Küünarnukkidega eesti kultuuri eest, Tuglase Selts hakkab meheikka jõudma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TARMO VIRKI
Homme peab eesti kultuuri Soomes tutvustav Tuglase Selts oma 15. sünnipäeva - 1982 kevadel kogunes Soome Kirjanduse Seltsi saali 31 Eesti kultuurist ja kirjandusest huvitatud inimest ja otsustas asutada Friedebert Tuglase nimelise seltsi.
Küsimustele vastas seltsi tegevjuhataja aastast 1989 Eva Lille.
Kuidas kõik algas?
Saime idee seltsi asutamiseks Eeva Niinivaara 80. juubelil, me olime Kappeli restoranis. Raili Kilpi, kes on tõlkinud Tuglast, ütles, et asutame seltsi. Sest meil oli väga tore, üle tüki aja ülikoolikaaslased said kokku ja selts - miks mitte?!
Kohe esimene asi, lugesime (Soome ja NSVLi) rahulepingu teksti. Kas on keelatud asutada Eesti-selts? Ei olnud keelatud.
Milline oli atmosfäär asutamisel?
Innustunud. Kõikidel oli juba Eesti-suhteid. Igaüks natuke rääkis, kes vähem, kes rohkem, ja kontakte oli palju. Me saime aru, et oli vajadus laiemal rindel tegutsema hakata. Mitte ainult nii, et mina nokitsen ja lähen raamatutega, saan sõpradega kokku.
Ei anna võrrelda tänapäevaga?
No mõtle nüüd, me pidime märtsikuus otsustama, kelle tahame kutsuda järgmiseks aastaks aastakoosolekule ettekannet pidama. Mais pidime saatma kutse, Moskvasse ja Tallinnasse kaks eksemplari, Moskvasse veel vene keeles, ametlikult tembeldatud, allkirjad õigeks tunnistatud, mitmete templitega mitmes kohas, siis läksid nad Moskvas kaduma jne. Õudne tramburai. Et üht külalist saada järgmise aasta märtsikuuks. Täielik nonsenss.
Alguses keskendusite Tuglasele ja kultuurile.
Muud ei oleks võinud teha. Sest me ju teadsime, mida võib. Kuna meie kõikide eesmärgiks oli Eesti tutvustamine.
Aastast 1989 toetab seltsi majandust Soome haridusministeerium. Siis saite ka bürooruumid?
Ühe ruumi. Siin olid suvegümnaasiumi selts ja mitu teist. Siis me hakkasime neid siit välja lööma. Meil õnnestus see poolteise või kahe aastaga. Tulime ise siia veebruaris 1989 ja veebruaris 1991 asutati siin Eesti kultuuripunkt. Ja selleks ajaks oli...
...plats puhas?
Plats puhas. Aga ma tegin seda ka täieliku kavaluse ja jõhkrusega. Ma ütlesin nendele, kes siin elasid, et haridusministeerium leiab, et me ei mahu samadesse ruumidesse. Aga haridusministeeriumis rääkisin, et suvegümnaasiumi selts ütleb, et nemad ei mahu meiega. Samal päeval! Ma teadsin, et meil on ruumi vaja, kogu aeg jõudis siia üha enam eestlasi.
1991. aasta augustiputshi ajal juhtus tolleaegne välisminister Lennart Meri olema Helsingis. Tuglase Seltsist saadeti laiali Eesti iseseisvuse tunnistamise palved. Mis siin ruumides nendel päevadel õieti toimus?
Enne kaheksat olid esimesed inimesed siin. Enne kümmet tuli suurem hulk inimesi, osa nuttis. Georg Ots ei läinud Tallinna. Turiste oli, kes hakkasid siit helistama koju, laev ei tule, sõjalaevad on reidil
Ja siis nii üheteistkümne paiku tuli välisminister. Ta oli lõbusas tujus, naeris, käis nagu kõrbekaamel ringi, õõtsuval kõnnakul, naeris, tuli minu tuppa, hõõrus käsi kokku ja ütles: «Noh Eevake, kas hakkame tööle?» Ta sai aru, et midagi võib toimuda, tema kui poliitik sai aru sellest, et praegu on murrangumoment.
Esimesel õhtul tuli Savisaar Stockholmist lennukiga, nad istusid siin, siin olid neil kohvi ja võileivad. Kui mina valasin neile kohvi, siis kuulsin, kuidas välisminister Meri ütles peaministrile: «Olukord ei ole üldse mitte nii ohtlik, kui hommikul paistis.»
Lennart Meri ütles mulle neljapäeval siin möödaminnes. «Mul on vaja fotograafi, lipuvardaga autot ja autojuhti.»
Võtsin telefoniraamatu, et otsida autosid üürivaid firmasid. Siis helises telefon, üks inimene rääkis, et tahab teha midagi Eesti heaks. Samal ajal leidsin telefoniraamatust autode üürimisega tegelevad firmad. «Minul on autode üürimispunkt!» Ta oli Pääkkönen, see, kelle nime peal mu näpp oli pidama jäänud. Ja nii ta saatis selle auto siia.
Millised on olnud kõige tähtsamad projektid läbi aegade. Mille kaudu on info kõige laiemalt soomlasteni jõudnud?
Mardilaat. Mardisandi traditsiooni ei ole üldse Soomes. Seal me oleme tutvustanud eesti kultuuri. Seal on käinud kõigepealt 600, siis 1000, 1500, 2000 inimest. See on hea traditsioon, mida jätkatakse.
Üks väga tähtis asi oli kodu- ja väliseesti kirjanike esimene kohutmine Soomes, juunis 1989. See oli meie algatus, meie organiseerisime ja kutsusime kodueestlased, väliseestlased tulid ise.
Eesti keele kursused on olnud väga tähtsad. Kõigepealt eestlastele soome keele siin, meil eesti keele kursused Tallinnas, siis Tartus, siis Saaremaal, siis igal pool. See on oluline, naabri keelt peab oskama.
Selle aasta kõige tähtsam ülesanne on koolides korraldatav Eestit tutvustav päev. Meil on internetis palju materjali, tunnid on ette valmistatud, küll ajaloost, emakeelest, loodusest, Eestist ja kirjandusest. Interneti kaudu paiskame selle kõik koolidesse. Teeme seda koostöös teiste eesti seltside ja Eesti kultuuri instituudiga.
Kuidas teie töö muutub?
Sedasama Eestit tutvustavat tööd teeme ka tulevikus. Tööl ei ole enam sellist imelist glooriat nagu nendel iseseisvumisaastatel, kui kogu aeg jooksid ministrid ja presidendid ringi. Jalaga segada neid.
Praegu on oluline see, et huvi on Eesti vastu on jätkuv.
küsis