Jan Garbarek – kümnendik kollektsioonist, PÄRI- JA VASTUKÕRVA

TIIT KUSNETS

Kaarli kirikus Tallinnas, 20. aprilli õhtul sünnib see, mida suur hulk muusikamaiaid ja helikunsti kummardavaid kodanikke on oodanud kannatlikult ja kaua. Norra saksofonistaar Jan Garbarek elusuuruses, tões, vaimus ja väes astub eestimaise publiku ette. Esimest korda. Ja mängib koos oma ansambliga festivali Jazzkaar ’97 lõppkontserdil.

Isuäratajaiks enne ja meeleliigutajaiks pärast kuulsuse külaskäiku sobivad ilmselt parimini arvukad hõbedased kettakesed, kuhu on salvestatud Vana ja Uue Maailma ühe hinnatuma ja omanäolisema dzhässisuuruse looming. Üks Garbareki heliplaat mahub usutavasti lahkesti ära iga vähegi muusikasõbraliku katuse alla. Tihti mahub rohkemgi. Iseasi, et otsustamine, missugusest albumist alustada või millise kettaga jätkata, võib valmistada parajalt palju peamurdmist. Jan Garbareki senine diskograafia hõlmab ligemale pooltsadat nimetust. Ohtrasti erinevaid koosseise, soolotöid, ühekordseid projekte ja pidevat kaastegevust teiste, valdavalt samuti ECMi märgi all salvestavate artistide plaatidel. Andmaks mingilgi määral ammendavat pilti selle markantse mehe igakülgsetest ettevõtmistest ja enam-vähemgi õiglast hinnangut tema kogutud-konserveeritud helitöödele, tõenäoliselt ei piisaks pisemast kui vähemalt viieteistnimetuselisest CD-komplektist. Siinne viiene valik, mis puudutab ainult kümnendikku kõigest, mis Garbarekilt tänini ilmunud on, sestap ei saa ega püüagi esindada kõrgeima astme kriitikakohtu lõppotsust «Parimaist parimad, ja punkt!» (Garbareki kõiki kõikse paremaid plaadistusi vaevalt et üldse oleks võimalikki kokku suruda vaid viide või kuude laseritundi. Isegi ranget selektsioonisõelal tarvitades ja valikalbumeid kompileerides.) Küll aga võiksid needsinatsed 5 korralist stuudioplaati, niihästi kõik koos kui igaüks eraldi võetuna, olla paslikuks lähtekohaks saksapiilse norralase askeetlikku heliilma sisenemiseks. Samuti seal edasirändamiseks.

Võrdlemisi varane Garbarek, ehkki mitte tema kõige esimene koostöö maineka Müncheni-Manfredi ja münchenlase maineka plaadifirmaga. Debüüt «Afric Pepperbird» seerianumbriga ECM 1007 ilmus seitse aastat varem, 1970ndal.

Enamiku olulisist tunnusjoonist, millest Garbareki muusika puhul sagedasti ja põhjendatusti räägitakse - askeetliku kõlakäsitluse, üliökonoomse fraseerimise ja vahedad, liiasusteta meloodiajoonised -, toob «Dis» esile ehedal ja kontsentreeritud kujul. Oma erilise mõõtme lisab sellele albumile stuudiosse teisaldatud elusloodus, Norra lõunarannikul lindistatud jäised iilid ja õõnsalt huugav tuulekannel, mille taustal Garbareki saksofonid ja neid parasjagu dissonantselt distantsilt saatev Ralph Towneri kitarr mängivad kolmes loos kuuest. Võtmelugu: «Viddene».

