SANDER LIIVAK

Carl Mothander. Parunid, eestlased ja enamlased. Tõlkinud Anu Saluäär. Ilmamaa, Tartu, 1997. 256 lk.

Carl Axel Mothanderi (1886-1965) mälestusteraamat, mille pealkirja alliteratsiooni (Baroner, bönder och bolsjeviker i Estland - «Parunid, talupojad ja bolshevikud Eestis», 1943) on Anu Saluäär tõlkes osaliselt säilitanud, annab üsna erakordse läbilõike Eesti esimese iseseisvusaja ühiskonnast.

Rootsi ajakirjanik Mothander oli neid väheseid isikuid, kes tundis end vabalt nii baltisaksa aadli kui eesti tööliste-talupoegade seltskonnas, suutes mõlemate voorusi ja pahesid erapooletult kirjeldada ning hinnata.

Lisaks leiab ajaloohuviline lugeja raamatust teravapilgulisi tähelepanekuid teistegi Eestimaa asukate, näiteks vene daamide ja poola võõrtööliste kohta. Eriti huvitasid Mothanderit skandinaavlaste «väiksemad ja vaesemad vennad» eestirootslased.

Esimest korda viibis Carl Mothander Eestis 1919. aastal, võideldes vabatahtlikuna Vabadussõjas. Üheksa aastat hiljem, automatkal läbi Versailles’ lepinguga tekkinud riikide - Lapimaast Balkanini, vahepeatusega ametivennast reisikaaslase Toompea-tuttavate pool - jättis talle sügava mulje Tallinna uhke siluett, kontrastiks pehkinud laudisega sadamakai ja korruptsioonist nakatunud tolliametnikud.

Ent juba järgmisel aastal naitus «kuninglik rootslane» tollel reisil kohatud baltlanna Benita von Wrangeliga ja jäi Eestisse elama. Lastetu paar veetis suved Kohila kandis Tohisoo mõisas ja talved Toompeal, kuni muretu idülli lõpetas 1940. aasta riigipööre, lausa Ragnarök (maailma ja jumalate hukk muinaspõhja mütoloogias).

Pärast vintsutusi nõukogude bürokraatia kadalipus, vägikaikavedu «punaste» ja «redistega» (kommunistideks maskeerunud eestimeelsete ametnikega) õnnestus Mothanderi perel 1940. aasta hilissügisel meritsi koju pääseda. Auriku nimi juhtus olema Estonia...

Parunid

Karl Ristikivi laseb oma romaanis «Ei juhtunud midagi» (1947) Uno Tammiku nimelisel noormehel öelda aastal 1939 baltisakslaste kohta nii: Meil on kaunis vähe aimu olnud sellest maailmast, see on olnud nii kardinate taga, kuigi kogu aeg meie keskel. Ja see on nüüd kõik varsti kadunud maailm. Ma arvan, seda peaks kuidagi jäädvustama.

Ristikivi võis nende «kardinate» taha ainult salakesi piiluda, Mothander on aga baltlaste ajaloo «lõppvaatuse» tõesti suurepäraselt jäädvustanud ja nende minevikku sissevaateid teinud.

Kui isegi kunstiprofessor Juhan Maiste suurteosesse «Eestimaa mõisad» (1996) on sattunud ohtrasti faktivigu (vt Ants Heina arvustust märtsikuu Akadeemiast), võib arvata, et tavaeestlase teadvuses on mõisate ja mõisnike maailm veel võõram ja hämaram.

Paul-Eerik Rummo laulust teame aga, et kui mõisad põlesid ja saksad surid, saabus varsti meile endilegi aeg põleda ja surra ning siis ei olevat jäänud enam ühtegi orja, ei ühtegi, ühtegi peremeest.

Tohisoo mõisapere suhtus eestlastesse väga mõistvalt ja sallivalt, vaatamata sellele et nendegi kodu oli (koos põlise perekonnaarhiiviga) 1905. aastal hävinud, kuigi Esimese maailmasõja alguseks uuesti üles ehitatud. Mothander ja ta naine teadsid, et mässajad polnud mingid õiged maarahva pojad, vaid käputäis viinastunud linnavurlesid.

Mothander kuulus kindlasti balti seltskonna rikkamasse ja õnnelikumasse ossa, kellest ka eestlased lugu pidasid. Aga ta märkas igal sammul oma võimu ja varata jäänud tuttavate olukorda, mis oli vahel koomiline, vahel traagiline. Ta tõdes imetlusega, missugust vastupidavust ja ühtekuuluvustunnet osutasid Eestimaa rüütelkondlased, kelle omandi oli maareform köndistanud.

See rahvas, kes pidas end Euroopa piirivalvuriks, oli sajandite jooksul arenenud visaks võitlejaks. Mothander märkas varsti, et balti ringkondades uut riiki ei armastatud, kuid sellele oldi lojaalne. Riigist kõrgemal seisis armastatud kodumaa (lk. 61).

