Mats Traat: täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse

Mats Traat Foto: Peeter Langovits

Äsja romaaniga «Õelate lamp» tosina-jaolise jõgiromaani «Minge üles mägedele» lõpetamise puhul Postimehele antud intervjuus jõuab Mats Traat kirjanduse ja ühiskonna vaheliste suhete vaagimisel ja Eesti olude arvustamisel ühtäkki osutuseni, et «lehm on Eesti külas haruldane loom».

Ja lisab rõhutatult: pane see kirja, mõtle selle üle! Tõepoolest, äkki taipangi, et lehm ja eesti talu saatus asuvad ühel tasandil. Kutsekaaslaste ja lähedaste inimestena oleme sina peal, seepärast kulgeb järgnev vestlus vahetumas registris.

Mats Traat, mis tunne sind valdas, kui olid romaani «Minge üles mägedele» viimasele, 12. jaole punkti pannud?

Alustame kõigepealt terminitest. Ma ei teagi, kas see on romaanisari või epopöa – heal lapsel mitu nime – või on lihtsalt tegemist romaanide massiiviga, sest koos proloogiga «Puud olid, puud olid hellad velled» on neid kolmteist tükki. Kõik need on autonoomsed, igaühel neist on oma kontsenter. Ajaliselt laotub tegevus sajale aastale. «Puud olid…» algab 1845. aastal. Vahepeal on 40-aastane vaheaeg.

Põhiosa käsitleb Palanumäe Hendriku abielusid kuuekümne aasta jooksul. See algab pulmaga 1885. aasta sügisel ja lõpeb «Õelate lambis» 1946. aasta kevadel Helmi ja Hinnu lahkumisega Palanumäelt. Tegemist on avatud romaanivormiga.

Jagusid võib eraldi avaldada. Need on omaette, töötavad nagu putukate liitsilmad.

Aga mis tunnetesse puutub, siis needki muutuvad. Mingit ülevoolavat kergendust küll polnud. Tegelikult täitsin kohustuse, mille olin endale võtnud hulk aastaid tagasi. Eks muidugi tule siis peale rahuldustunne, kui oled jõudnud finišisse. 

Kuidas võtaksid ise kokku oma opus magnum’i?

Põhiidee on pealkirjas, minna üles, tõusta uuele tasemele. Elujärjes, hariduses, majanduses, kultuuris, maailma tajumises, isegi inimlikkuses. Kas ja kuidas see õnnestub, on iseasi. Mõte ise on pärit piiblist – «minge üles mägedele», nii nagu lõpuosagi, «metsaline näitab ennast», on piiblimotiiv.

Eks siis võis ka Mihkel Veske võtta piiblist 1873. aastal kirjutatud luuletuse «Ilus, oled isamaa» põhimotiivi, millele Karl August Hermann viisi lõi ja nõnda eestlastele läbi aegade ühe ilusaima koorilaulu kinkis?

Minu arust küll. See laul, mis 1876. aastal sai tuntuks, nii et seda laulis iga karjapoiss, kooridest rääkimata, sai tuntuks enne Hendriku pulma. Siis lauldi seda juba täie hooga. Sellest oli saanud juba rahvuslik klassika.

Täpsustuseks sellele üldisele ja sümboolsele mäe-motiivile tahaksin küsida Palanumäe nime päritolu kohta, mis ju tõlkes kirjakeelde on «põlenud mägi».

Palanumäe on reaalne koht, isegi üks bussipeatus seal kusagil Otepää lähedal. Aga minu Palanumägi on mujalt pärit ja niisugune mäekülg on tõesti ka olemas olnud. Põlenud mägi – see tahaks olla juba ise sümbol. Romaani aluseks – võiks öelda – on kolmikrakend: Brahma, mis tähendab loomist, Višnu, mis tähendab tasemeni jõudmist ja selle hoidmist, ning Šiva, mis on viljastamine, aga ka häving ja allakäik.

