Maalikunsti mälust, KUNST

HEIE TREIER

Mõtteid Eesti maali aastanäitusest «Konfrontatsioonid/kokkulepped» selle raames aset leidnud teooriakonverentsil peetud ettekande põhjal.

Tallinna kesksed näitusesaalid on täis maalikunsti, mis ootab, et talle pöörataks tähelepanu. Vaadates maalikunsti läbi ühe konkreetse teema - mälu - filtri, võib öelda, et näitus «Konfrontatsioonid ja kokkulepped» ei anna just palju kõneainet, küll aga motiveerib mõtlema maalikunsti üle.

Nimelt on paljude Euroopa ja Ameerika kunstnike jaoks muutunud ajaloo ja mälu probleemid järsku tähtsaks; sellest tuleneb ka teoreetikute huvi teema vastu (kunstikriitikute konverents «Mälu» 1996. a Prantsusmaal; paar ettekannet hiljutisel American Studies konverentsil Tartus jne).

Niisiis MÄLU. Tegemist on psüühilise nähtusega, mis on seotud aja kategooriaga, st ta seob indiviidi või rahvuse minevikku tema oleviku ja tulevikuga. Rõhuasetus on minevikul. Aja kategooria abil võib väga üldistes kategooriates eristada modernistlikku ja postmodernistlikku maailmanägemust.

Kui 20. sajandi mootoriks on olnud optimistlik progressi idee, mis pani vaatama tulevikku kui mingi loodetava paradiisi saabumisele (olgu selleks kommunism või tarbijaühiskond), siis 1980.- 90. aastate postmodernistlik kunst on funktsioneerinud utoopiate teravakeelse kriitikuna, ja tüüpiliselt ei sallita taolist kunsti mitte kuskil.

Kunsti tungis lausiroonia ja mitte-millessegi-uskumine, millega kaasnes kõigi modernismi pühaduste mõnitamine, ja see viis vanemad kunstnikud endast välja. Kättemaksuks hakati rääkima «kunsti lõpust». Ometi oli tolle, ennast ohvriks toova kunsti idee näidata progressiidee ohtlikkust pikemas perspektiivis. Progressi noole katkimurdmiseks tuli teha valuvõte.

1990ndate kunstis on täheldatav aga positiivse programmi esiletulek, milleks osutus pilkude pööramine minevikku, et ületada amneesia, pime tulevikkutormamine, ning lähtumine individuaalsest ja kollektiivsest mälust.

Visuaalselt näeb taoline maalikunstis reeglina välja selline, nagu kirjeldab Edward Lucie-Smith oma 1996. a ilmunud raamatus «Art Today» peatükis «Postmodernism ja neoklassitsism». Ta nimetab rakendatavaid strateegiaid:

1. figuurid asetatakse samadesse poosidesse kui mõnel klassikalisel maalil;

2. kaasaegse ainese kujutamine premodernistliku esteetika võtmes;

3. mõne varasema maali kompositsiooni ülevõtmine;

4. aproprieerimine - seda on mujal nimetatud ka tsiteerimiseks/varastamiseks/«piltide ümbertöötlemiseks» (Baudrillard lähtus irooniliselt majandusterminist recycling).

Kaasaegses tööstuses toodetakse uusi kaupu tõepoolest vanadest, lähtudes loodussäästlikkuse ideest, et ära hoida globaalset ökokatastroofi. Kui sarnane strateegia ilmneb aga maalikunstis, kerkivad esile ettenägematud probleemid, mis seostuvad teoste autorsuse, originaalsuse ja autentsusega, millel oli varasema 20. sajandi kunstis väga kindel roll.

Mõisted pole kaotanud tähendust nüüdki, aga nende sisu on konteksti mõjul muutunud. Näiteks sarnaselt fotograafiaga, kus «originaali» kui sellist polegi; kõik negatiivi järgi paljundatud fotod on omavahel võrdsed koopiad. Esineb maale, mis ongi loodud sama printsiibi järgi.

Eesti kunstis hakati tsiteerimist kui kunstistrateegiat täie teadlikkusega rakendama 1980ndate alguses, mil siia jõudis informatsioon kaasaja Lääne kunsti tendentsidest. Pöörakem tähelepanu aga tsiteeriva kunsti erinevale funktsioneerimisele.

