Mehest, kel mure vanaisa töö pärast, Kolmanda põlve orelimeister Hardo Kriisa räägib Eesti orelitest, Esimeseks oli Põltsamaa orel, Vanaisal oli kergem, Kaitstakse fassaadi, mitte orelit, Hädas odavate spetsialistidega, Ehk aitab orelikomisjon

TIIU RITARI

Ka sada aastat tagasi ei olnud Haanja mehe põli kerge - siitkandi talud olid väikesed, põllumaad vähe ja seegi kehvakene. Ka sada aastat tagasi ei toitnud ainult põld peret ära ja nii tegid Haanja mehed talviti puutööd. Haanja meeste vankrid, vokid ja korvid olid suurtelgi laatadel minevaks kaubaks. Et vanaisa ainult põllust ära ei elanud, oli ehk heagi, leiab kolmandat põlve orelimeister Hardo Kriisa (56) täna.

Vanaisa Tannil Kriisast sai üks Eestimaa kuulsamaid oreliehitajaid, tema ehitatud on Eestimaa kirikutesse 24 orelit.

Vanasti olid inimesed kirikuga rohkem seotud. Tannili õde oli Rõige tuntud kirikuõpetaja Rudolf Kallase juures lapsehoidjaks. Eks sealtki sai ärgitust vanaisa Tannili orelihuvi, arvab Hardo Kriisa. Kriisad elasid Võrumaal Haanja taga Kokemäe külas, Tannilist sai põhiettevõtja, vennad Juhan ja Jakob lõid meistrimeestena kaasa.

Kui Tannil koos vendadega ehitas 24 orelit Eestimaale, siis Tannili poja Harri ehitatud paarkümmend orelit mängivad tänagi Ameerikas Illinoisi osariigi kirikutes ja kontserdisaalides. Onu Harri oli Illinoisis nii suure au sees, et tema surmapäeval lõid kirikute kellad õhtust hommikuni, räägib Hardo.

Tannilil oli kokku neli poega. Rudolf mängis orelit ja õppis Pallases kunsti, oli põhimõtteline sõjavastane, kes ühtegi sõjaväkke minna ei tahtnud. Rudolf läks kaduma sõjamöllus.

Harri võeti sakslaste taganemise ajal Saksa sõjaväkke, sai Narva all haavata ja viidi Saksamaale laatsaretti. Sealt edasi rändas Harri Ameerikasse. Akselist sai Saaremaal kirikuõpetaja, nõukogude võim viis Saaremaa kirikuõpetajatest puhtaks, ka Aksel suri Siberis.

Hardo isa Eduard õppis muusikat ja töötas Rakvere kirikus organistina, hiljem vene korra ajal koolis muusikaõpetajana. Suveti käis isa Eduard mööda Eestimaad ja remontis tasapisi kirikutes oreleid, isa kõrvalt õppis oreleid tundma ka Hardo.

Pärast sõda olid pillid korrast ära, tööd oli palju, tegijaid vähe. Hardo oli kolmeteistkümneaastane, kui Viljandi Jaani kirik kinni pandi ja sealne orel Põltsamaale toodi. Põltsamaa oreli ülespanek oli esimene suurem töö isa kõrval ja isal abiks olla, enne seda oli lubatud pedaale tallata ja muid väiksemaid asju teha, räägib Hardo.

Sellest ajast on Hardo Kriisa elu seotud orelitega, Hardo enda kolmest pojast kaks töötavad täna isa kõrval aktsiaseltsis Kriisa Oreliehitus.

AS Kriisa Oreliehitus moodustati siis, kui Eestimaal lubati jälle aktsiaseltse tegema hakata. Ega nõukogude ajalgi orelite remonti otseselt keelatud, kuid tegijaile pandid peale kõrgendatud tulumaks.

Hardo mäletab, et algul kõrgendatud tulumaksu ei olnud, isa näitas kõik tehtud töö ausalt ära ja maksis tulumaksu ära. Siis äkki tuli teade, et kahe nädala jooksul tuleb enam kui 16 000 rubla korraga ära maksta, riigil olevat osa tulu saamata. Isa Eduard jäi sellest haigeks.

Täna on Kriisal oma firma, mille töökojad asuvad Rakveres, kontor Tallinnas. Bürokraatiat on palju. Vanaisal oli kerge, ütleb Hardo Kriisa. Vanaisa ei pidanud iga kuu aru andma, mitu pensionäri tal firmas töötab. Vanaisa käis korra aastas Võrus ja õiendas oma tulumaksu, see oli ka kõik, räägib Hardo.

Vanaisade ajal oli mitte ainult elu teistsugune, vaid teistsugune oli ka elust arusaamine. Vanaisade ajal hinnati head tööd, tänapäeval aetakse taga odavat tööd.

