Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TANEL MURRE
Frida Kahlo tööde näitus Helsingi linna kunstimuuseumis.
Frida on esimene naine kunstiajaloos, kes tingimusteta ja halastamatu otsekohesusega, ning võiks ütelda, rahuliku vägivallaga haaras kinni neist üldistest ja erilistest teemadest, mis puudutavad just nimelt naisi. Need sõnad on öelnud Mehhiko kunstniku Frida Kahlo (1907-1954) abikaasa, maailma üldsusele rohkem monumentaalkunstnikuna tuntud Diego Rivera ning ilmselt iseloomustavad need sõnad Frida Kahlo loomingut kõige paremini.
Oma elu jooksul maalis Frida ligi 150 teost ja suuresti tänu tema maalide peamise koguja Dolores Olmeda suuremeelsusele, kes 1952. a Helsingis käies Soomest vaimustus ja nüüd 95-aastasena selle näitusega vastuteenet tahab osutada, on neist 37 maali eksponeeritud Helsingi linna kunstimuuseumis 28. jaanuarist 23. aprillini, lisaks veel Frida Kahlost võetud fotode kogu.
Frida Kahlo elu mõjutasid tohutult kolm sündmust. Kuue-aastaselt põetud lastehalvatus jättis ta parema jala elu lõpuni vasemast peenemaks ning selle varjamiseks kandis ta pikki Tehuana rahvariideid ja meeste rõivaid.
Kaheksateistaastaselt elas ta läbi autoõnnetuse, mille tagajärjel ta selgroog murdus kolmest kohast ja raudora tungis läbi vaagna, võttes talt võimaluse lapsi saada. Elu jooksul tehti talle jala ja selja tõttu ligi 30 operatsiooni ning kokku pidi ta mitmeid aastaid voodis lamama, väljakannatamatute valude tõttu võttis ta morfiiniannuseid ja alkoholi. Talle tehti tervislikel kaalutlustel kaks aborti ning ta elas läbi nurisünnituse, kuna paigast nihkunud selgroog takistas normaalset sünnitust. Viimasel eluaastal ta parem jalg amputeeriti.
Frida kolmas õnnetus oli ta enda sõnul abielu Diego Riveraga (aastatel 1929-1939 ja 1940-1954), mis oli samas ka maagiline ühendus. Diego Rivera: Kui ma armastasin naist, siis mida enam ma teda armastasin, seda enam tahtsin ma talle haiget teha. Frida oli selle vastiku iseloomu kõige ilmsem ohver. Haiget tegi Rivera Fridale oma arvukate armukestega.
Pärast saatuslikku autoõnnetust hakkas Frida haiglavoodis maalima, peamiselt autoportreid, kuna ta «oli haiglas tihti üksi ja ta ise oli inimene, keda ta tundis kõige paremini». Ta maalis kõike, mis ta pead läbis, kuna ta lihtsalt pidi maalima, niiviisi suutis ta oma kannatusi taluda. Oma maalides kajastas ta aga oma elu traagilisi ja õnnelikke sündmusi ning tema teosed olid omalaadi autobiograafia. Eriti kütkestasid teda surmaga seotud teemad, mis on iseloomulikud mehhiko usundi dualistlikule elu ja surma käsitlusele.
Frida maalimisviis täiustus ja lõpuks saavutas ta omapärase kujundikeele, kasutades sümboleid, mis olid võetud mehhiko mütoloogiast ja argikultuurist, hiina ja india filosoofiast, kristlikust ikonograafiast, kuid olid ka tema enda loodud. Näiteks maalil «Henry Ford Hospital» (1932), maalitud pärast nurisünnitust, sümboliseerib tigu nurisünnitust, muudes piltides esineb see aga raseduse, sünni ja elu sümbolina, maalil «Autoportree ahviga» (1938) sümboliseerivad rohelised lõngad ta juustes halba reklaami ja head äri, luudest kaelakee meenutab surma pidevat kohalolekut ning ahv, lääne kunstis patu ja pahe kehastus, on mehhiko mütoloogias tantsu kaitsepühak ning iha ja seksuaalsuse sümbol.