On suur vahe, kas Raffaeli tsiteerib itaallane Carlo Maria Mariani või eestlane Enn Põldroos. 1982. aastal maalis ta Tartu Ülikooli juubeli puhul «Universitas Tartuensise», tsiteerides Raffaeli «Ateena kooli» (1509-11).

Tegemist polnud sisuliselt tsitaadiga, vaid uudse originaalse kunstiteosega, sest Eesti kontekstis polnud Raffaelil seda tähendust mis Itaalias, ning tsiteeriminegi toimus tõsimeelselt, repro järgi. Kas Enn Põldroos oli teost iial näinud? Sarnaselt toimisid mitmed Rein Tammiku, Ando Keskküla maalid. Kunstniku positsioon oli teadjamehe või info vahendaja oma, kes asub lihtvaatajast mõtteliselt kõrgemal.

Sarnaselt toimib Kreg A-Kristringu 1996. a abstraktne maal «Hammurapi seadus». Kunstnik on lõuendi mõõtnud täpselt nii suureks, nagu on kuulus Hammurapi seadusesammas, ning maalinud oma eetilise kommentaari kaasaja kriminaalsuse kohta (mustendavad kuuliaugud).

Eestis ongi alates 1980ndate lõpust tõusnud kesksele kohale omaenda MÄLU probleemid seoses muinsuskaitseliikumise, ajaloo ümbermõtestamise, suguvõsa varade tagastamise, arhiivide ja erifondide avamisega. Kogu praegune Eesti Vabariik ammutab oma legitiimsuse minevikust - see riik pole mitte uus riik, vaid 1920.-30. aastate Eesti Vabariigi õigusjärglane. Enesestmõista peaks kogu suur protsess vastu kajama vaimuelus ehk teiste sõnadega praegusel hetkel loodavas kultuuris.

Skulptuuris taastataksegi vanu vabadussambaid; eesti kirjandusse on imbunud dokumentaalsus (Sven Kivisildnik, Mati Unt jt), nii nagu kontseptuaalsesse fotokunsti (Peeter ja Eve Linnap ning (Mobil) galerii tegevus) ja koguni ehtekunsti (Urve Küttneri ehteseeria õpetaja Ede Kurreli mälestuseks), rääkimata teatrist ja muusikast.

Iseenesest mõista pole maalikunstki ülejäänud kultuuri diskursusest isoleeritud. Milline on eesti kaasaegse maalikunsti mälu?

Näitusel «Konfrontatsioon ja kokkulepped» on tsiteeriv maalikunst esindatud tagasihoidlikult ja sealt on asjatu otsida nähtust, mida võiks nimetada kontseptuaalseks maalikunstiks. Eestis on see ilmnenud «leitud maalide» kujul - st kunstnik võtab oma kunstiteose aluseks kellegi teise autentse maali ja loob oma teose selle põhjal.

Taoline kunstistrateegia on imporditud teistest kunstivaldkondadest (Marcel Duchamp’i ready made). Määravaks saab kunstniku valik, miks ta toob võõra maali oma nime all meie vaatevälja. Valikus kajastub kunstniku intelligentsus ja sõnumi väärtuslikkus.

Kontseptuaalne maalikunst põhinebki maalikunsti mälul - kui Kadri Kangilaski eksponeerib oma nime all kaht Ott Kangilaski maali, mis nõukogude ajal olid ideoloogiliselt keelatud, siis ta toob eesti kunstiajalukku tundmatud maalid ning samas eksponeerib omaenda lapsepõlvemälestusi nendest maalidest.

Kui Kaido Ole maalib täpse koopia oma vanaonu Eduard Ole maalist «Laud», siis ta vaatab maailma justkui vanaonu silmadega, «maalib maalimist» ja osutab austust klassikule.

Kui Leonhard Lapin toob lagedale kitshmaalid ning teeb oma teose nende peale, siis ta kommenteerib omaenda varasemat loomingut ja näitab, kuidas kitshki võib kunstniku käes üleneda.

Kui Valeri Vinogradov maalib maailmaklassikute reprodele oma pilte, siis ta osutab meie kunstihariduse algpõhjale, milleks on repro, ja annab oma suhtumise mineviku teostesse.

Muidugi võib mälu olla ka ohtlik, ebameeldiv ja valus, millest soovitakse vabaneda. Miks puudub eesti kunstis kõrgetasemeline ajaloomaal? Miks on Nõukogude ausambad kogu Ida-Euroopas maha kistud ja läbi mõnitatud? Aga see on juba uue arutluse teema.