Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS RAUDAM
Hiljuti toimus Tallinna linnas midagi täiesti uskumatut, võiks öelda isegi loomuvastast. Kirjanike Maja saal oli otsast otsani rahvast täis, seal pidas loengut Esa Saarinen. Kes on Esa Saarinen? Skandaalse kuulsusega profipoksija? Oma naise tapnud kinorezhissöör? Babtistlik jutlustaja? Ameerika presidendi ihukaitsja?
Ei, kõigest filosoof, pealegi veel mitte kuskilt kaugelt, Ameerikast või Jaapanist, vaid siitsamast juurest, Soomest. Esa Saarinenil on Eestis ilmunud raamat, mis pole küll eriti kena (juhul kui khakipruun filosoofiavärv pole), kuid see-eest sisukas: «Filosoofia ajalugu tipult tipule. Sokratesest Marxini.» Milleks siis minna loengule, mille pidajast ei saa oletada midagi head - lähedalt pärit ja khakikarva?
Saarineni enda jutu järgi pidavat tema loenguid viimasel ajal isegi taksojuhid külastama. (Piidlen saali, näen eesreas Märt Väljataga kukalt, ons tema ehk ametit vahetanud? Veidemann, Rein, Liiv, Toomas, sekka ka tarku naisi: Viires, Piret, Viitol, Livia. ... ei ühtki taksojuhti, lihtsa inimese aeg pole veel Eestimaale jõudnud, kuid küllap jõuab, kus ta ikka jääb.) Miks?
Sellepärast, et Saarinen on meediafiguur. Teda tuntakse tänaval ära, temast teatakse, et ta armastab oma naist ning kannab sobimatut lipsu. Akadeemilistes ringkondades, ütleb Saarinen, osutatakse üldse liigset tähelepanu sellele, kuidas inimene riides käib. Peaks nagu tark inimene olema, filosoof, aga laseb ennast lipsuvärvist või särgi materjalist häirida. Oled sa nartsissist, Esa?
Ei, ei ole. Kuid ma arvan, et kui inimesel on oma tõde, siis peab ta selle ka avalikult välja ütlema, avalikult aga tähendab televisiooni, eelkõige just seda, ning seal on see paratamatu, et isegi tõsine ja tark inimene veidi kerglane välja näeb, isegi tema tõed devalveeruvad pisut, kuid sinna pole midagi parata. Paljud ei suuda sellega harjuda, kuigi on targad, tarkus aga on sama mis tõde. Nad hoiavad tõde enda teada, ütlevad, et see on nende protest kõiki tabanud logorröa vastu. See viimane lause ei tule Saarineni suust, vaid minu sulest. Minu arvates on selline olukord Tartus, ühed räägivad, mitte just alati ei kuku nende suust kuldmuni, teised on vait, aga kuld pole seegi. Vaikimine lahutab ka põlvkondi, õigemini öeldes, loob neid.
Saarinen ütleb, et inimene peab inimesega suhtlema. Nagu Sokrates, kes turul inimesi rääkima õrritas. (Aga ta sai selle eest ju kaigast?) Et nägu on rohkem väärt kui paberile pandud sõna. Seda olen isegi tunda saanud. Alati, kui mult lehes mõni artikkel ilmub, helistab mulle mu tuttav taksojuht, kes mulle teatab: «Sul oli täna artikkel lehes. Pildiga!» Ta pole mu asju lugenud. Kui pilt juures, siis lugeda ei pruugi, nii tähtis on nägu. Saaks kuidagi nõnda teha, et ilmutaks ainult pildi, oleks kergem endal ja lugejal ei pruugiks pead vaevata: Miks ta selle kirjutas? Mis ta sellega öelda tahtis? Mida see tähendab?
Meedia, meie saatus. Sellist pealkirja võinuks Saarineni loeng kanda. Mis aga nendega pihta hakata, kellele televisioonis esinemine on põrgupiin? Kes enne vabasurma lähevad, kui ennast vannis pildistada lasevad? Kes armastavad oma naisi, kuid kes seda kuulutada ei julge? Tõsi, nende käest ei lähe keegi ka küsima. Ehk teisiti öeldult: see, kellele määratud end vannis pildistada lasta, ohverdab end nendegi eest, kellele see vastumeelne.
Saarinen oli nagu KIO. KIO oli tsirkuseartist, veneaegne silmamoondaja, kelle trikid olid läbinähtavad, kuid sümpaatsed. Areenil oli kaks puuri, ühes oli emalõvi, teises isalõvi. Isalõvi ja emalõvi on väliselt täiesti erinevad, mõni peab neid isegi loomaliikideks. Tsirkus tehti pimedaks, trummid hakkasid põrisema ning kui uuesti valgeks läks, istus emalõvi puuris isalõvi ja vastupidi. Mõistagi oli puuride alla käik kaevatud, ka kostsid pimedusest loomi utsitava taltsutaja piitsaplaksud ja vandesõnad. Vist sai ta kriimustada? Ning kuigi kõik seda märkasid, kõlas etteaste lõppedes üksmeelne aplaus. Täpselt sama siiras kui siis, kui Saarineni suust viimane sõna kukkus.