Ja kuigi mõned Frida teosed sisaldavad fantaasia elemente ning 1937. a Mehhikot külastanud sürrealismi paavst André Breton temast kui sürrealistlikust kunstnikust vaimustus ja temast oma teoses Le Surréalisme et la Peinture kui sürrealistlikust kunstnikust kirjutas, ei kaota Frida teosed siiski kunagi sidet reaalsusega. Ise ütles ta, et ma ei ole sürrealist, kuna ma ei maali unenägusid, vaid oma tegelikkust. Ka ei teadnud ta sürrealismist midagi, enne kui ta Bretoni kohtas.
Kõige tähtsam kunstiteos oli aga Frida Kahlo ise. Kuna ta rõhutas pidevalt oma sõltumatust naisena, sai tast pärast II maailmasõda naisliikumise lemmikuid. Frida kandis Tehuana rahvariideid, mis pärit Mehhiko lõunaosast, kus veel praegugi valitsevad matriarhaalsed suhted. Kaelas kandis ta aga Kolumbuse-eelsest ajast pärit asteekide ehteid, mida Diego Rivera talle väljakaevamistelt tõi. Ta nõustus Diego Riveraga 1940. a teist korda abielluma vaid tingimusel, kui ta saab enda eest majanduslikult ise hoolitseda ning saaks olla seksuaalselt sõltumatu (Rivera nõustus nende tingimustega). Samal aastal lõikas ta maha oma pikad juuksed, kuna ta ei soovinud, et teda armastatakse vaid tema naiselike omaduste pärast.
Diego Rivera abielurikkumistele vastas ta omapoolsete armukestega (sealhulgas Leon Trotski, Maria Felix, Emmy Lou Packard) ning oli uhke oma biseksuaalsuse üle. Ka armastas ta vulgaaragulikeelt (näiteks pendejo ja hijo de su chingada madre) ja küsis näiteks tuntud antisemitistist Henry Fordilt: Kas te olete juut, härra Ford? Lisaks osales ta aktiivselt poliitilises tegevuses ning, last not least, oli haruldaselt kaunis.
Peale Frida Kahlo surma 1954. a tema tuntus vähehaaval tõusis ning pärast teisel novembril San Franciscos Galeria de la Razas toimunud «Austusavaldust Frida Kahlole» kasvas see plahvatuslikult kogu maailmas. 1990. a sai tema portreest «Diego ja mina» esimene Ladina-Ameerika teos, mille eest New Yorgi Sotheby oksjonil maksti üle miljoni dollari. Ka popstaar Madonna on suutnud hankida endale kaks Frida Kahlo maali. Viimasteks äärmuslikeks näideteks on kahloismi nimeline usulahk, mis tunnistab oma ainujumalana vaid Frida Kahlot.
Praegu Soomes olev näitus on juba paar aastat kestva nn «Frida maania» kulminatsioon. 1990. a ilmus soomekeelne tõlge Hayden Herrera Frida Kahlo biograafiast, millele 1995. a lisandusid veel Frida Kahlo päevik ja ka kokaraamatud tema lemmiktoitudega. Eelmise aasta suvel mängiti «Kajaanin Sana ja Sävel» luulenädalal Kaija Viinikaiseni lavastust «Frida Kahlo - kui suudaksin tantsida», mida sügisel ka teatrites mängiti. Helsingin Juhlaviikolla nähti Päivi Rissaneni ja Susanna Veijalaiseni tantsuetendust «Viva la Frida». Praegune Helsingi linna kunstimuuseumi näitus on vaid nende ürituste jätkuks ja tipphetk peaks saabuma 22. märtsil, kui Kaisaniemi restoranis toimub sürrealistide organiseeritud pidu «Fiesta de las Fridas».