Alguses oligi mõeldud teos kolmeosalisena, aga need juhtmõtted peaksid äratuntavad olema ka praegusel kujul. Alguses Kotter ehitab ju Palanumäed, kaalub kände, heitleb maajumalaga ja püüab talle meele järele olla. Hendriku võitlused vallas pole midagi muud kui taseme hoidmine – tsaariaeg ja eesti aja algus. Aga märkamatult algab lagunemine. Tulevad pojad, teevad võlgu ja nõnda see läheb. See näib muidugi ühe skeemina.

Mina siiski skeemi silme ees ei hoidnud, lugu loob end ise. Hinnanguid ma ei anna, lihtsalt vaatan, mis inimestega sündis. Kus on tõde või ei olegi seal tõde olemas, ma ei tea. Sellises olukorras, nagu kõik tollal oli, on raske öelda, et see oli õige samm ja too polnud õige. Kahjuks on sellest nii vähe kirjutatud ja tõsimeeli pole uuritudki.

Paljusid asju ma ei saanud kujutada eelkäijatele tuginedes. Seda teame küll, kuidas teoorjuse ajal oli, kuidas vitsad tallis vingusid ja Mahtra sõjas käidi, aga kuidas elas vaba talupoeg vabaks ostetud talus – sellest on kirjutanud vaid Tammsaare. Mõisnik oli ju siis samasugune maaomanik talupoja kõrval.

Mõisaga polnud enam mingit pistmist. Nad olid selles mõttes võrdsed. Need olid juba kapitalistlikud suhted. Kes on sulane, kes tööline, kes pops, kes peremees. 1905. aastal jäi mõisnikele kalapüüdmise ja jahipidamise õigus oma endistel maadel. See õigus oli jäänud talle isegi talusid ära müües – sellestki on romaanis juttu, kuidas sellega oli. See on lihtsalt üks näide.

Kas see, et Hind juhatab sisse epopöa, nagu teine Hind nüüd ka lõpetab, oli sul teada juba 1976. –1977. aasta talvel, kui «Puude…» romaani kirjutasid?

Siis polnud küll mul täpset ettekujutust, kui mahukaks kõik kujuneb. Aga soov kirjutada see romaan oli mul juba noorest peale. 1950. aastatel tegin juba märkmeid, korjasin materjali.

Ja kui ma 1959. aastal kirjandusinstituuti astusin, siis esimesel nädalal, kui mind valdas vabaduse tunne, et nüüd olen pääsenud kohta, kus võin ainult kirjandusega ja kirjutamisega tegeleda, hakkasin meelde tuletama ja üles tähendama sündmusi, mis seal võiks sees olla. Kaugele ma ei jõudnud, sellepärast et mul polnud piisavalt teadmisi, aga kõige tähtsam, mul polnud siis veel oskusi. Jutukeste kirjutamine ei tähenda veel, et taipad midagi romaani kirjutamisest.

Kuidas seda sisustada – see on tohutu ettevõtmine. Aastatega, kui olin kirjutanud lühemaid romaane, seda kogemust mõnevõrra ka tuli. See, kuidas kujutada inimest. Sest sündmused sündmusteks ja elulood elulugudeks. Aga põhiobjekt on ikkagi inimene. Seda tuleb rõhutada. Sellest tahetakse tänapäeval mööda vaadata. Keskendutakse asjadele, majadele, tuuleveskitele, mida kõike pärida või kokku osta – aga inimene, see, mis temas toimub, jäetakse kõrvale.

Hind «Puude…» romaanis oligi mulle esimeseks katsumuseks uurida, mida tunneb ja elab läbi mees, kes ei taha peremeheks saada ega talu pidada. See kõik oli eellugu. Mingil hetkel seisin küsimuse ees, kas jätkan Palanumäega või jääbki see kirjutamata.

