Juhuse mäng ja paratamatuse ahistus

ANNE LILL

Goethele inspiratsiooni andnud mõisted anankê (paratamatus) ja tychê (juhuslikkus) on pärit antiikkreeka mõttemaailmast. Nii paratamatus kui juhuslikkus on mõlemad need jõud, mis panevad meid endid tundma Kellegi Teise mängukannidena.

Paratamatust ja juhust saab omavahel siduda, kuigi nad tunduvad esmapilgul erinevatena. Juhus peaks jätma piiramatud võimalused, paratamatus aga määrama üheselt tuleviku ära. Erinevusele vaatamata töötavad nad teatud mõttes siiski käsikäes. Mõlemad, nii juhus kui paratamatus, teevad inimesest elu kõrvaltvaataja. Kas määravad tähed me saatuse või saatuse pime mäng - kumbki ei jäta ruumi inimese vabale tahtele.

On mingid perioodid, teatud tüüpi inimesed ja kindlad kirjanduszhanrid, mis on sellisele mõttelaadile vastuvõtlikumad kui teised. Kreeka kultuuriloos on tychê jaoks eriti vastuvõtlik aeg hellenism, 4.-1. saj. e.Kr. Juhuslikkus sai kajastuse tujukas samanimelises saatusejumalannas Tyche, kes võis hetkega muuta elukäiku ja pöörata sündmused vastupidiseks. Tyche on meelevaldne, kapriisne ja mõne ettekujutuse järgi ka pime, talle ei saa kunagi kindel olla. Ei või kunagi teada, kas ta mitte midagi nägev palg pöörab sinu poole naeratades või vihastades.

Roomas sai saatusliku juhuse jumalanna vasteks Fortuna, kellelt arvati tulevat samahästi head kui ka halba õnne. Seda sümboliseerib ka Fortuna ratas, mille keerlemine on ettearvamatu: õnne tipus olev inimene võib järgmise ringiga leida end ratta alumises osas, vägev valitseja võib hukkuda või muutuda teise orjaks. Antiigis on sellise järsu saatusepöörde sümboliseerijaks Trooja kuninga Priamose naine Hekuba, kes kaotas nii oma võimu, vara, mehe kui ka lapsed. Temast kirjutab ka keskaja Archipoeta oma Fortuna-laulus (Carmina Burana 16).

Fortune rota volvitur Fortuna ratas keerleb nii - descendo minoratus;ma langen igas mõttes.

alter in altum tollitur; Ja teine üles kandubki

nimis exaltatus liigselt kõrgust võttes.

Rex sedet in vertice - Istub ülal kuningas -

caveat ruinam! hukkuma nüüd peab ta!

sed sub axe legimus Kuninganna Hekubast

Hecubam reginam. all meil tarvis teada.

(Tõlkinud Anne Lill)

Paratamatusest rääkisid kreeklased vähem. Loodusfilosoofias on paratamatus juhtiv jumalik jõud, kellest sünnib kõik (Parmenides). Loodusliku paratamatuse vastu tõrkuda on tulutu. Kreeklaste jaoks sai tähtsamaks see, et paratamatuse juures leida, millistes piirides jäi inimesele vabadust tegutseda. Fatalism ja vääramatule ettemääratud saatusele keskendumine oli neile suhteliselt võõras. Inimese jaoks oli tähtsam leida, mis on tema võimaluste ja vabaduse piirid ja siis nende raames tegutseda. See viib filosoofilise tarkuse esiletoomisele, sest tark inimene oskab oma tegevust suunata.

Piltlikult kujutab seda Platon Riigi 10; viimases raamatus, kui kirjeldab surmajärgset elu ja uuestisündi, kus paratamatus ja valikuvabadus on kombineeritud: igale hingel on vaja võtta etteantud loosiga uus elu kas looma või inimesena, kuid nad saavad valida, kellena uuesti sündida. Arukusest sõltub, kui hea elu nad uuestisünniks valivad.

Platon kirjutab teisal: Vaadakem asja sel viisil. Võime mõelda, et kõik meie, elavad olendid, oleme jumalate naljakas looming, keda on tehtud kas mängukannideks või mingil tõsisel eesmärgil - seda me aga ei tea. (Seadused, 1. raamat, 644d).

Ka siit kumab läbi paratamatusefilosoofiat. Platon räägib ka inimese vabadust piiravatest köidiktest: kas on selleks naudingute ja hirmude raudne köidik või mõistuse kuldne köidik. Inimese osaks on valida nende kahe köidiku vahel, sest vabaks mõlemast ei saa.

Aristoteles ei peagi õnneks seda, mida toob soodus juhus. Tõeline õnn pole juhuslik, see on püsivam seisund, mida juhuse kapriisid ei muuda (Nikomachose eetika 7.13). Inimene sõltub küll looduse poolt antud paratamatusest, kuid oma mõistuse abil saab ta luua olukorra, kus see paratamatus ei ahista. See on inimkeskne ja küllalt optimistlik pilt, mille Aristoteles loob. Mitte juhuslikkus, mitte paratamatus pole see, mis määrab inimliku elu olemuse ja õnne saavutamise tee, vaid selleks on enda tehtud kaalutletud valik.

Vaadates Goethe luulemaailma, näeme seal rohkem tunnete kui mõistuse silmade läbi avanevat maailma. Anankê’st on saanud julm paratamatus, mis teeb vabaduse ainult näivaks ja sunnib tahte vaikima. Tychê oma ettearvamatuses on meeldivam, jättes alles oma heitliku mänguga lootuse paremale.

Kokkuvõttes tahaks nõustuda siiski Sophoklesega, kes oma tragöödias peab nii paratamatust kui juhuslikkust koos inimese õnnetuse põhjuseks. Inimeste jaoks pole suuremat häda kui saatuslikust juhusest määratud paratamatus (Sophokles, Aias 485).