Nüplis kehtestati kirjandust, KIRJANDUS

MARIN LAAK
TOOMAS MURU

13.-14. juunil peeti Otepääl Lõhmuse talus iga-aastaseks traditsiooniks saanud Nüpli kevadkooli. Tänavune oli arvult kuues ja kandis tööpealkirja «Kirjanduse kehtestamine: proosa». Organiseerijateks Tartu kirjandusmuuseum ja Ristikivi muuseum.

Lõhmuse talu Nüplis on mälestusmärk ärkamisaja luuletajale Gustav Wulff-Õisile, tuntud laulu «Õrn ööbik» autorile, kes selles majas elas oma viimased aastad. Algatuseks avati näitus, mis eksponeerib selle tundelise kirjamehe elu ja loomingut ning kevadkoolide ajalugu.

Oma mõtteid avaldasid maja praegune perenaine, Wulff-Õisi pojatütar Mari-Ann Karupää ja Rutt Hinrikus, kes tundsid häädmeelt, et Nüpli kirjandusmaastikul edukalt edasi toimib ja inimesi enda juurde tõmbab. Sündmuse tähtsust rõhutas ka kohaliku vallavalitsuse esindus.

Järgnevad ettekanded ei toimunud rahvusromantismi vaimus, vaid mõtestasid tänapäeva kirjanduselu sõlmprobleeme.

Indrek Särg rääkis «Desintellektuaalsusest uuemas kirjanduses». Ettekandja meelest on desintellektuaalsus (vastandina intellektuaalsusele) praeguses kirjandusprotsessis uusi võimalusi ja tähendusi loov alge, mis võimaldab nii kirjandust kui ka kriitikat puhastada pseudovaimsusest, mis valitses eriti tugevalt 70.-80. aastatel.

Tendentsiga kaasneb «loomuliku keele» esiletõus ja kasutamata potentsiaali realiseerimine. Varasemat intellektuaalset normi on kõige aktiivsemalt dekonstrueerinud Jüri Ehlvest ja Sven Kivisildnik.

Ettekanne põhjustas tõsise poleemika terminoloogilisel tasandil. Särjel tuleks oma teooria mõistelist karkassi «intellekti» abil tublisti korrastada ja tõlkida metakeelde.

Jaanus Adamsoni ettekanne «Ehlvesti kompleks(us)» vaatles Jüri Ehlvesti romaani «Ikka veel Bagdadis» psühhoanalüütilises valguses. Romaan voltis end Aktaioni kompleksi läbi veenvalt lahti.

Aktaion oli kreeka mütoloogias kuulus jääger, kes jahiretkel sattus ootamatult nägema nümfide seltskonnas suplevat alasti jumalanna Dianat (Artemist). Nähtu polnud sureliku silmadele ja hirveks muudetud küti rebisid ta enda koerad tükkideks.

Mõiste Aktaioni kompleks lansseeris Sartre kui uuriva subjekti ja uuritava objekti suhte. See, mida vaadata, paljastada, looridest vabastada, on tihti personifitseeritud naisena: Tõde kui sfinks, naine ja jumalanna.

Kirjanduses, antud juhul Ehlvesti puhul, transformeerub naisekeha tekstiks, mida tuleb paljastada, muuta alastiolevaks. Kirjanik Ehlvestile endale ettekanne meeldis, ta tippis selle usinalt oma laptopi. Ettekannet ilmestasid valitud pildid naisest kui ülima tõe sümbolist, mis mõlemad on varjatud.

Õhtused kaasettekanded juhatas sisse Valle-Sten Maiste mõtteuiuga «Madis Kõiv ja fenomenoloogia». Jutuks tuli Kõivu asend kirjaniku ja filosoofina, tema tekstide korrespondeerumine Martin Heideggeriga. Lõpetuseks ja kokkuvõtteks said kuulajad aru, et Valga gümnaasiumi poisid võib ära tunda juba kaugelt - 200 meetri pealt.

