Aukartus ees, maaharimine järel, TÕDE JA ÕIGUS

SVEN KIVISILDNIK

Ene Mihkelson. Surma sünnipäev. Tuum 1996.
Jaan Kaplinski. See ja teine. Tartu Ülikooli Kirjastus 1996.

Kuuekümnendate grupeering on tänaseks juba sisuliselt hävitatud, kuid paar visamat proovivad veel oma käe peal kirjanduspilti ähmastada. Peab tunnistama, et neil on edu.

Ene Mihkelson oli kõige ohtlikum kuuekümnendate luuletaja ning pääses seetõttu trükki alles seitsmekümnendatel. Erinevalt paljudest kaasaegsetest õnnestus tal trükki jääda. Surmaraamat on viieteistkümnes ja sealjuures väga hea.

Mihkelsoni novellikogu omab peale kirjandusliku väärtuse ka bibliofiilset tähendust. Raamat on kirjastatud kahel paberil, mahulisel ja õhukesel. Alguses tuli müügile piiratud tiraazhiga õhukese paberi versioon, selle hind tõuseb varsti taevasse.

Salakavalust ja pahatahtlikkust on palju Mihkelsoni novellides. Midagi ei öelda otsesõnu välja, autori suhtumine on peidetud piltidesse. Pilte on igasuguseid, segadust ei vähenda ka motiivikordused, ikka on mingi uus meeleolu või ootamatu kontekst. Perverssused, matused, taburetid ja üleolekud.

Ebakindel ja muutuv maailm on kaunikesti talumatu, analoogiline kirjandus aga otse jube. Inimesed otsivad just kunstist seda lihtsust, ilu, selgust, vanamoodsust, aeglast elutempot ja otseväljaloetavat mõtet, mida elust enesest võtta ei ole. Noorena ehk veel, tundus ju teaduse ja tehnika revolutsioongi omas ajas paigas olevat, aga nüüd toovad Internet ja avant-pop inimestele kibeda pisara silma.

Mihkelson kiusab uimast lugejat, ei lase tal ennast täisväärtusliku inimesena tunda. «Surma sünnipäev» jätab mulje, nagu oleks mitut liiki inimesi, osa vaataks elu justkui teisiti - rahulikult, kõrgemalt kohalt ja ilma emotsionaalsete hüüatusteta.

Millegipärast ei kirjuta Mihkelson tatiseid pühakute elulugusid nagu neid küüditamiseajast ikka järjepanu kütetakse. Kusagil ei ole öeldud, et ilus oled isamaa, ja see on ometigi ketserlus.

Kaplinski «See ja teine» on esseederaamat. Kaplinski on rumaluse, piiritlemise, kristluse ja maaviljeluse vastu. Alguses jääb küll mulje, et kõiges halvas on süüdi talumatsid, kuid hiljem selgub, et riisikasvatamine on suhteliselt ohutu.

Värk on selles, et nisu ja muud sarnast kasvatades tuleb võidelda umbrohu vastu, umbrohu idee ülendatakse hiljem kosmiliseks printsiibiks ja torgatakse uude ja vanasse testamenti. Ja siis muudkui võideldakse Kuradi ja ta käsilaste vastu.

Riisikasvatamine toob kaasa vähem probleeme, sest riis kasvab vees, aga umbrohi vees ei kasva. Nii ei ole hiinlastel Kuradit ja nad ei pea kogu aeg kellegagi tüli norima. Riisikasvatamine lõpeb taoismiga, mis on õpetus sellest, et õiget õpetust ei ole olemas. Möla on tõe külaline, ütlevad hiinlased.

Kaplinskil on ka positiivne programm, mis ehk esimesel pilgul tundub liiga vähenõudlikuna. See ja teine kuulutab metslust ja aukartust elu ees. Metslus ja barbaarsus on ju ilma igasuguse agitatsioonita elunormiks kujunenud.

Aga metslusest üksi ei aita, varem või hiljem jääb barbar jänni, kaotab oma kaamelikarja ja on sunnitud põldu harima. Tulemuseks on dualistlik skolastika ja nõiaprotsessid.

Maaharimise vastu aitab aukartus elu ees. Siit algavad probleemid, lihtne on olla aupaklik kauge ja nimetu elu ees, aga kui asi läheb konkreetseks, kipub aukartust nappima. Asendame Alberti lauses elu näiteks künnivaresega, kes paneelmajade vahel solki sööb ja respekt on null.

Praktiliselt on küll kultuuriti mõnda looma teistest tähtsamaks peetud, näiteks karu või hunti, aga igat sitikat omasuguseks pidada käib inimesele üle jõu. Matslus on meile enam jõu- ja kultuurikohane, hoiame seda joont ja levitame jõudumööda ideid sõbralikest loomadest, taimedest ja seentest.

Varem või hiljem saavad ideed tõeks nagu lendav vaip lennukiks või peeglike seina peal monitoriks.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele