Filmikeel ja filmimeel, KIRJANDUS

LAURI KÄRK

Juri Lotman ja Juris Civjans. «Dialog s ekranom». Tallinn, Aleksandra, 1994. 216 lk.

Dialoogi sujumine

Alustagem Juri Lotmani ja Juris Civjansi filmiraamatu pealkirjast. Dialoogsus pole Juri Lotmani jaoks ilmselt lausa tähtsusetu olnud, nii mõne teisegi tema kirjutise pealkirjas kohtab sõna dialoog, olgu näiteks kasvõi saatesõnad Mihhail Bahtini eestikeelsele kogumikule. Dialoogsus kui oskus kuulata ka vestluspartnerit ja näha temagi tõde. Dialoog kui kommunikatsiooniprotsess. Olgugi et siin, lähtudes suhtlusakti klassikalisest määratlusest saatja - teade - adressaat, oleks ju rohkem nagu põhjust hoopis monoloogist rääkida.

Mis aga juba lausa paradoksaalne: Juri Lotmani jaoks võib tähtsaks osutuda just kommunikatsioonihäire, esmapilgul müra. See, et teate saaja mõistab teadet teisiti kui teate läkitaja. Nagu tolles lapsepõlvest teada telefonimänguski. Kuid üksiti tähendab see uut informatsiooni, tähendab kreatiivsuse võimalust. Ja muide, kunagise akommunikatiivsuse (kasvõi Antonioni klassikalistes filmides) üks seletusi ei osuta üldsegi mitte võõrandumisele vms, vaid räägib hoopiski saatja ja adressaadi liigsest sarnasusest, mistõttu neil ei ole teineteisele tegelikult midagi öelda.

Filmikeele õppimisest

Asjaolu, et foto on tihedasti seotud fotografeeritava objektiga, takistas kaua aega kinematograafia muutumist kunstiks. Alles siis, kui montaazhi ja liikuva kaamera kasutuselevõtmine tegi võimalikuks ühe ja sama objekti fotografeerimise vähemalt kahel viisil, objektide järgnevus elus aga lakkas automaatselt määramast kujutise järgnevust filmilindil, muutus film tegelikkuse koopiast tema kunstiliseks mudeliks. Filmikunst leidis keele, loeme Juri Lotmani kirjutisest «Keel kui kirjanduse materjal».

Filmikeele elemendiks võib olla suvaline tekstiühik /.../, millel on alternatiiv - kasvõi tema enda mittekasutamise näol, ning järelikult ei esine ta tekstis automaatselt, vaid varustatuna mõningase tähendusega, seisab kirjas raamatus «Filmisemiootika ning filmiesteetika probleeme».

Nii lihtne see ongi. «Dialoog ekraaniga» on Juri Lotmani kaasautori Juris Civjansi, filmiajaloolase ja varase kinematograafia tuntud asjatundja sõnul mõeldud esmajoones kooliõpilastele. Filmikunsti ABC juurde juhatades pole ometigi end piiratud üksnes üldtuntud tõdede ja seisukohtadega, vaid on esitatud ka omapoolne käsitlus filmikeelest.

Padi ja äratuskell

Lotmani-Civjansi raamatu huvitavamad leheküljed on seotud kinematograafia geneesi ning kaadriruumi vaatlustega.

Raamatus esitatud XX sajandi muusa sünnilugu haakub tugevasti Juri Lotmani «Kultuuri ja plahvatuse» ajalookäsitlusega. Küsimus on juhuse ja ettemääramatuse osast ajaloos. Näiteks lendu visatud kivi, mis märkimisväärse osa oma teest on juba lävinud - selle järgnev trajektoor on välja arvutatav.

Samuti peaks ju olema ka ajalooga, aastatuhandete pikkune kogemus tohiks lubada meil kasvõi paari päeva jagu tulevikku näha. Aga ei luba: ajalugu pole ette öeldav ning kõik tema ennustuskatsed on huvitavad sel määral, mil nad ei täitu («Dialoog ekraaniga», lk 32).