Kauksi Ülle ja Sven Kivisildniku koosesinemise teemaks olid «Üleminekuperioodi kirjanduse probleemid». Põhiteesiks on rahvaluule üleminek interaktiivseks kirjanduseks etnofuturistlikus kontekstis.

Interaktiivne kirjandus avab uue paradigma, milles pole vajadust kriitiku, «seletaja» jaoks, teosed hakkavad elama anonüümselt ja kollektiivselt, nagu rahvaluulegi. Oma teooriat illustreerisid etnofuturistid Ene Mihkelsoni loomingu abil.

Rutt Hinrikus analüüsis lühiettekandes «Mattheus, läheb ja kumab» surmaga seotud kujundeid ja nende tähendusi Ülo Mattheuse loomingus.

Kadri Tüür on kirjandusele lähenemiseks leidnud omapärase metoodika, mida ta demonstreeris etteastes ««Hind» ja «Ikka veel Bagdadis» kui ökosüsteemid». Menetluse aluseks on bioloogia valdkonda kuuluv ökosüsteemi mõiste, mida rakendatakse kirjanduse analüüsimisel. Nii Õnnepalu ja Ehlvesti kujundid moodustavad huvitava ökokoosluse, kuigi Õnnepalu teose ökosüsteem on rohkem tasakaalus ja orgaanilisem kui Ehlvestil.

Reedese päeva ettekannete osa viis lõpule sõnavõtt teemal «Tode Taanis ja Ehlvest Eestis», mille pidas Marin Laak. Kõneleja võrdles Emil Tode romaani «Piiririik» retseptsiooni taani ja Jüri Ehlvesti «Krutsiaania» eesti arvustuses, otsides vastust küsimusele: kuidas kriitikud kirjutavad?

Taani kriitikute lugemismudelid on kergesti kirjeldatavad meie traditsiooniliste, stilistiliste parameetrite järgi, neis pannakse kirja arvustatava teose kompositsiooni põhimõtted, teema, idee, kujundisüsteem jne. Taani arvustus on lugejale orienteeritud ja lõpeb tavaliselt selgelt formuleeritud hinnanguga, mis Tode puhul on ühe erandiga olnud ülihea.

Ehlvesti raamatud on eesti kriitika meetodid põhjalikult läbi raputanud. Tema retseptsioonis on eesti arvustus jõudnud võimetuna tagasi üska ja muutunud «kriitikajutuks».

Öösse kandunud ettekandekoosoleku lõpetas Piret Viirese ja Toomas Muru intervjuu Jüri Ehlvestiga, mis kandis tiitlit «Geeniuse mudel». Vestluse eesmärgiks oli väljuda pelgalt kirjanduse piiridest ja käsitleda XX saj lõpu meeleolusid ja tendentse.

Elu ja kirjanduse vahekord, tehnoloogiad, futuroloogia, arvutid ja internet, teoloogia ja apokalüptika, kasiinod, evolutsiooni lõpp ja veel palju muud leidis Ehlvestis endale omapärase tõlgendaja.

Vestluse lõpus jõudis geniaalne kirjanik järeldusle, et kogu inimkonna evolutsioon on seiskunud, sest tohutu arengulise potentsiaaliga vares jäi auto alla ja leidis oma lõpu.

Ööd on Nüplis sumedad. Selle salapära varjus toimus nii järve kaldal, lauda lakas kui majakestes nii mõndagi, mida võiks kokkuvõtvalt nimetada tööks sektsioonides.

Laupäeva temaatilisteks telgedeks olid tuleviku maailmad ja metatekstid, seega öise intervjuu jätk ja teoreetiline edasiarendus.

Andrus Org esines ettekandega «Tuuma otsinguil. Ulmekirjandus», mis määratles terminoloogiliselt mõiste «ulmekirjandus» kitsamat ja laiemat tähendust (sciene fiction, teaduslik fantastika, ulme(kirjandus), ruja). Ulmekirjandus on märk ajastu mõttelaadist, mis utreerib ja romantiseerib teaduse prognostilisust.

