Poola dramaturgia kipub kui kogreluu eesti teatritele kurku kinni jääma, UUSI POEESE

TAMBET KAUGEMA

Järgmise nädala keskel peaks kirjastusel «SE&JS» ilmuma «Tänapäeva teatri leksikon», mille on poola keelest tõlkinud ja seda ka tublisti täiendanud teatrikirjanik HENDRIK LINDEPUU. Üle 400 lehekülje paks teatrileksikon on eesti keeles esimene teatrialane teatmeteos, mis annab sedavõrd põhjaliku ülevaate lähimineviku maailma teatrist.

Nimetad end teatrikirjanikuks. Mis amet see selline on?

Eks ikka selline literaat, kes teeb tööd peamiselt teatrile - kirjutab ja tõlgib näidendeid ning dramatiseerib. Teatrikirjaniku-ameti miinuspooleks on kahtlemata see, et tihtipeale jääbki tema loodu trükkimata. Minu puhul asjad enam nii hullud pole - augusti «Loomingus» ilmus näidend «Memmed ja taadid» ning mõne kuu pärast peaks Eesti Draamateatri kirjastatuna ilmuma Witkiewiczi näidendikogumik.

Teatrikirjanduse alla peaks ilmselt mahtuma ka lähipäevadel trükist tulev «Tänapäeva teatri leksikon» (kirjastus «SE&JS»), mille autoriteks on kaks mainekat poola teatrikriitikut - Ma»gorzata Semil ja Elóbieta Wysi½ska.

Kui kaua selle teatrileksikoni kallal vaeva sai nähtud?

Leksikoni esimese trüki (1980) järgi alustas tõlkimist Aleksander Kurtna, enne oma surma jõudis ta valmis paarsada lehekülge toortõlget. Täiendatud trüki (või õigemini selle korrektuuripoognate) põhjal jätkasin mina 1989. aastal tõlkimist ning 1990 oli see tollane tõlge valmis.

Üheksakümnendate alguse segases ja kultuuri jaoks keerulises ajas jäi see käsikiri Teatriliitu (kus esialgu pidi see leksikon kirjastatama) seisma. Praegu ei tea küll, keda tänada, et see tollal ei ilmunud (nimeliselt ehk Andres Heinapuud, kes selle raamatu toimetamisel ürgugrilist loidust üles näitas). Paari aastaga on muutunud kardinaalselt info kättesaadavus ja ka töövahendid. Ilma arvutita on teatrileksikoni tegemine, kus pidevalt vaja kontrollida erinevaid nimetusi, nimekujusid, aastaarve jms, ikka täielik kilplasetöö.

1994. aasta sügisel võtsin leksikoni seismajäänud käsikirja uuesti ette. Ausalt öeldes, kogu leksikon tuli ise ümber kirjutada - täiendasin seda, kontrollisin algteose andmeid, muutsin artiklite ülesehitust. Ega mu vana tõlgegi ei olnud ju mingi asi. Tsiteeriksin Jaak Rähesoo arvamust tollase käsikirja kohta: Kohmakas, liiglihaline, raskesti jälgitav.

Nii siis, tegemist oli täiesti uue tööga, kus vana tõlge pigem segas, kui aitas. Tahaksin tänada kaht inimest, kes aitasid mul teha sellest tõlkest sellist, nagu see nüüd praegu on. Esiteks Jaak Rähesood, kelle halastamatu toimetamistöö kunagise tõlkevariandi kallal oli mulle eeskujuks, ja Virve Krimmi, kes aitas leksikoni keeleliselt korrastada.

Kuid tõlkimine oli selle leksikoni juures vaid pool tööd. Kontrollisin ka algteoses esitatud andmeid - nii palju, kui see võimalik oli -, kasutades selleks peamiselt Helsingi Teatrikeskraamatukogus leiduvat kirjandust. Ja peab küll ütlema, et kõik maailma teatrileksikonid on vigased, isegi need kõige paremad. Usaldusväärsemad on ühele loojale pühendatud monograafiad, teatriperioodikas nö värskelt ilmunu jms. Leksikoni kontrollimiseks ning täiendamiseks sai läbi lapatud muuhulgas ka paarkümmend maailma tähtsamat teatriajakirja aastatest 1960-1995. Ilmuvast leksikonist ongi minupoolne osa umbes neljandik, tegin raamatule ka isikunimede registri ning lisasin enamiku artiklite lõppu kirjandusnimestiku.

