Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anton Starkopfi õpilased skulptorid
Täna möödub 30 aastat eesti skulptuuri suurkuju professor Anton Starkopfi surmast. Tema ateljee-muuseumi uksed on aga külastajatele suletud.
Rääkides eesti graafikast mõtleme Eduard Viiraltile, rahvusliku kunsti uhkuseks loeme Kristjan Rauda, üheks suuremaks nimeks eesti skulptuuris Anton Starkopfi. Tema arvukas loomingus on meistritöid dekoratiivse aiaskulptuuri, figuraalplastika, portreede ja hauasammaste alal. Materjalidest eelistas ta graniiti, aga kasutas ka marmorit, puud jm. Viimastest eluaastatest pärineb hulgaliselt töid keraamikas.
Loomingulise töö kõrval oli väga oluline Anton Starkopfi organisatoorne ja pedagoogiline tegevus. Ta oli aastatel 1929-1940 kunstikooli «Pallas» direktor ja skulptuuriateljee juhataja. Kõik vabariigi ajal kõrgema hariduse omandanud skulptorid olid tema õpilased. Ka sõjajärgselt kuni 1950. aastani oli ta enamikule noortele skulptuuri õppejõuks. Siis prof. Starkopf «kodanliku natsionalistina» vallandati.
Vanemas eas sai Anton Starkopfi suureks unistuseks tema loomingut tutvustava muuseumi rajamine. Selle mõtte tekkeloost kirjutab tuntud kunstikoguja ja skulptori kauaaegne sõber Rudolf Tamm: 1960. aasta suvel korraldas Tartu Kunstimuuseum Starkopfi ulatusliku personaalnäituse muuseumis ja kunstniku kodus... Starkopf soovis, et see tema personaalnäituse filiaal jääks püsima alatiseks. Ta jättiski kõik eksponaadid kohale ja täiendas seda kodust näitust järjest uute väljapanekutega... Starkopfi majamuuseumi aeda ja ateljeed külastasid sajad ekskursioonid juba tema eluajal... aed ja maja olid muutunud nagu teiseks Tartu kunstielu keskuseks Tartu kunstimuuseumi kõrval... 1964. aasta märtsis külastas Starkopfi kodumuuseumi Soome presidendi abikaasa Sylvi Kekkonen koos oma saatjaskonnaga... Kümme päeva pärast külaskäiku saatis pr. Kekkonen Soomest tervitustelegrammi Starkopfi 75. sünnipäeva puhul.
Skulptor oli väga populaarne ka oma kodulinnas Tartus. Sellest rääkis veenvat keelt pikk inimjõgi, mis lookles Vallikraavi tänaval Starkopfi juubelinäituse avamisel, sest kunstimuuseumi ruumid mahutasid ainult väikese osa tema talendi austajatest. Kõik see süvendas Starkopfi soovi oma majamuuseumi loomiseks ning järgmise 1965. aasta kevadel koostas ta testamendi, kus pani kirja oma viimse tahte.
Kui eesti kunstiajaloos oli selline oma loomingu kinkimine riigile/rahvale veel väga erandlik, siis arenenud kultuurmaades oli see tava tuntud. Kui mõelda ainult Põhjamaadele, siis Kopenhaagenis oli juba eelmisel sajandil avatud skulptor Bertel Thorvaldseni (1768-1844) testamendi põhjal rajatud esinduslik majamuuseum.
Starkopfi kaasaegsetest pärandasid oma loomingu ja majad riigile norra skulptor Gustav Vigeland (1869-1943) ja rootsi skulptor Carl Milles (1875-1955). Nende majamuuseumid ja skulptuuripargid nii Oslos kui Stockholmis on mõlema riigi rahvuslikuks uhkuseks ja tuhandete turistide meelispaikadeks.
Starkopfi eeskujul tõstatasid Kristjan Raua ja Adamson-Ericu lesed küsimuse nende abikaasadele muuseumide loomisest ja annetasid riigile kogu nende valduses oleva kunstipärandi, Raua lesk ka perekonna eramu Nõmmel.
Starkopfi muuseumi avamine sai võimalikuks alles 1972. aasta suvel ja ainult ateljees (rohkem ruume ja osa aiast muuseumile ei antud). Siis aga, pärast 20-aastast tegutsemist, leidsid külastajad äkki eest muuseumi lukustatud ukse. See oli suureks pettumuseks nii tartlastele kui ka arvukatele turistidele, nende seas vanema põlve väliseestlastele. Samal ajal on Raua-muuseum kujunenud Nõmme kunstikeskuseks ja Adamson-Ericu muuseum leidnud kindla koha pealinna kunstielus.
