Kõrgstiil ja kõrgkonstruktsioon, TÕDE JA ÕIGUS

SVEN KIVISILDNIK

Volli Eesti luulekeele sõnastik erineb teistest Eesti Luuleliidu nüridest väljaannetest. Kuigi Volli raamatu kaanel suudeldakse jalga ja näidatakse rinda, jääb brutaalset seksi napiks. Vihiku piiratus on eelkõige kontseptuaalne - autor ja saatesõna kirjutaja jagavad veendumust, et on olemas õilsad teemad, ülevad sõnad, kõrge stiil ja keegi, kes ei taha muud kui tõivetit sõivetiga riimida.

Raamat on suunatud lihtsameelsetele, kes arvavad, et sõnavalikut muutes on võimalik teksti poeetilist kvaliteeti kergitada. Kõlalise ja mõistelise ilu otsinguil on valminud täiesti kasutu teos. Eesti luulekeeles on Volli järgi vein poeetiline, aga viin ja õlu ei ole seda mitte. Eesti on ju vana veinimaa ning meie rahvuseepose nimi oli vist Kaberneepoeg. Liaan on, aga lina ei ole. Oliiv on, aga orast ei ole. Aganad on, aga akvaariumi ei ole. Taara on, aga loogikat ei ole.

Eesti keele miljonist sõnast peab Voll luulelisteks kaht tuhandet. Seega iga viiesajas sõna sobib luuletajal kasutada. Proportsioon oleks õige, kui juttu oleks kirjanikest, iga viiesajas eesti kirjanik võib tõesti loetav olla. Volli sõnastikku lugedes tekib põhiliselt üks küsimus: kas luulelisi sõnu võib kasutada ainult ainsuse nimetavas või on lubatud ka muud vormid? Ilmselt mitte, õigeid asju on alati üks ja seega on mitmus välistatud. Tõesti, sõna mitmus Volli sõnastik ei sisalda.

See on ka väga halb, et mitmetähenduslikel sõnadel ei ole öeldud, milline tähendus on õilis, sõna aaria on kasutatav nii muusikaliste kui rassiteoreetiliste seisukohtade väljendamiseks. Taolise tühise näpuvea pärast võib hästi mõeldud raamat Euroopa Liidu laienedes ebasoosingusse sattuda.

Aadu Hurt on selline luuletaja, kelle lugemiseks on sõnaraamatut vaja, Hurda kahekümne viiest tundmatust sõnast on Volli sõnastikus vaid kaks. Nii et eesti keeles on vähemalt kaks kõrgstiili: Aaviku-Hurda ja Volli-Luhaääre. Mõlemale kõrgstiilile on ühine kalduvus tõlkelisele aktiivsusele. Hurda raamatus on neliteist Celani tõlget, need ei ole aga paljunemisteemalised nagu Luhaääre eestindused.

Ka Hurda originaallooming ei ole keskmisest hormonaalsem. Kui midagi erootilist üldse silma hakkab, siis loomuvastane vahekord tarbekeelega. Hurt on luuletaja ja sellepärast ei kõlba tema luuletused ei esimese ega teise murdeea probleemide kõrvale lugeda. Veelgi hullem, napiks jääb ka riimilist nelikvärssi isamaast, loodusest ja tundest.

Ega Hurda raamatu nimi ilmaasjata ole «Kivi leiva asemel», see ei ole Vaarandi-Merilaasi-Tungla luule. See on raamat neile, kel ei ole midagi lugeda, sest keegi ei kirjuta midagi. Kui otsid kirjandust, võta Hurt. Raamat on nelikümmend kaheksa lehekülge paks ja sellest on küllalt, poleks midagi viltu, kui lehekülgi oleks kolmkümmend kaks. Selle keti laul/on lõpu algus (lk 39), Pisar, poolik,/tugevam lääts, liikuv,/toob sulle pilte (lk 26). Muretaigen/kypseb hädaleivaks. (lk 35) ja Kus on jääd, seal jatkub jahedust kahe./Kahele: sestap lasin sind tulla. (lk 24) laadi suurus mahub alati ära ja muu on ainult taust.

Hurda taust loob terve õhkkonna ja tal on midagi sellel taustal ette näidata. Väga harva on luuleraamatus taust, veel harvemini on midagi peale tausta. «Kivi leiva asemel» on poolaasta parim debüütraamat. Hurda stiil on eelkõige kõrgkonstruktsioonides, tema raamat on nagu nelja Eiffeli torniga Kunda, Volli kõrgstiil on nagu soo, kus konnad krooksuvad: kreedo, kreek, kreem, kremoon...