Aap Neljas erutas kuulajate meeli «Uute tehnoloogiatega», mis peaks teoreetiliselt muutma inimeste arusaamu ajast ja ruumist. Seega inimese olemist üldse.

Tehnoloogiad ja teaduslikud avastused jagunevad sotsiaalset kõlapinda omavateks ja endasse suletuiks, sellisteks, mis tõmbavad endale meedia ja institutsioonide tähelepanu, ning sellisteks, mis jäävad vaid väheste erialainimeste pärusmaaks. Kunagised sensatsioonid tuumareaktsiooni ja kosmoselendude ümber on saanud täiesti tavaliseks igapäevaks, praegu näiteks on tähelepanu keskmes kloonimine.

See toob esile teravamalt kui enne küsimuse sellest, mis on «mina». Anarhia, mis kaasneb lõpmatute seoste loomise võimalustega internetis, tingib rangete valikute kehtestamise vajaduse.

Jaan Kalda rääkis «Kosmoloogilisest antroopsusprintsiibist» ja selle erinevatest tõlgendustest. Antroopsusprintsiip üritab vastata küsimusele, miks on meie univervsum selline, nagu ta on.

Osaluslik AP tugineb kvantmehaanika mitmemaailmalisele tõlgendusele, mille kohaselt iga looduses toimuv mittepöörduv protsess (dissitatiivne) viib maailmade lahknemisele, ühest tekib kaks sõltumatut. Tulemuseks on tohutu hulk maailmu, nii vaatlejatega varustatuid kui ka vaatlejatuid. Vaatlejatud maailmad on sama head kui olematud ning seega võib öelda, et vaatlejad ise ongi maailma tekke põhjus.

Rein Unduski ettekanne «Topose mõiste ja kirjandusteadus» tõi kuulajad tagasi harjumuspärastele radadele. Topos on sügava ajalooga mõiste, mille tähendusväljad saavad alguse Cicero teosest «De oratore», kus jutustatakse legend mnemotehnika rajajaks peetavast kreeka luuletajast Simonidesest, Aristotelese teoses «Toopika» on topos formaalloogiline mõiste.

Tänapäevaks on sellest formaalloogilisest reeglist saanud konkreetse sisuga klishee, stereotüüp, motiiv või teema. Praegu kasutatakse topose mõistet kirjandusajaloo mälulise järjepidevuse kirjeldamisel, intertekstuaalsete suhete tuvastamisel ning semiootilise protsessi mitmemõõtmelisuse avamisel.

Leena Kurvet-Käosaare ettekanne «Metafiktsioon kriitika altari (s)ees» analüüsis metafiktsiooni mõistet. Termin kehtestus seitsmekümnendatel aastatel USAs, tähistades proosat, mida iseloomustasid: enesest-teadlikkus (kirjandusliku teksti vaatlemine keelelise ja kirjandusliku-normatiivse konstruktsioonina), intertekstuaalsus, mis loob uue fiktiivse maailma, ning tekstiloome ja narratiivsete struktuuride rõhutatud esiletoomine.

Kevadkooli lõpetas Virve Sarapiku «Nähtav sõna», arutlus ikoonilisuse küsimusest semiootikas (ja kirjanduses). Keeles on eri aegadel leitud erinevaid ikoonilisi võimalusi (kesksemaid autoreid Roman Jakobson), kuid kirjanduses kõigub küsimus foneetilise/morfoloogilise/grammatilise ning makrotekstilise ikoonilisuse vahel.

Seda, kuidas ikooniline suhe on kandunud üle makrotekstidesse, kujutas tabel, milles olid kõrvuti inimese näo kirjeldused erinevates tekstides, alustades politseikroonikast kuni «Tõe ja õiguseni».

Nüpli kevadkooli toimumise eest kuulub kollektiivne tänu Eesti Kultuurkapitalile, kelle toetusel tänavune literaarne üritus toimuda võis.