Mida mõtleb Tartu Kunstimuuseum? Madalseisu põhjusena tõi teaduslik kollektiiv «Postimehes» avaldatud kirjas esile endise direktori perspektiivitunde puudumist asutuse juhtimisel. Millal avab nüüd uus direktor Enriko Talvistu ateljeemuuseumi uksed külastajatele? Kuidas hindab olukorda kultuuriministeerium ja Tartu linnavalitsus? Pärnus avatakse üha uusi näitusesaale, kas Tartu muutumine provintsiks on paratamatu ja pöördumatu? Kurvad küsimused suurmehe 30. surma-aastapäeval.
Anton Starkopfi õpilased skulptorid
LAGLE ISRAEL
JUHAN PABERIT
ENDEL TANILOO
ja kunstiloolased
EHA RATNIK
TUUI KOORT
VAIKE TIIK
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Mina, Anton Reinu p. Starkopf, eluk. Tartus, E. Vilde tn. 2 teen käesoleva testamendiga Tartu linnas üheteistkümnendal veebruaril tuhande üheksasaja kuuekümne viiendal aastal alljärgneva korralduse:
1
Minule ja minu abikaasale ühisvarana kuuluvast individuaalelamust Tartu linnas E. Vilde tn. 2 pärandan oma osa võrdsetes osades tütrele Mari-Ann Koolile ja pojale, Jüri-Aleksander Starkopfile kohustusega, et nemad annavad kõik alumisel korrusel asuvad ruumid tähtajata ja tasuta kasutada Tartu Riiklikule Kunstimuuseumile minu poolt loodud ja minu isikuga seotud kunstiteoste eksponeerimiseks. Kõik kulutused seoses nende ruumide kohandamisega antud eesmärgiks, hilisemate remontidega ja kohustuslike majamaksude tasumisega ulatuses, mis vastab muuseumile kasutada antud ruumide suurusele, tuleb kanda Tartu Riiklikul Kunstimuuseumil.
2
Minu poolt loodud kunstiteostest, mis kuuluvad minule, pärandan tütrele Mari-Ann Koolile ja pojale Jüri-Aleksander Starkopfile kummalegi nende enda valiku järgi viis tööd, mis on teostatud graniidis ja kümme tööd muus teostuslaadis. Valiku võimalust ei jäta ma kahe kunstiteose suhtes: «Uppuja» (graniit) ja «Andumus» (puu). Ma soovin siinjuures, et kui minu tütar ja poeg või nende järeltulijad tahavad neid väljavalitud töid müüa, siis annaksid nad ostu eesõiguse Tartu Riiklikule Kunstimuuseumile.
Kõik ülejäänud minule kuuluvad kunstiteosed, sealhulgas teiste autorite tööd, ülalmärgitud «Uppuja» ja «Andumus» ning minu poolt veel lõpetamata tööd, pärandan Tartu Riiklikule Kunstimuuseumile nende alatiseks eksponeerimiseks muuseumile kasutada antavates ruumides ja maja juures asuvas aias Vilde tn. 2 ning väljapanekuteks ajutistel näitustel mujal, vastavalt muuseumi äranägemisele.
3
Kõik minu loomingulise töö abivahendid, mis pakuvad huvi ekspositsiooni seisukohalt, pärandan Tartu Riiklikule Kunstimuuseumile samal eesmärgil, mida on silmas peetud kunstiloomingu puhul.
4
Kõik ülejäänud vara, mis minule kuulub ja mis ei ole märgitud käesolevas testamendis, pärandan oma abikaasale Alide Starkopfile.
5
Eesti NSV TsK §§ 539 ja 540 sisu on mulle avaldatud.
6
Käesolev testament on koostatud ja alla kirjutatud kahes eksemplaris, millistest esimene säilitatakse Tartu Linna Notariaalkontoris ja teine väljastatakse testaatorile Anton Reinu p. Starkopfile.
(A. Starkopf)
/allkiri/
19. veebruaril 1965. a. Käesolev testament on tõestatud minu, SÜTT, A.R. Tartu Linna Riikliku Notariaalkontori notari poolt.
Testament on alla kirjutatud kod. Starkopf, Anton Reinu p. poolt omakäeliselt minu juuresolekul.
Testaatori isikusamasus ja teovõime on kontrollitud. Allakirjutamine toimus testaatori elukohas E. Vilde tn. 2.