Sest seesuguse romaaniga on nagu majagagi. Kui sa pole seda 45-aastaselt ehitanud, siis see ehitamata jääbki. Kuna mul kujude loomiseks piisavalt materjali polnud, lugesin mälestusi ja istusin arhiivides. Aga arhiivis istumist ei saa ka üle hinnata, et uurid midagi välja ja teos on valmis. Looming on ikka hoopis teine asi.

Viimane romaan «Õelate lamp» mõjub samuti omaette sümbolina. Kas sa ei aitaks seda lugejate juhatamiseks lahti seletada?

Kogu see aeg on üks «õelate lamp», mis tuli koos riigipöörajate ja kahe okupatsiooniga. See ongi õelus ja julmus. Nii nagu mina mäletan neid asju ja olusid, oldi ikka enamasti üksteise kõri kallal.

Võib ju rääkida nii- ja naapidi, aga nende aegade verisest loomusest mööda ei pääse. Piiblis öeldakse, et «õelate lamp kustub äkki» – seda räägib romaanis koolmeister –, nii on ka läinud. See õelus kustuski äkki.

Romaan lõpeb lahkumisega Palanumäelt. Hinnu saatus jääb lahtiseks, ehkki teistes romaanides oled puudutanud ka kolhooside aega ja seda mis edasi sai. Kas oleks mõeldav kirjutada ka sellest ajast maal, mis algas kolhooside lammutamisega ja on tänaseks muutunud oludega kohanemiseks või virelemiseks?

Kui «Puude…» romaanis Hind viidi Palanumäelt, siis nüüd mindi vabatahtlikult. Selleski on sümboolset rööbiklust. Aga mis puutub nüüdsesse aega maal – selle kirjanduslikust kujutamisest hoitakse eemale. Muidugi tuleks kirjutada. Kas pean olema mina see, kes selle ette võtab, see pole tähtis. Kõik, mis juhtus 1990ndatel, on üks suuremaid hoope põllumajanduse pihta, mida Eesti küla on pidanud üle elama.

Kui rääkida tegelike põllumeestega, kes seda kõike on läbi elanud ja kes kainelt vaatavad asjadele, ülepolitiseeritud käratsemisest tumestamata pilguga, siis nende hinnang on üsna karm. «Eesti põllumajanduse ajaloo» III köidet, mis seda aega käsitleb, soovitan tõsiselt lugeda. Seal on ära toodud palju fakte, mida ei taheta tunnistada. Kakskümmend aastat on käsi plaksutatud ja kui keegi tahab midagi rääkida, siis pannakse silt külge ja karjutakse maha – kõik on nii tuttav juba Nõukogude ajast.

Möödunud sajandil oli kolm suurt maaelu murdmist. Üks oli mõisate lõhkumine, aga see oli küll paratamatus, muidu poleks saanud võita Vabadussõda. Teine oli kolhoseerimine ja kolmas kolhooside lõhkumine. See oli struktuuride hävitamine, varanduse laialitassimine. Jah, oldi pankrotis, aga ka pankrottidest saadakse üle.

Kõige rumalam on olnud Eesti ajal väga levinud ühistegevuse mahamaterdamine. Selge see, et pops ei võida kuskil, see on ammu teada Euroopast ja Ameerikast. Pops ei anna kaubatoodangut, seda ei anna ka praegused suvekodud.

Nüüd loen lehest, kuidas Tere kontsern viib piimatooteid Moskvasse ja Peterburi ning mujale Venemaale. 1938. aastal käis regulaarselt piimarong kolm korda nädalas Leningradi. Seal on turgu piiramatult ja kaubavahetus peab käima. See on alati olnud tähtis.

Nelja aasta eest siinsamas Postimehele antud intervjuus oled öelnud, et kirjanduse taandumine teiste meediumide ees on samuti üks paratamatusi. Mis aitaks, et see taandumine ei viiks üldse kirjanduse lahkumiseni kultuuriväljalt, lahustumiseni blogides ja interneti jututubades?