Triod ja duetid. üles võetud detsembrikuus 1980, välja antud 1981. Garbarek: saksofonid ja flöödid, John Abercrombie: elektrikitarr, Nana Vasconcelos: löökriistad ja vokaal. Garbareki vorm kõigil oma puhkpillel on vankumatult hää, aga oluliseks sütitajaks, ahvatlejaks ja armsaks intrigandiks on pigem brasiillane Vasconcelos. Tema meelitab põhjamaa poja välja fjordide vahelt, transponeerib soojematesse hoovustesse, lennutab ekvaatori ligi ja mõnel puhul maandab Garbareki ilma pikema jututa otse keset vihmametsi. Mida mehed küll kahekesi, küll Abercrombie diskreetsel toetusel helipildistavad mitmes erinevas olekus. Kõhedalt häälitsevas videvikus, tumedalt ümisevas öös, südapäevases helide ja värvide külluses.

Väike võluvõti: «Snipp, Snapp, Snute» (4:28). Vasconcelose ja Garbareki kõige kelmim ja päikeselisem duett.

Suur salavõti: avapala «Soria Maria» (11:34). Salalik selle poolest, et elektroonilise orelimassiivi maalijaks, kelle isikut ansambli koosseis ja instrumentaarium otseselt ei reeda, on taas kord põhjust pidada ECMi pealikku Manfred Eicherit, kes tavatseb anonüümselt mõnelgi plaadil kaasa mängida. ...Välistada muidugi ei või, et too majesteetlikult sünge foon on hoopiski Abercrombie kitarriefektidega värvitud...

Keskaegsete laulude tõlkeid elektroonilisse keelde on viimase kahe- kuni kolmekümne aasta jooksul tehtud hulganisti ja hullusti erinevate tulemustega. «Rosenfole: Medieval Songs from Norway», mille kümnes palas Agnes Buen Garnåse kristallpuhas vokaal liigub graatsilise kergusega üle Garbareki kujundatud nappide rütmimasina- ja süntesaatoritekstuuride, püsib tänini kui üks imetlusväärsemaid õnnestumisi kõigi teiste taoliste seas. Skandinaavias, Vahemere-maades, süda-Euroopas, kus iganes.

Kahekordne mitmus plaadi pealkirjas on natukene eksitav. Raga’sid on siin tõepoolest neli, aga saagasid ainult üks. Ning nende kahe kvantitatiivselt ebavõrdse poole selgesti tajutav eemalolek teineteisest on küllalt suure sümboolse kaaluga. «Ragas and Sagas» on rohkem kokkupuutepunktide järgikatsumine ja ettevaatlik mahamärkimine kui avastatud ühisterritooriumi kõhklematu hõlvamine. Ei Garbareki ega pakistanlaste esitustele eraldi võetuna pole justkui midagi ette heita. Ainult et need kõlavad pigem kui vastastikku lugupidavad mõtteavaldused, mitte kui tihe ja kammitsemata keskustelu. Üritusena on «Ragas and Sagas» kenasti arvestatav; paar aastat hilisem, samuti Lääne-Ida harmooniat otsiv (ja tihedamini leidev) «Madar» kõlab terviklikumalt ja intiimsemalt.

Improviseeriva saksofonisti ja vokaalkvarteti ränd läbi varase polüfoonia, renessansi ja dzhässi. Tegijad ise ei osanud tehtule esialgu nimegi leida. Ligemale 350 000 liigutet kuulajat leidsid juba paari nädala jooksul pärast «Officiumi» (1994) ilmumist, et nimelt niisugune vanamuusika ja vaskpasuna tundeline liit ongi see, millest nemad ammuilma unistanud on. Klassikalise kriitikkonna üllatavalt laialdase heakskiidu ja mõnede Garbareki fännide hämmeldunud pomina saatel ilmus «Officium» kahe järgmise aasta vältel kõikvõimalike hinnatumate-nõutumate albumite nimistutesse erinevail mail ja mandreil. Mis muuhulgas peaks kõnelema sellestki, et «Officium» settib ja selgib, kui teda korduvalt kuulata.

Viimane lause kehtib paljude Garbareki heliplaatide kohta. On ka mõni erand, mis seda reeglina ei kinnita. Aga mitte selle viisiku hulgas.