Poola teatrit teavad kõik. Vähemalt arvavad teadvat. Grotowski ja kõik need teised, miks me ei tea. Aga näiteks bulgaaria teatrist ei ole midagi kuulda olnud. Mis on poola teatris iseäralikku ja kordumatut?

Jah, katsu nüüd kõigele sellele vastata. Ega poola teatri (või õigemini - selle tippude) eripära või mõjuvuse kohta olegi ühest vastust. Üks põhjus on kindlasti ka poolakate kuninglikus ja katoliiklikus ajaloos. See kõige suurejoonelisus ja teatud teatraalsus.

Kust on pärit sinu huvi poola keele, kirjanduse ja teatri vastu? Päris tavaline see eestlaste hulgas just pole.

Ehk just sellepärast, et see ei ole päris tavaline. Minu poola-huvi puhul tuleb mainida kolme nime - Sienkiewicz, Wajda, Grotowski. See huvi arenes ning kasvas aastate vältel, lõpuks siis selleni, et hakkasin 1984. aastal iseseisvalt keelt õppima.

Oled Poola eluga ilmselt üsna hästi kursis. Mis Poola teatrites praegu toimub?

Kõige paremini olen vast kursis poola kirjanduseluga. Koostangi parajasti «Loomingu» jaoks nö Poola numbrit. Teatrieluga kursis olemiseks peaks ise õige tihti kohal käima, mina eelistan kodus ajakirju lugeda.

Värskematest uudistest ehk niipalju, et Toruni teatri juht ning festivali «Kontakt» korraldaja Krystyna Meissner on nüüd nimetatud Krakowi Stary Teatri juhiks ja sellega seoses on festivali edasine tulevik lahtine. Kindlasti ei toimu see festival enam päris endisel kujul. Varssavis avati skandaaliga Teatr Narodowy, s.o rahvusteater, mis kaheksakümnendate algul maha põles. Skandaal seisnes aga selles, et avamisele olid kutsutud peamiselt poliitikud ja seepärast boikoteerisid avamist mitmed kutsutudki teatri- ning kirjanduseinimesed.

Poola lavastajatest on praegu kõige enam kriitikute huviorbiidis Krystian Lupa (mäletatavasti konkureeris tema lavastatud «Kant» koos Elmo Nüganeni «Pianoolaga» viimasel Toruni festivalil paremate palade pärast). Krystian Lupast kirjutatakse pikki artikleid ja juba raamatuidki. Teatrihuvilistel tasuks nimi meelde jätta.

Kui palju näidendeid oled sa juba eest keelde ümber pannud?

Praeguse seisuga on 35 näidendit kokku kümnelt autorilt. Stanis»aw Ignacy Witkiewiczilt, S»awomir Mroóekilt ja Bogus»aw Schaefferilt olen igaltühelt eestindanud seitse näidendit. Peale nende olen tõlkind Witold Gombrowiczi «Iwona, Burgundia printsessi» ja «Laulatuse» (Mati Unt hakkab seda varsti lavastama), Tadeusz Róóewiczi «Valge abielu», veel Janusz G»owackilt neli näitemängu (nende seas «Antigone New Yorgis» ja «Prussakajahi»), Ireneusz Iredy½skit, Zofia Na»kowskat, Stanis»aw Przybyszewskit, Maciej Wojtyszkot. Lavale on jõudnud nendest kolmandik - 12 tõlget, kui täpne olla.

Keda poola näitekirjanikest oleks vaja järgmisena Eestis lavastada?

Kõigepealt: õnneks on Witold Gombrowicz leidnud Eestis oma lavastaja Mati Undi. Kuid ülejäänuga on nagu on. 1990. aastal tõi Unt lavale Witkiewiczi «Väikeses häärberis» ja Andres Lepik sama autori «Hullumeelse ja nunna» - tegemist oli väga heade lavastustega ning seda imestamisväärsem, et neile lisa ei ole tulnud. 1991. aasta märtsis tõi Evald Hermaküla Draamateatris välja Bogus»aw Schaefferi «Proovide» maailma esietenduse - ent sinnapaika on ka kõik jäänud.

