Väikelinn maailma serval, AJALUGU
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ESTA TATRIK
«Keskaegne Haapsalu» - vabaõhuüritused ja Läänemaa Muuseumi IV ajalookonverents möödunud nädalavahetusel Haapsalus.
Haapsallu naljalt niisama ei satu. Et sõidad mööda või läbi ja teed väikse peatuse. Haapsalust lihtsalt ei saa mööda sõita. Sest Haapsalu asub ilma serva peal. Sealt edasi ei tule mitte midagi. Ainult meri. Haapsallu ei vii ühestki Eestimaa punktist otseteed (kui Tallinn ehk välja arvata), ning selle loogilise jätkuna ei vii sealt ka ükski tee mööda.
Kummalisel kombel on sellise koha peal ometi linn. Ja linnakesse mahtus vähemalt möödunud nädalavahetusel sedavõrd palju kultuuri(ajalugu), et ka isiksuse füüsiline kahestumine poleks võimaldanud kõigile üritustele jõuda. Lisaks Haapsalu Vanamuusikafestivalile (millest kirjutas eilne Postimees) peeti Läänemaa Muuseumi IV ajalookonverents, avati Kunstisuve Haapsalu näitus ning toimus hulk vabaõhuüritusi ühispealkirja all «Keskaegne Haapsalu».
Mida me teame keskajast. No üht-teist ikka. Mõned sõjad, mõned kuningad, rüütlid ja trubaduurid tulevad meelde. Aga kuidas inimesed üldse elasid, mida sõid ja jõid - ei tea mitte. Või kui, siis ebamääraselt. Et näiteks mis maitsega olid keskaegsed toidud. Haapsalu lossi Väikeses linnuses oli kahel õhtul võimalus ise järgi proovida, kuidas keskaeg maitseb.
Linnuse siseõue kaetud pika laua taga istusid valitud sööjad. Kostümeeritult. Keskaega järele aimavalt. Et selline riietus pigem markeerib käepäraste vahenditega meie standardettekujutust keskajast, mille sarnasus päris keskaegse rõivaga pole teabmis märkimisväärselt suur, ei olegi hetkel nii tähtis. Sest pea-eesmärk - toidud, olid ju päris. Ajaloolase Inna Põltsami kogutud retseptide järgi valmistatud. Näiteks soolalõhe vürtsi ja äädikaga. Hernesupp kanalihaga. Vardas küpsetatud sealiha piprakastmes. Ja sööjate üldine favoriit kanafileerull rosinatäidisega mandlikastmes.
Inna Põltsami sõnul pärinevad retseptid hiliskeskaegselt Saksamaalt. Välja valiti neist pisut lihtsamad. Sest mõningaid komponente pole lihtsalt siitmailt leida. Ja et toidud kindlapeale hästi välja tuleksid. Tulid küll. Ainult näidissööjate lauakommetele pidanuks samuti tähelepanu pöörama. Et lisaks roogadele oleks ka meeleolu välja mängitud. Eriti kui samal ajal Claudia shevtshenko, Lehti Kostabi ja Jaan Sööt mustlaslaule ja -tantse esitavad.
Üks müüt käib mööda meediat ringi. Et Eestis on kuskil metsa sees ainult kaks meest veel järel, kes oskavad ühepuupaati teha. (Viimati ilmus müüt paari nädala eest AKs.) Vale puha. Haapsalus raiuti rahva silma all järjekordset paati. Kaur Mägi, eesti filoloog: Alustasime paaditegemisega kolm aastat tagasi, see on nüüd juba kuues paat välja raiuda. Eestis on neid paaditegijaid küll. Kaido Kama teeb, Kanaküla mehed teevad, Tori lähedal ühes turismitalus tehakse neid suve jooksul ikka päris mitu. Pole see haabjas ja tema tegemise oskus kuhugi kadunud.
Ühe paadi tegemiseks kulub kahel mehel umbes nädala jagu tööd. Päev läheb kuumutamiseks, et paadile õige kuju painutada. See siin on suhteliselt väike paat, sest puu polnud mitte liiga hea (Kaur Mägi). Aga paat on paat. Ikkagi päris.
Eelmisel suvel sõitis Kaur Mägi ja kompanii kolme ühepuupaadiga läbi ajaloolise Pärnu-Viljandi-Tartu veetee. Kuni Peipsini. Kolm nädalat läks. Seega veetee töötab. Ka praktikas. Ka 20. sajadi lõpus.
Läänemaa Muuseumi ajalookonverentsil kõneldi Läänemaaga seotud teemadel. Linnast ja linnaõigusest (Inna Põltsam, Tiina Kala), Hertsog Magnusest (Ivar Leimus), ammust ja kahuritest (Ain Mäesalu, Jüri Peets), Aino Kallase romaani «Reigi õpetaja» peategelasest Paul Lempeliusest (Kalev Jaago). Konverentsi korraldaja Ülla Paras: Teemade ja esinejate valik on paratamatult ikka subjektiivne. Otsid ju eelkõige ikka seda, mis ka ennast huvitab ja valdkonda, mida ise paremini tunned. Nii saigi seekordne konverents üsna keskaja-keskne.
Just eriti Läänemaal laialt levinud varavedaja-uskumusest ehk kratist kõneles Aino Tonka. Kohale oli tulnud ka Eesti teadaolevalt teine kratoloog Enn Vetemaa. Mõlemad usuvad, et kratt on olemas. Ise polevat teinud. Või mine sa tea...
Haapsalu ajalugu on Eestimaa väikelinna ajalugu. Suureks pole ta kunagi saanudki. Ka ajaloolased kalduvad arvama, et küllap panid kunagised linnarajajad arvestustega puusse. Loodetud kaubanduskeskust ei kujunenudki. Allikates kohtab aeg-ajalt mõnd õnnetut Haapsalu kaupmeest, kelle äri ei idane ega mädane. Reeglina on sama kaupmees juba mõne aja pärast Tallinnas või Pärnus Saksa soolalaevu vastu võtmas.
Esimene Saare-Lääne piiskopki olla Haapsallu kolinud ainult seepärast, et haavatuna otsis ta turvalist asupaika. Parim pelgupaik on ju koht, kuhu kellelgi niikuinii asja pole. Linnake maailma serval. Kuhu peab eraldi minema. Sest lihtsalt mööda ei vii sealt ükski tee. Aga tasub minna küll.