Sündinud ajaloo kõrval ei tasuks unustada ajaloo teostamata jäänud võimalusi - ka need võivad heita täiendavat valgushelki teada faktidele. Mis saanuks siis, kui Edison oleks juba noorukina surnud? - tema poolt leiutatuni oleks nii või teisiti jõutud. Kui aga Edisoni asemel surnuks noorest peast Pushkin? - «Jevgeni Onegin» jäänuks sel kordumatul kujul kirjutamata, see olnuks juba mingi teine teos. Kinematograafia on nii tehnika kui ka kunst, on nii Edison kui ka «Jevgeni Onegin», me peaks seda tema kujunemisloo juures arvestama.

Väärtuslikku leidub raamatus muudki. Näiteks seoses muidu tihtipeale vaeslapse rolli jäetud animafilmiga. Seda enam on kahju, et Juri Lotmani kontaktid eesti animafilmiga jõudsid sisuliselt üksnes alata. Mida võinuks professor Lotman öelda näiteks Priit Pärna viimaste filmide ning Pärna groteskse ja paradoksleva maailmanägemise kohta?

Tähelepanu väärib kaadriruumi käsitlus «Dialoog ekraaniga» lehekülgedel. Kaader näitab meile ainult segmenti kujutatavast maailmast, lisaks nähtavale saame rääkida ka kaadriraami taha jäävast ruumiosast (mille olemasolu meenutatakse ja mida tihtipeale tegevusse kaasatakse näiteks stereoheliga). Kaadrisisene ja kaadrist väljapoole jääv ruum võivad filmis ka sisuliselt eristuda - kasvõi Hitchcocki tegelasi ähvardavate kaadritaguste ohtude näol.

Hinnatav on, et nimetatud ruumierisuste vaatlus on raamatus seostatud kultuurisemiootikas uuritud oma ja võõra (ruumi) opositsiooniga (lk 75 jj). Kaadrivälist ruumi on vaja arvestada montaazhiski, «Dialoog ekraaniga» tunnistab selle sisuliselt montaazhi üheks olulisemaks parameetriks.

Kaadrite ühendamist tajume kui midagi katkematut ainult siis, kui meil õnnestub mõtteliselt neile ühine kaadritagune ruum postuleerida. (lk 103.) See ühine ruum hakkab omakorda ka kaadris nähtavat mõjutama, võib anda sellele teise kõlavärvingu. Harva mõtleme me sellele, et kõla pole eseme omadus, vaid eseme suhe kõigega, mis teda ümbritseb. Äratuskell padja all kõlab teisiti kui fajansstaldrikul. (lk 108.)

Mängides saatanaga

Tuntud filosoof Merab Mamardashvili (keda võib muide lugeda ka ühest Tartu semiootika-kogumikust) tavatses oma loengutes korrata: kurat mängib meiega, kui me ei mõtle täpselt. Jah, aga miks me siis ometi ei vaevu seda tegema?! See ei tohiks ju ometi keeruline olla. Mõningad loogika reeglid ja… Mõttes võime ju ükskõik kui suurt kivi kuhu tahes liigutada. Mõttes küll, ent kas ka mõttega? Aga täpse, vahedalt asja olemusse tungiva mõttega?

Kui ülal sai osutatud filmikeele õppimisele, siis ei pidanud ma silmas mitte ainult näiteks Michelangelo Antonioni «Blow-Upi» omaaegset tähelepanuväärset tõlgitsust Juri Lotmani sulest. Ennekõike tasuks Juri Lotmanilt õppida tema mõtlemiskultuuri. Säravat ja paradokslevat, julget ja isikupärast. Niimoodi lugejatki kaasa mõtlema ja dialoogsusele ärgitavat.

Mind on ikka hämmastanud Thomas Manni «Buddenbrookid». Kuidas noor inimene võis vanusest ja surmast niimoodi kirjutada. Ja teiselt poolt hämmastab mind nüüd ka Juri Lotmani «Kultuur ja plahvatus» - kuidas hallipäine inimene võib ikka veel nii nooruslikult ja mässumeelseltki mõtelda. Aga tegelikult ei olegi siin vist midagi keerulist.

Just noorus andis Mannile võimaluse näha järgnevat nii halastamatus valguses. Nagu ka kahanev aastate hulk Lotmanile teadmine sellest, mis meile jääb. Inimese tõeline olemus ei saa avaneda tegelikkuses. Kunst asetab inimese vabaduse maailma («Kultuur ja plahvatus», lk 236). Meile jääb vajadus ja kohustus täpselt mõtelda. See ongi inimese vabadus.