Baltlased ei olnud lihtsalt sakslased. Isoleeritus emamaast, «koloniaalelu» ja võitlus panslavismiga oli neist vorminud omaette rahvuse, erilise saksakeelse hõimu nagu austerlased. Mothander võrdleb baltlaste rolli eestlaste ja lätlaste harijatena rootsi ülemklassi osaga Soomes (lk 44).

Tallinna baltisakslased ilmutasid harukordset leidlikkust uute elatusallikate hankimisel, kusjuures edukamad hoolitsesid oma vaesumisohus hõimukaaslaste eest.

Parunite majanduselu selgrooks oli jäänud vana piiritusetootjate ühistu Rosen & Co, mis täitis ka panga ülesandeid. Firma kontor oli tõeline hoolekandeasutus, kuhu võeti lahkelt palgale elatusallikata vanahärrasid.

Seitse noort parunit muretsesid autod ja hakkasid taksojuhtideks. Neil oli Laial tänaval oma taksopeatuski. Üks neist, Rausch von Traubenberg, avaldas isegi reipalt humoristliku novellisarja seitsme aristokraadi elust taksoroolis - nii erineva vastavasisulisest vene pagulaste kirjandusest Pariisis. Toompea daamid teenisid leiba eliitkundedele piparkookide küpsetamise ja paberosside toppimisega.

Tallinna baltlaste ja eestlaste vahel ei sõlmunud - Mothanderi püüetele vaatamata - eraviisilisi seltskondlikke suhteid. Hanno Kompuse arvates takistas seda just eesti prouade alaväärsuskompleks.

Eestlased

Mothanderi mälestuste kõige väärtuslikum teene on Eesti iseseisvuse lõpu («baaside aja») ning esimese nõukogude aasta detailne ja läbinägev kirjeldamine.

Poliitiliselt kultiveerimata maa esimene, ülidemokraatlik põhiseadus oli tema sõnul alatasa põhjustanud riigielu halvavat parteilist sekeldamist, ministrid ja parlamendiliikmed olid sageli segatud äriafääridesse ja monopolide loomisse. Parlamendi maine langes aastatega peaaegu nulli. Haldusorganites õitses täies ilus altkäemaksusüsteem.

1929. aastal, Rootsi kuninga visiidi aegu, oli riik veel nii vaene, et pidi kõrge külalise majutamiseks kiiruga remontima poollagunenud Kadrioru lossi ja sisustama selle mõisnikelt kokku laenatud mööbliga. Vaikiva oleku aastail kasvas aga majanduslik heaolu nii jõudsalt, et rahvas - eriti maal - ei jõudnud sellega kohaneda.

Külades (eriti noorte ja naiste poolt) koos jalgrataste ja raadioaparaatidega omaks võetud linnamoed muutusid sageli groteskseks: Karjatüdrukud tegid püsilokke, nii et nende juuksed olid otsekui lambakasukad. Kitkutud ja värvitud kulmudega, sügavate varjudega silme all ja kiiskavate küüntega nägid nad välja nagu kõige labasemat sorti libud.

Kenad maapoisid näisid oma poksijaõlgadega, lakk-kingadega, käevõrude ja rinnataskust väljatolknevate kirevate kunstsiidist taskurättidega lausa huligaanidena. Karjatüdrukud omandasid filmidiivade pirtsakuse ja nendega tuli ümber käia ettevaatlikult nagu mädamunadega (lk 176).

Enamlased

Nii Carl Mothander kui Karl Ristikivi on selgesti märganud, et nn enamlased ei moodustanud Eesti tööliskonnast mingit enamikku, ammugi mitte 1930. aastate lõpus.

Romaanis «Ei juhtunud midagi» usub Ristikivi, et 90, kui mitte 99 protsenti eesti töölistest ei olnud proletaarlased. Töölisklassi mõiste oli pärit kusagilt kaugelt ning selle sissetoomine Eestisse vägivaldne ja ebaõiglane.

Liiga palju oli eesti töölises maalt kaasa toodud talupojavaimu ja linna väikemajades sisseimbunud väikekodanlast, et ta oleks lakanud olemast ennekõike inimene ja muutunud proletaarlaseks.

(...) Klassivahedest kõnelesid ainult raamatuhaiged poolharitlased (...) või jälle teise põlve tõusikud, kes oma ülimustunde turgutamiseks pidid kas või välja mõtlema mingi alamkihi, kirjutab ta. Venelased (isegi Tallinna omad) erinesid eestlastest, sobides hästi nn isandliku juhtimisega: Venelased olid küll vahest halvemad töömehed, aga nad olid paremad töölised.

Carl Mothanderi mälestused, mis on esmakordselt eesti lugejale kättesaadavad, tuletavad meile meelde nagu Tammsaare ja Ristikivi teosedki, et Eesti ajalugu on mitmeplaanilisem kui lauspositivistile tagantjärele paistab.

Eesti saatus pole kunagi olnud ainult eestlaste ja teiste eestimaalaste teha. Üksikisiku töökusest ja säästlikkusest on piisanud ainult välispoliitiliselt soodsatel aegadel, mis kunagi pole kestnud liiga kaua.

    Tagasi üles