Schaefferit lavastatakse praegu üle kogu maailma ja Varssavis toimus just Schaefferi-lavastuste festival. Meil on mõned lavastajad vähemalt lubanud Schaefferit lavastada (hea mees, kes lubabki). Mroóek on eestlastele vast tuttavam, aga tedagi võiks Eestis rohkem mängida. Róóewiczi poeetiliste ja raskemeelsete Kafka-aineliste näidendite («Näljavarese lahkumine», «Lõks») lavastamist Eesti teatris oleks aga vist liig loota.

Ent tihti pole asi üldse lavastajates, repertuaari üle otsustab ka teatri juhtkond. Poola dramaturgia suhtes küllaltki tõrges on olnud Vanemuine, kes seda teatrit siis ka parajasti ei juhiks. Kui Raivo Adlas kuus-seitse aastat tagasi pakkus tollasele ülemintendandile Gombrowiczi «Iwonat», sai ta põlglikuks vastuseks, et «poola juut» ja muud selletaolist. Isegi kui Gombrowicz oleks juut (tegelikult oli hoopis aadlik), isegi siis...

Nüüd on Vanemuine kaks aastat kümmelnud Undi lavastatud «Iwona» aupaistel. Üheksakümnendate algul pidi Adlas Mroóeki «Lepingugi» välja tooma hoopis «Sinimandria» sildi all. Hiljem on Vanemuise juhtide vastuseisu leidnud Mroóeki «Portree» (seda tahtis lavastada Andrus Allikvee) ja Witkiewiczi «Peltsebuli sonaat» (mis oli Raivo Adlasel plaanis).

Asjaolu, et poola dramaturgia kipub Eesti teatrile, kui kogreluu Iwonale, kurku kinni jääma, ongi mind viimasel ajal kallutanud tegelema tearivälise kirjandusega. Tõlkeplaanis on Jerzy Pilchi romaan ning Wis»awa Szymborska luulevalimik.

Oled intervjuu tegemise aegu sõitmas Gdanskisse seal Szymborska-teemal teiste tõlkijatega aru pidama. Kuidas lõppeva aasta nobelist teiste poola kirjanike taustal eristub? Mida sellelt seminarilt ootad?

Szymborska on vaieldamatult poola luule esimene leedi ja selle tõenduseks on kasvõi see, et tänavune Gdanski Läänemeremaade poola keelest tõlkijate seminar (toimub iga kahe aasta tagant) on pühendatud just talle. Seminari teemana kuulutati Szymborska välja juba kevadel - nii et siin pole midagi tegemist värske nobelisti upitamisega.

Seminar tähendab minule eelkõige võimalust Poolas käia, kohtuda tuttavate tõlkijate ja poola kirjandusinimestega, ning ka uusi tutvusi. Seminaride informatiivne ja hariv osa ei ole minu jaoks esmatähtis - kõigest võib ju kodus lugeda.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

HENDRIK LINDEPUU

X

Kuu õrritab sind
tobu värsisepp
õhkad armunult
tema lesbitseb pilvelammastega
pärast liputab
Lõuna-Ameerikale
kui üksainus
suur tiss

X

Kui surm heidab sulle esimese pilgu
ei maga sa kogu öö
hirmuhigi nõriseb linasse
hommikupäikese võtad vastu õhusuudlustega
siis harjud
on päike endiselt
süljelärakas potisinisel põhjal
igasuguse huvi kaotab
surm su vastu

X

Mäletan su tuttidega põlvikuid
ja pitsilisi patsipaelu
kumerduvat pluusirinda
ja kasvavat kavalust
milles tükkhaaval
lahustusin

X

Ma tahan olla jumala asemik

su voodis
ole mu rist
ja ma suren sellel
pärast meie mõlema lunastaja
sigitamist

X

Nüüd olen kaine kui kõlksuv kasehalg
Vanasti oli teisiti
olin lävematti imbunud pori
ja jaamapeldiku hirmus hais
joomakurat tõmbas mulle taha
Nüüd olen kui kõlksuv kasehalg
põlen heleda leegiga
iga koduperenaise südames

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996