosse löökpillid. Kuna Eduardo on Argentinast, siis oli kõik loogiline, liitsime sinna veel jamaica dub’i, panime kajad taha.

Euroopas olite esimesed, kes ühendas tango biitide ja breikide ja sämplitega.

Mõnes mõttes me viisime tango tagasi juurte juurde, tango pärineb Aafrikast ja algselt olid selles löökpillid. Aafrika kogukond Argentinas lõi selle muusika. Aga siis muutus tango valgemaks, sest Argentinasse jõudis itaallasi, hispaanlasi, sakslasi, ja kõik nad tõid oma muusika ja tangost kadusid trummid. Kuigi tango on meeletult groovy, seal ei ole trumme. Meie tõime biidid ja trummid tagasi. Kuna tango on tantsumuusika, siis, meile üllatuseks, võtsid tangoringkonnad meid kähku omaks.

Nii et sattusime uue žanri pioneerideks, see on tango electronico ja Argentinas on praegu ligi kolmkümmend bändi, kes teevad sellist muusikat. Me oleme selle üle uhked. Sest Pariisis me ei tunne sellist survet, et meil oleks nagu tangotraditsioon õlul, me oleme saanud hästi vabalt toimetada oma tangoga. Neid «ärasid» on päris palju tangokultuuris, mis on kohati üpris puristlik, aga kuidas sa saad olla puritaan tango koha pealt, mis on ju segu nii mitmetest asjadest.

Haarav taust ja kontseptsioon! Kas kuulsus üllatas? Teie muusika kõlab filmides ja sarjades «Oceani 12st» «Nip/Tuckini».

Ma ei tahaks kõlada võltstagasihoidlikult, aga olen tõesti üllatunud. Sest me ei tee kommertslikku muusikat. Me tuleme andergraundist ja saime kuulsaks mitte kõva promotöö tõttu, vaid suust suhu. Näiteks kui sulle meeldis «La Revancha Del Tango», siis sa kindlasti rääkisid sellest sõbrale ka?

Küllap vist. Nii et kultusbänd ehk kuulsus ilma reklaamikuludeta?

Mõnes mõttes on suust suhu leviv populaarsus kõige kindlam asi. Teeme muusikat, mida armastame, ja äge, kui teised armastavad seda ka. Seal on vahe, mis on kommertsmuusika ja mis on popmuusika.

Millist muusikat ise kuulad?

Cumbia (Colombia rahvamuusika – toim) uut saundi, nu-cumbia või cumbia digital. Uut Johnny Cashi, White Stripesi, Richard Swifti, Bonnie «Prince» Billyt, elektroonikat, ülierinevat muusikat, minu jaoks on ainult kaht sorti muusikat: «hea muusika» ja «halb muusika».