Kaks vestlusseeriat, OMA SILM

MALLE SALUPERE

Vestlusi vene kultuuriloost. Laupäeva hommikuti ETVs.

Müstiline Venemaa. Pühapäeva hommikuti Vikerraadios.

Suuruse tunnetamiseks on vaja distantsi, olgu tegemist suurte asjade või suurte inimestega. Seepärast mõisteti mujal maailmas Juri Lotmani inimlikku suurust ja teaduses teedrajavat tähtsust ammu enne, kui tema nimi Eestis väljaspool kitsast austajate ringi kõlama hakkas.

Üks külalisprofessor, kes mõne aasta eest tuli Tartusse eelkõige lootuses kohtuda Lotmaniga, oli siiralt segaduses, et tema vastsed kolleegid-humanitaarid ei jaganud tema vaimustust ega kujutanud õieti ettegi, mis asi on kultuurisemiootika.

Televisioonis

On suur õnn, et tänu ETVs tööle asunud Lotmani õpilasele Jevgenia Haponenile sai teoks kultuuriloengute sari, mille tähtsus maailmakultuuris ajaga vaid suureneb. Idee sündis 1976. aastal, aga et maailmamainega professorile oli antud avalike esinemiste ja väljasõitude keeld, läks esimene saade eetrisse kümme aastat hiljem - 1986. aasta septembris ja enne ränka haigust jõuti veel salvestada 35 vestlust, mis jagunesid viieks tsükliks:

I Inimesed. Saatused. Igapäevane olme.

II Inimsuhted ja kultuuride areng.

III Kultuur ja intelligentsus.

IV Inimene ja kunst.

V Pushkin ja tema lähikond.

Esimese tsükli jõudis Lotman koos abikaasa Zara Mintsiga tublisti täiendatud, viidetega varustatud ja rikkalikult illustreeritud kujul raamatuks vormistada. Pealkirjaga «Vestlusi vene kultuurist. Vene aadliku olme ja traditsioonid (XVIII sajand - XIX sajandi algus)» ilmus see Peterburi kirjastuse «Iskusstvo» väljaandel 1994.

Vestlused käisid ka Kesktelevisiooni ekraanil ja k.a veebruaris kordas ORTV kolmandat tsüklit. ETV alustas autori 75. sünniaastapäeva puhul kogu sarja otsast peale.

See on tõeliseks hingekosutuseks neile, kes usuvad, et ilu, headus ja inimväärikus ei ole vaid tühjad sõnad ja et inimesel võib olla ka muid sihte kui naudingud ja eneseupitamine. Seda toetab juba ettekande vorm, rääkija isik ja seeläbi mitte viimases järjekorras ka tõeliselt kaunis vene keel. Ei räägita kaugeltki ainult vene kultuurist ja vene inimestest, vaid kogu Euroopa kultuuriruumist läbi sajandite ja inimsaatuste, kes kõik tunduvad olevat autori isiklikud tuttavad.

Need vestlused annavad ettekujutuse vene kultuurist ja selle kandjatest kuni feodalismiajastu lõpuni - vene aadlikest nende igapäevakeskkonnas, suhetes kunsti, kirjanduse ja moevooludega ning Euroopaga ja seal toimuvaga.

Raadios

Niisuguse eeskuju olemasolul ja teades, et sarja kolmandat tsüklit avaldab juba kaks aastat venekeelne ajakiri «Tallinn», nii et abivahendeid peaks piisama, on raske mõista Vikerraadio vähenõudlikkust, kus on juba neljal pühapäeval ülenädalati eetris olnud TPÜ õppejõu David Vseviovi heietused «müstilisest Venemaast». Ta võiks ju koos Pushkiniga öelda:

Eks kuidagi ja kuskilt ole

me midagi kõik õppinud.

Kuulajatele jääb aga mulje, et omandamata on oskus oma teadmisi seostatult ja mõtestatult edasi anda. Selmet aina korrutada aegunud teesi salapärasest ja arusaamatust Venemaast, võinuks ka endal mingi kontseptsioon olla.

