Üks vanglajutt , KIRJANDUS

SVEN PARMAS

Ahto Levi «Valdemor. Lugu varaste elust, verisest võimuvõitlusest ja vargaseadusest». «Olion» Tallinn, 1996. Vene keelest Margus Leemets.

Ahto Levi «Valdemor» haakub süzheeliselt Venemaal ülipopulaarse «Halli Hundi päevikuga» (e.k 1973), kujutades enesest tolle loomingulise eelloo romaniseeritud versiooni: pärast üleelatud raskusi ning ohte hakkab vargapoiss raamatut kirjutama. «Valdemor» kõneleb peaasjalikult küll raskusist, nii et per aspera.

Teos esindab eesti kirjanduses praktiliselt puuduvat kriminaalvangi-literatuuri, kirjeldades vastavat keskkonda väga asjatundlikult, kuid jääb ilukirjanduslikult paraku väheveenvaks: «Halli Hundi päevik» ja «Fortuuna naeratus» (Levi rom-d) ei jäta endast kirjanduse muljet: need on ülinapi kirjaoskusega autori ja tema trükkitoimetajate ühisponnistuste tulemusena sündinud sopakad…*

Harald Peebu karmusega ma täiel määral ei nõustuks, ehkki mõneti jahmatavalt mõjub ka käesolev raamat - midagi olulist jääb seal vajaka ja romaan sarnaneb just nimelt muljega kirjandusest.

Esmapilgul paistab kõik nagu olemas olevat; noh, nagu raamatus ikka. Ent kirjelduste valik on tihti juhuslik ning detailid stampsed - mingit aegruumilist mõõdet ei teki. Autor kipub moraliseerima. Palju meeldetuletavas funktsioonis kordusi ja skemaatilisust. Ilukirjanduslikke võtteid esineb romaanis minimaalselt - aines prevaleerib kindlalt kirjutamistehnika ees -, aga see tundub taotluslik: lakooniliselt jõhker tekst on tühja troobina suunatud lugejate sentimentaalsusele. (Muidugi on kriminogeenne keskkond juba olemuslikult äärmiselt sentimentaalne; ma pean siin silmas mitteprofessionaalseid suhteid).

Teos orienteerub niisuguse otsekohesusega publikule, et sisaldab ka n.ö nõrga koha, seletab end ise lahti: Kuulati Petja Leshtshenko või Izabella Jurjeva plaate või lauldi ise, loeti valjul häälel Jessenini luuletusi või jutustati ümber terveid romaane - tõelisi või siis enda väljamõelduid (lk 181).

Siin peitub minu meelest «Valdemori» tõeline algimpulss: see on suulise kõne üleskirjutus. Ning antud konteksti paigutatuna muutub romaani stilisatsioon arusaadavaks ja kõnelevaks: Õhtul, kui barakid polnud veel lukku pandud (kuigi need lukud vargaid ei pidanud), jõid vargad tshifiiri - oma tökatmusta ja kanget teed, ajasid lora, tinistasid kitarri, teinekord lajatasid kellelegi, lühidalt - käis tõeline isetegevus (lk 181).

Jääb ainult arusaamatuks, miks Levi ei kasuta tsoonilugudes nii loomulikku matti, mis oleks lisanud tekstile ehedat rahvakeelset poeetikat, tasakaalustades ühtlasi mõnevõrra liigseid ambitsioone kunstkirjanduslikkusele. Vastavaid pretsedente on venekeelses kirjasõnas küllaga.

Romaani ajalooliseks pidepunktiks on kriminaalide vaheline sõda (1946-50): Niisiis, kui Teine maailmasõda oli lõppemas, oli krimkade sõda parajasti alanud […] Tegelikult kutsuti seda lihtsalt veristamiseks. Krimkade erinevad mastid lihtsalt veristasid vastastikku üksteist» (lk 107).

Arveteõiendamise põhjustavad «seaduslike varaste» seisusest taganejad, rindelt deserteerunud ja muu taoline rämps, kes polnud saanud varaste tavapärast humanitaarset ettevalmistust (lk 90); rohkem või vähem - pigem rohkem - provotseerivad leninlikule teesile vastavat kuritegeliku maailma enesehävitamist ka õiguskaitseorganid.

Erinevate kriminaalsete seisuste ja kildkondade kujutamine annab kirjanikule võimaluse elavdada teost ohtra eksootikaga, mis jätab kokkuvõttes kirju ning segasevõitu mulje: vargad, suukad, punamütsikesed, poolakad, piiramatud ja kes kõik veel. Levi annab ilmekalt edasi kurjategijate muhedaid eufemisme ning folkloori: «Vargaid on alati olnud, juba palju varem. Kas sa Aadamast oled kuulnud? See maailma esimene inimene oli samuti varas,» seletas Nikolai. «Zhora Grusiinlane aga rääkis hiljuti, et Aadam olevat olnud grusiinlane…» (lk 9).

Tõlkes on suur osa algupärandi vargaargoost ilmselt vastete puudumisel kõnekeelde ümber pandud, võib ka eeldada, et Eesti vargad kasutavad veel lootusetult russitsistlikke kõnekujundeid. Paiguti esineb eestinduses apse, nt kasutatakse ebakorrektset transkriptsiooni ambal (lk 28), ehkki kohaliku slängisõnana on ambaal ammu tarvitusel.

Mis parata, naljakalt mõjuvad ka lausungid à la teid ja teie ema küll (lk 137), mida võiks mitkiilikult interpreteerida kui algupärase üldiselt ähvardava tähenduse julget purustamist. Vene matti peetakse muidugi äärmiselt raskestitõlgitavaks ja seda enam siis vihjet sellele.

Erinevalt «Halli Hundi päevikust» ei kanna «Valdemori» enam naiivsevõitu ümberkasvamispateetika, pigem vastupidi - romaan nagu vabandaks väikestviisi esikteose pärast. Ja tuleb ilmsiks, et vargapoiss, kes kirjanikuks hakkas, polnudki mingi päris pätt. Oli hoopis luiskaja. Ehk ilmneb selles suurem tõepärataotlus, et kurjategijad moodustavad täiesti hermeetilise sootsiumi, mille olemisviis võib sõltuvalt vaatekohast olla hea või halb, kuid on sealjuures absoluutselt paratamatu. Ning seda paratamatuse ängi kujundlikustab «Valdemori» lohutu atmosfäär igatahes tabavalt.

* Harald Peep «Kolm laipa, kõik surnud». «Ilmamaa», 1996.