Hardo Kriisal on tõsine mure nii vanaisa ehitatud kui kõigi Eestimaa orelite pärast. Kui varem oli osa Eestimaa orelitest muinsuskaitse all ja iga vussnäpp ei tohtinud neid puutuda, siis taas vabaks saanud Eestis huvitavad muinsuskaitset vaid mõned orelite prospektid ehk fassaadid, aga mitte orelid ise.

Kui Hardo Kriisa käis muinsuskaitses seletamas, et orel on pill, on tervik, et ei saa kaitsta ühe pilli prospekti vilesid ja lühemaid pilli sees olevaid vilesid mitte kaitsta, siis vastas muinsuskaitseameti töötaja selle peale, et tema võetakse varsti Kunstnike Liidu liikmeks vastu ja tema ometi peab teadma, millel on kunstilist väärtust ja millel mitte. Orel on tehniline mälestusmärk, tehti Kriisale selgeks.

Muu maailm tehnilisi mälestusmärke ei tunne, ütleb Hardo Kriisa, mujal on orelid kaitse all. Eurooplased ahhetavad, kui näevad meie pneumaatilisi oreleid, Euroopas lõhkus mood pneumaatilised orelid ära.

Nüüd eurooplased imetlevad - milline rikkus teil ometi käes on, meie ise, eestlased, jääme oma rikkuse juures aga leigeks, on Kriisa märganud. Eestimaal katsutakse läbi ajada odavate spetsialistidega.

Kui Kriisa Oreliehitus tellib materjali välismaalt, siis odav spetsialist ajab läbi käepärase materjaliga. Et oreli ehitust tunnevad vähesed ja et näppudel saab üles lugeda need inimesed, kes oskaksid öelda, kuidas orelit parandada, siis kasutavad olukorda ära odavad spetsialistid, kes oreli parandamise kõrval parandavad ära ka kiriku katuse ja ehitavad ahjugi kui vaja.

Mõnel pool tunneb kirik niisugustest spetsialistidest rõõmugi, sest ega siis õpetaja tea, mida ja kui palju odav spetsialist oreli juures tegi. Palju Eestimaa oreleid on juba ära rikutud. Kui vilede intonatsioon ja kõla on rikutud, ei ole seda enam kunagi võimalik taastada, räägib Hardo Kriisa.

Paljudes kirikutes on Kriisad leidnud eest oreli, mida enne neid on remontinud odav spetsialist, kelle käsi on orelivilede otsad maha nüsinud ja sinna oreli alla jätnudki.

Urvastes on üks Eesti paremaid oreleid, teab Kriisa, kuid Urvaste orelit remontisid odavad mehed nii, et ladusid oreli lõõtsale 30 telliskivi peale ja küsisid oreli parandamise eest 10 000. Kas nad midagi muud üldse tegid, kes seda tagantjärele selgeks teeb. Ühe telliskivi tõstmise eest maksti 1000 krooni, ei suuda Kriisa ära imestada.

Hardo Kriisa on usklik inimene ja kiriku liige, kes teab hästi, et inimene peab teenima nende annetega, mis talle antud. Sellepärast ei jää Kriisa ükskõikseks, kui Eestimaa orelite kallal nurjatusi tehakse. Kriisa käib ning selgitab ja kirjutab.

Kui raha ei ole, siis seisku orel kasvõi 200 või 300 aastat niisama, aga lõhkuma ei tohi hakata, kõlab kolmandat põlve orelimeistri kindel nõue.

Viimati käis Kriisa detsembri alguses Simunas odavate spetsialistide tööga tutvumas. Simuna oreli sisse oli pandud kaks põrsaste soojenduslampi, soojendamiseks. Nii ei tohi üldse teha, temperatuuride vahe läheb suureks, puu praguneb, oli tutvumise tulemus. Odavad meistrimehed olid seda ka ise märganud. Nad viinud osa vilesid tuppa, tulnud viledesse mõrad, kurtnud meistrimehed Kriisale. Ometi tuleks Simuna orelit väga hoida, Simuna orel on sealtsamast kandist pärit Eesti teise tuntud orelimeistri Gustav Normanni tähtsamaid pille.

Kriisa tundnud huvi, miks õppimata meistrimehed pilli lõhuvad. Mehed vastu: meid kutsuti, meile makstakse, rohkem meid ei huvita.

Kui Rootsis ei tule kellelegi pähe litsentseerimata inimest oreli kallale lasta, siis Eestis võib igaüks asjaline olla. Siin litsentsi ega luba ega oskusi ei küsita, on Kriisa hämmastunud. Tema asjaajamisest on siiski nõnda palju kasu loota, et koos Kirikumuusika Liiduga õnnestub ehk moodustada orelikomisjon, kes hakkakski tegelema Eestimaa oreliprobleemiga.

Hardo Kriisa on tuttav kõigi oma vanaisa ehitatud orelitega, tema ei taha, et vanaisa orelitel viled otsast maha lõigatakse või pillid muidu ära lõhutakse. Vanaisa ja isa ei sallinud töö narrimist.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996