Halvem on, et «müstilisuse» kinnituseks räägitavad lood ei kinnita ega tõesta midagi ja pahatihti ei käi üldse venelaste kohta, kui mitte arvestada üksikuid kontekstist väljarebitud tavade kirjeldusi. Aisakell näiteks pole salapärase Venemaa leiutis, vaid üle võetud euroopa «liikluseeskirjadest». Tänu loogarakendile ja postipoiste lauludele on ta seal lihtsalt kuulsamaks saanud ja kauem vastu pidanud kui mujal.

Teises saates räägitud nimejutud (perekonnanimede päritolust) võiksid käia ükskõik millise Euroopa regiooni kohta, aga konkreetseid näiteid Venemaalt võinuks leida palju huvitavamaid. Mõned väited ei vasta üldse tõele. Vene traditsioonis said vallaslapsed ristiisa nime; tuntud näide on Afanassi Bunini ja türklanna Salha poeg, luuletaja Vassili Andrejevitsh Zhukovski. Suvalised perekonnanimed või variatsioonid isa perekonnanimega olid levinud Euroopas ja Baltikumis, kus vallaslaste saatus oli palju kurvem, sest igal pool nõuti elluastujalt tõendit, et ta on sündinud seaduslikust abielust.

13. aprilli saates autor praktiliselt Venemaale ei jõudnudki ja kogu jutt oli üldse suur vassimine. Vseviov püüab igati vältida konkreetse perioodi mainimist, ja ajalooalaste eelteadmisteta on võimatu isegi seda aru saada, millisest sajandist jutt käib.

Rääkides Pariisist kui moepealinnast ja sealsest õukonnaelust, on enamus kirjeldusi pärit Päikesekuninga ja vaprate musketäride ajast, mil Venemaal elati hoopis teiste tavade järgi. XVIII ehk valgustussajandil jõudsid hügieeninõuded ka Euroopasse, aga Venemaal, kus saun oli iidne tava, polnud kunagi vajadust mustust lõhnaõlidega peita. Juba XVII sajandi algul peeti Moskvas kroonitud Vale-Dimitri uskmatuse kinnituseks muu hulgas ka seda, et ta ei käi saunas.

Kahvatud unistavad ebamaised kaunitarid tõi moodi romantism pärast Prantsuse revolutsiooni ja sel polnud midagi ühist magamata armuööde ihalusega. Louis’de ajastu frivoolsusele ja sensuaalsusele vastasid lopsakad naisetüübid, milles võib veenduda mistahes kunstialbumit sirvides või Lotmani kuulates-lugedes.

Kogu Vseviovi esinemisest kumab läbi sihilik püüd objekti naeruvääristada ja alavääristada, sh ka üksikute erandlike faktide absolutiseerimise kaudu, nagu näiteks lugu krahv Skovronskist (muide, see oli leedu talutüdrukust keisrinna Katariina I vend või venna järeltulija), kes oma mõisas suhtles ainult lauldes ja nõudis samaga vastamist, mida serveeritakse venelaste ülima veidrusena. Võibolla oli tal kõnehäire, on ju teada, et kokutajad saavad vabalt laulda.

Seesmisest kultuurist

Püüdele halvustada väiksema kooliharidusega inimesi vastandub Lotmani vestluste kolmas tsükkel, mille avaloengu teemaks on intelligentsus ja matslus. Esimene sõltub inimese seesmisest kultuurist, mis pole seotud isegi mitte lugemisoskusega, vaid võimega mõista ja arvestada teist inimesi, eelkõige aga lugupidamisega nii enda kui teiste vastu. Matslus algab viimase omaduse puudumisest, enda alahindamisest ning võõra ja arusaamatu halvustamisest või vihkamisest.

Minu meelest iseloomustab just see ka neid «humoorikaid vestlusi müstilisest Venemaast» ja on kahju, et saatejuht Terje Soots lati nii madalale on lasknud. Vikerraadio ajalooteemalised saated on muidu ikka tasemel olnud.