Üts ammunõ pilt, KIRJANDUS

REET KRUSTEN

Voldemar Raidaru «Mu süämen ja meelen».

Möödunud aasta lõpul jõudis raamatupoodi Voldemar Raidaru väike jutukogu. Kas ja kui palju seda tähele pandi, ei oska arvata, aga küllap teadjad ja tundjad märkasid. Autor ise on tartlane, liigub meie keskel ja teist nii väärika hoiakuga eakat härrasmeest siin naljalt ei kohtagi.

Hiljuti 85. eluaastasse astunud Raidaru on pidanud mitmesuguseid ameteid, nende seas pole ühtegi kirjanduslikku. Aga kirjutanud on ta juba väga kaua, 30ndatest aastatest alates. Need, kes on seotud Tartu Kirjanike Majaga, teavad, et Raidaru on seal ammustest aegadest käinud.

Tema juuresolek on olnud enamasti vaikiv, koosolekutel sõna võtma Raidaru ei kipu, kuid omavahelises vestluses selgub, kui mõistlikke ja elutarku tähelepanekuid mees on teinud. Vahest on ta liiga tagasihoidlik olnud? Võibolla, aga see on siiski sümpaatsem kui eneseülistamine, mida uuemal ajal juba Tartu vaimu tunnusjooneks pidama hakatakse.

Sündinud ja kasvanud on Voldemar Raidaru Võrus. Selle linna ja oma lapsepõlvega on seotud ka Raidaru mõlemad seni avaldatud raamatud. Esimene neist, «Poisid tänavalt», ilmus 1956, hiljem tuli sellest kaks kordustrükki (1959, 1976). Kirjutada Raidaru oskab, selles võib veenduda nüüdselgi ülelugemisel. Aga aeg on tahes-tahtmata oma pitseri jutustusele peale pannud. Võibolla mõni hea aasta tagasi oleksid sotsiaalset ebavõrdsust ja vaesust kujutavad episoodid (poisid korjavad konte) kirjutatud täiesti autori tendentslikkuse arvele ja nende tõepärasus kahtluse alla seatud. Nüüd vast enam mitte, sest tänase päeva «teated tegelikkusest» on lõhkunud ka müüti ideaalsest Eesti Vabariigist minevikus.

Oma uue raamatu on Voldemar Raidaru kirja pannud just nii, nagu süda on sundinud ja nokk loodud. 12 mõnusalt ja humoorikas rahvakeeles jutustatud lugu räägivad neist aegadest, kui Võrus oli vaid kaks autot ja üks neist sõitis inimesele otsa, või sellest, kuidas võrulastele esmakordselt demonstreeriti kergejõustikualasid.

Eriti lõbusalt on kirjeldatud teivashüpet, mis oli sealsetele vaatajatele päris uus ja ennenägematu asi. Ei saa jätta tsiteerimata: «A sõs ai saiba otsa taiva poolõ ja nakas kabla poolõ juusma. Ku jo pia ligi ol’l, tsusass saibaotsa mulku ja karas esi maast üles. Sa põrguline, kos läts nigu püssüst lastu üle kabla ja sattõ tõsõlõ poolõ liiva pääle maha.»

Palju imestust äratab ka muru-tõnnisõ mäng, mille kaudu poisid õpivad ära oma elu esimesed ingliskeelsed sõnad. Kõigi lugude ja juhtumuste kokkuvõttena silmitseb kirjutaja lõpuks oma vana koolipilti aastast 1927, mis on ka raamatus ära toodud («Üts ammunõ pilt»). Sealt nad siis lugejalegi vastu vaatavad, need lapsed nagu «tsirgupoja pesän», kes ei tea veel midagi oma saatusest, sõjast ega okupatsioonidest, mis neid tulevikus ees ootamas.

Lapsepõlvemälestustel on enamasti ikka eriline, pisut nostalgiline tundevärv. Või siis vastupidi, ülikriitiline ja õnneliku lapsepõlve müüti lõhkuv hoiak, nagu näiteks hiljuti ilmunud Lise Nørgaardi raamatus «Volmer». Voldemar Raidaru juttudes on kõik traditsiooniline ja mõõdutundeline. On sellega nüüd midagi halvasti öeldud? Kui meie innovatsiooni ainutähtsaks pidava kriitika seisukohtadest lähtuda, siis küll. Aga vahest anname traditsioonilisele kirjandusele ka eluõiguse?

Arvatavasti eelistab Raidaru autobiograafilisi jutukesi eakam lugejaskond, kellel on juba aegade muutumise ja tagasivaatamise kogemus ning kindlaks kujunenud eluhoiak. Teiselt poolt tahaks seda raamatut soovitada noorele lugejale, juba kas või ainuüksi möödunud aegade elu tundmaõppimiseks. Ükski ajalooraamat ei anna nii konkreetset ja meeldejäävat pilti selle sajandi alguse Eestimaa elust, kui kõnesolevad mälestuslikud killud. Samuti ei tohiks märkamatuks jääda autori eetilised hinnangud.

Kui Voldemar Raidaru raamatu pealkiri kirjakeelde ümber panna, siis läheb kaduma vähemalt murde iseäralik pehme intonatsioon. Küllap veel midagi, mida on raske ära seletada. Ja kui kogu raamat oleks kirjakeelne, siis poleks see üleüldse enam sama raamat. Võru keel iseloomustab Raidaru lapsepõlveaastate elulaadi ja mõtteviisi, keel kuulub mälestustesse mitte ainult väljendusvahendina, vaid ka sisutähtsa komponendina. Põhja-eestlaselt nõuab murdeteksti lugemine ehk pisikest pingutustki (hea, et pole tegemist moodsa võru ortograafiaga!), kuid selle teeb tasa võimalus pääseda nautima võrulaste omapärast maailmanägemist ja muhedat huumorimeelt.

Raamatu pildid (välja arvatud portree Voldemar Raidarust endast) on autor ise tsehkendänud. Need sobivad teksti juurde, kujuneb välja ühtne stiililine tervik. Suhtumised ja hinnangud võivad ju olla erinevad, aga ühes asjas ei tohiks olla kaksipidiarvamist - «Mu süämen ja meelen» on midagi ehtsat ja naturaalset, võltsimatut ja ausat, mille eest autorile suurim tänu.