Sisse nõutud riigilõivu rbl. 3.-
(pitser)
Registri nr. 1507
(A. Sütt)
Notar /allkiri/
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TAMBET KAUGEMA
Siinkirjutaja hinges roomab praegu ringi priske kadeduseuss, sest üks päris kobe kujund on suisa nina alt ära napsatud. Ajakirjas, mille lugemine loeb, oli juba Jüri Aarma ja Karmel Eikneri kirjatükk (stiili järgi võib oletada, et seekord on neist küll esimene sulge hoidnud), kus kõik kaikad ja kodarad sisse pistetud. Kui on vanker, olgu väike või suur, peavad olema kodarad ja head kasepuust kaikadki, mida neisse pilduda.
Kuivõrd jutt kaigaste pillutamisest oleks puhas plagiaat, peab asuma vankri enese kallale, uurima tema konstruktsiooni ja üldist väljanägemist - et kui hea sõiduriist siis ikka valmis on nikerdatud. Koguni ministril võib vahest õigus olla. Minister Allikul vist oli, kui ta ütles, et küllap paljud tulid Suure Vankri kultuuriauhinna lõpp-tseremooniale vaatama, et mis siis asjast välja tuleb. Kas kipakas kaless või ehk vanade roomlaste võidusõidukaarik.
Enne kui hakata vahendama ülestähendusi, mis said tehtud Estonia rõdult, on hädatarvilik ära öelda, et siinkirjutajal on tõesti siiralt (sic!) hea meel kõigi nende inimeste pärast, kes eilsest peale saavad seda pronkskuju kodus kaminaserval hoida. Mitte selle kuju pärast, mille väljanägemine üsna lääge on välja kukkunud, ega ka pisukese taskuraha pärast, mis selle kujuga neile pangakaardi peal kaasa anti, vaid ikka seepärast, et vahel on mõnus vaadata õnnelikke inimesi. Isegi siis, kui asi seda tegelikult väärt ei ole. Ja hea oli seegi, et laureaatide sekka sattusid ka mõned vanemas eas inimesed, kes igapäevases rüsinas võivad võibolla kergemini hoopis vankri alla sattuda.
Baltimaade parim tantsupaar Eikner & Aarma ennustasid mainitud artiklis, et pärast eilset õhtut läheb põhiline madin lahti selle ümber, kas zhürii otsus eelistada üht või teist kandidaati oli ikka õige ja õiglane. Väheusutav, et see nii läheb, ja seda kolmel põhjusel:
1) auhinnapretendentide seas polnud ühtegi kehva tegijat,
2) mäng ei käinud mõisa peale ja oleks taktitu hakata kaikaga vehkima, et tegelikult on hoopis näitleja Y (või helilooja Z) parem,
3) zhürii tegi oma tööd tundlikult ning asjatundlikult - kuusk sai enamvähem keset küla.
Mõttetu oleks ilmselt norida sellegi kallal, et miks ei antud Suurt Vankrit välja kujutava kunsti, arhitektuuri või riistvõimlemise vallas. Erakapital, ise teavad, kellele ning mille eest annavad. Mõnevõrra koomiline siiski on, et kui kahes esimeses valdkonnas peavad teatri- ja muusikainimesed kaksteist kuud higise laubaga kultuuri panema, siis filmi ja televisiooni vallas saab vankreid igasugu tilulilu eest. Nime poolest on Suur Vanker kultuuriauhind, aga seekord astus küll seep seebi vastu. Lõpptulemus: V.E.R.I. ja «Õnne 13» jagasid esimest-teist kohta (kumbki kaks vankrit), «M-Klubi» jäi kolmandale auhinnalisele kohale (üks vanker). Kultuuriga on kahel esimesel küll üksnes nii palju pistmist, et neis seriaalides mängivad head näitlejad.
Kus kitshist räägid, seal kitsh lavale kargabki - nelja meetri kõrgune papist Kallisto ning kogu see muu toredus, mis publikut oli lõbustama pandud. Kuid paljudele ilmselt meeldis, ja kui sellel kombel õnnestub järgmiseks aastaks auhinnafondi meelitada juba rohkem raha, tuleb olla ka nende inimeste meele järgi, kellel seda va kõbinat ikka jätkub. Tähtis on siiski ka see, et neil inimestel, kellele Suuri Vankreid antakse, saalis ülearu imelik ei hakkaks, või muidu peab kena neidis järgmistel kordadel juba rohkem Kallistosid lava taha tagasi tassima.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996