Kirjandus on läinud kaasa reklaamitegemisega, tarbimisühiskonna nõuetega. Kirjandust tehakse kellegi jaoks. Kuigi praegu osatatakse Nõukogude aega, peeti tollal siiski häbiväärseks, kui raamat kirjutati kellelegi meeldimiseks või järele kiitmiseks.

Kirjanik on nüüd nagu mingi teenuse tellimise täitja. Kirjaniku iseseisev mõtlemine, tema vaated ei lähe üldse korda. Loed raamatut ja leiad, et autoril polegi mingeid vaateid. Seda kompenseerivad seks ja veri, selleks et lugejale meeldida. Aga kas haritumale lugejale see ikkagi maitseb ja meeldib? Selles on küsimus.

Ma pole muidugi nende vastu. Aga lihtsalt madalate instinktidele üles ehitada teost, see on enese alandamine ärile. Kui inimene on taandatud või taandunud sellisele tasemele, siis pole suurt pääsu. Siis pole enam midagi parata, kui sõnavabadust võetakse tühja pudrutamise ja solkimisena.

Kui kogu aeg lõhutakse ja lammutatakse, kui kõike peetakse suhteliseks, siis kaob ära ka see vähenegi järelejäänud identiteedike. Miski pole igavene. Aga veel vähem on seda siis, kui ise mingitele püsiväärtustele vastu töötatakse. Ükski identiteet ei seisa iseenesest.

Saan sellest nii aru, et lugejat on vaja harida, et ta oleks nõudlikum kirjanduse vastu?

Seda peab kooli kõrval tegema ka ajaleht. Võtame kätte tsaari- või eestiaegse Postimehe või Oleviku, siis näeme, et lehtedel oli oma positsioon. Olevikku on küll haugutatud, aga selle tekstid mõjuvad tänapäevase lameduse taustal nagu filosoofia.

Aga see oli tsaariaeg! Inimestel olid siht ja eesmärk. Aga nüüd on aatevankrid kummuli löödud. Ometi aateta elul polegi nagu mõtet. Jääb vaid tarbimine ja mäletsemine.

Inimese kui liigi elujõud pole ka lõppematu. Rahvastiku vähenemine on meie jaoks tegelikult katastroof. Seda ei taheta tunnistada. Õhutatakse aga inimesi veelgi lahkuma Eestist. Ja lähevadki. 120 000 töötut – need on ju ühiskonnast väljas, pagulased omal maal.

Kunagi 1980. aastatel lugesin ühte uurimust struktuuride töövõimelisusest. Kui 58 protsenti võrgustikest töötab, püsib struktuur veel eluvõimelisena. Kui see jääb allapoole, lakkab see struktuur funktsioneerimast. Mõtlesin sellele siis, et kui eestlasi oli rahvastikust 62 protsenti, tundus kriitiline piir olevat juba õige lähedal.

Õnneks sai Nõukogude aeg enne otsa. Aga see kirves on ka praegu üleval hoopis laiematel põhjustel. Kas peab veel sadakond tuhat töötut lisanduma, et mõistetaks, kuidas niiviisi hävineb Eesti ühiskond?

Riik lakkab funktsioneerimast. Näiteks koolide kinnipanek. Või valdade likvideerimine, mis sai alguse juba 1891. aastal. See kestab siiamaani. Ametlikult võib ju rääkida, et meil pole vallas tagada seda või teist teenust, paneme algkoolid kinni, sest pole lapsi, lõpetame bussiliikluse jne, aga nii ei lahku maalt mitte ainult elujõud, vaid elu ise.

Allakäik jätkub. Kahjuks. Põllumajandus on nii ära mõnitatud, arvatakse, et keegi kuskilt toob ja küll siis ka jätkub jagamiseks. Aga talumehed teavad rääkida, et kui mingi konflikt peaks meid tabama, piisab kahest-kolmest päevast, kui nälg on käes. Pole varusid. Lehm on haruldane loom Eesti külas, pane see kirja!