Alkohol, seks ja narkootikumid ehk lugu noortest ja noortele

«Kirjaklambritest vöö» peategelasi mängivad Meelis Põdersoo ja Katariina Kabel. Foto: Siim Vahur

VAT Teatris esietendunud «Kirjaklambritest vöö» põhineb Mare Sabolotny samanimelisel noorsooromaanil, mis heidab karmi pilgu tänapäeva noorte hingeellu ja tegemistesse.

Noorte inimeste elust kõnelevaid romaane on kirjutatud mitmeidki, kuid ainult mõned üksikud neist jõuavad teatrilavale. Üks asi on teost nelja seina vahel omaette lugeda, võimalus reaalselt kogu tegevust kõrvaltvaatajana jälgida annab hoopis teise kogemuse.

Lugu on iseenesest lihtne. Seni tavalist teismeliseelu elanud 16-aastane Kati (Katariina Kabel) avastab ühtäkki, et kõik ei lähe päris nii, nagu tema tahaks.

Temas tärkab tugev protestivaim nii enda kui ka kõige ümbritseva suhtes. Mängu tulevad alkohol, seks, narkootikumid. Üks asi viib teiseni. Probleemiderohke sündmuste rägastik jõuab ootamatu lõpplahenduseni.

Näitlejate ülesandeks on kujutada kirevat seltskonda inimesi – klassikaaslasi, õpetajaid, vanemaid, sõpru. Tegelaskujusid ja ümberkehastumise rõõmu kui palju.

Tähtis on eelkõige sisemine muundumine, sest nappide vahendite juures näitlejad end palju väliselt muuta ei saa. Rekvisiitide vähesus laseb keskenduda eelkõige näitlejatööde jälgimisele ning vaadata, kuidas erinevad olukorrad lahendatakse.

Laval toimuva tõepärasuse rõhutamiseks on oluline saavutada kontakt publikuga. Saali intiimsus ning kohati olematu distants näitlejate ja saalisistujate vahel teevad seda hästi.

Kõige selle juures jäi kõige eredamalt meelde just Katariina Kabeli roll, kes erinevalt teistest toob oma tegelaskujus esile mitmed tahud. Ühelt poolt on Kati mässav teismeline, kes võiks oma sarkastilisuse ja ülbe hoiakuga nii mõnegi eemale peletada.

Teisalt võib ta olla üsna hooliv inimene, kes ei keeldu sõbrale öömaja pakkumast ja õele raha laenamast. Kabeli leebe ja süütu olek võib nii mõnegi eksiteele juhatada.

Osavalt kujutatakse laval erinevaid tegevuspaiku. Kujutlusvõimega luuakse nähtamatud ruumid ja kohad. Lisaks on näitlejatele abiks heli- ja valguskujundus, millega muutub saalis valitsev atmosfäär salapäraseks ja kohati sürreaalseks. Võiks öelda, et lausa hirmu tekitavaks.

Selge see, et hirmud kummitavad aeg-ajalt meid kõiki. Üheks võimaluseks hirmudest lahti saada on nendega võidelda. Kartes tõega silmitsi seista, üritab nii mõnigi varjuda kaitsva maski taha, lootes sel moel probleemile kui mööduvale nähtusele. Asjatult.

Mässumeelse teismelise loo lõppakordid jõuavad vaatajani juba etenduse alguses. Minnes seejärel tagasi tegevuse alguspunkti, on valdava osa sündmuste edasine käik küllaltki etteaimatav. Etenduse kulgedes lakkab vajalik pingemoment seega olemast ning viimaste stseenide jälgimine kujuneb vaevaliseks.

Rein Aguri lavastus aitab ehk paremini mõista, mis toimub noorte inimeste peades ning mis on ühe või teise teguviisi põhjuseks. Mõtlemisainet pakub laval nähtu küllaga.

Peamiselt ongi lavastus mõeldud 14–18-aastastele, kes sarnaste probleemidega selles vanuses kõige rohkem kokku puutuvad. Samas, miks mitte soovitada seda ka pedagoogidele ja vanematelegi, kel see etapp juba läbitud on.

Uuslavastus

«Kirjaklambritest vöö»

Autor Mare Sabolotny, lavastaja Rein Agur, osades Katariina Kabel (EMTA lavakunstikool), Margo Teder, Ago Soots, Meelis Põdersoo, Rivo Laasi

Kunstnik Inga Vares, helilooja Rivo Laasi

Esietendus VAT Teatris 8. aprillil rahvusraamatukogu teatrisaalis

Sihtgrupp: alates 14. eluaastast