Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KARLO FUNK
18.-22. juulini näidati Tallinna Kinomajas Prantsuse animafilme.
Sama programm linastub Tartus kinos «Ekraan» alates 3. augustist.
Ülevaated algavad enamasti kronoloogiast. Kui vaataja ette seatakse viie päeva jooksul 44 võõramaist animafilmi sõjajärgsest ajast, siis peaks seda ilmselt nimetama ülevaateks.
Programmi koostajad olid püüdnud näidatavat atraktiivsemaks muuta ning jaganud filmid teemade kaupa. «Fantastilised lood, muinasjutud ja legendid» skaala ühes servas, «Uued tehnikad ja uustulnukad» teises.
Kui kavas aastaarvud puudusid, tuli neid otsida tiitritest - sageli asjatult. Sellega on eriti vanemad animafilmid teisiti väärtustatud kui filmid harilikult. Nad oleksid nagu vabastatud kaasajast ja stiilist, muudetud universaalseteks taiesteks, mille juures kronoloogiat enam ei vajata.
Selline lähenemine tegi orienteerumise keerukamaks, ent oli ehk isegi taotluslik. Võibolla peab see osutama, et prantsuse kultuur on püsinud samana nii 50ndatel kui 80ndatel. Ametlikel lainepikkustel on sel arusaamal ilmselt külgetõmmet. Nii võib välja näha üks võimalus omistada filmile traditsioonilise kunsti omadusi.
Lähemal vaatamisel osutus, et animafilmid (või graafika?) on siiski oma ajas kinni nagu naeris peenras ja selle sikutab sealt välja alles hiir, kes tirijatega kõige viimasena liitub. Hiire osa on langenud programmi koostajale, kelle ülesandeks on saanud filmid teemade kaudu ümber seada ja loov segadus tekitada. Kõige vähemal määral läks see läbi teemaga «Sõda ja rahu - satiir ja suured põhjused».
60ndatest võrsunud suured kujundid ei lasknud alati täpselt vahet teha, kas suu ekraanil on avatud hääletuks karjeks või haigutuseks. Isegi tugevad filmid kaldusid muutuma skemaatiliseks satiiriks.
Filmi «Kolm leidurit» neelas lõpuks alla prantslaslik huumor. Sealsed pitsisarnased paberist välja lõigatud tegelased olid leidurid, kes oma ebatavaliste leiutiste eest rahva poolt süüdati. Õnneliku lõpu vastena ilmus vaatevälja paberist filmitegija, seletamaks, et tegemist on kõigest filmiga. Väljumine illusioonist osutus filmile sama valuliseks kui peategelaste hukkumine, kuigi tehniliselt oli «Kolm leidurit» oma aadelliku pitsilise stiiliga vanematest animafilmidest üks huvitavamaid.
«Duofilme» ühendas autorite paarisrakendi teema. Kuigi samuti visuaalselt ja tehniliselt huvitavad, paistis filmidest välja kahestumus. Siin lasti joonistamise juures fantaasial vabalt ekselda ning jutustati samas ka lugu, mis kaldus ettekujutusvõimele alla jääma.
Praegusele vaatajale, kui ta pole just animafanaatik, jäävad mõnedki filmid väheütlevaks. Kui polnuks uuenduslikku pildikeelt, võinuks näiteks «Öist Harlemit» pidada mõne kadunud riigi amerikanismi-vastaseks propagandaks.
Üllatavalt paljud filmid kritiseerisid loo jutustamise kõrval innukalt ühiskonda. Kui seejuures jutustatavat silmist ei kaotatud, oli tulemus vaba paljastavast paatosest.
«Tigudes» ründasid talumehe silmaveega kastetud taimi söönud ja hiiglamõõtmed omandanud nimitegelased linna. B-filmi pompoosset õudust karrikeeriv «Teod» ei kõhelnud heitmast kivi põlluharijate aeda, kellel Prantsusmaal on märgatavalt enam mõjuvõimu kui siin.
Ühtlasema pildi andis «Poeedid, kunstnikud, muusikud ja animafilmid». Sisuliselt illustreeriti selliste kirjanikke nagu Prévert, Ionesco, Yourcenar ja Poe, novelle. Uuenduslikud võtted jäeti kirjanduse suhtes tagaplaanile.
Satiiri ja suuri põhjusi tuli ette ka siin («Koer - melomaan»), ent märksa professionaalsemal kujul. Paistis, et puhtalt visuaalsed eksperimendid hakkavad 70ndate teisest poolest alates taanduma ja asemele ilmuvad suurest kinost inspireeritud jutustavad filmid.
«Uued tehnikad ja uustulnukad» koosneb peamiselt lühifilmidest. Arvutianimatsioon oli 80ndate lõpus veel suhteliselt kallis ja vaevanõudev.
«Don Quijote» on õigupoolest nagu näiteeksemplar, kus kuulsa veskitega võitlemise stseeni varal demonstreeritakse uusi võimalusi. Arvutianimatsiooniga on tulnud ka uued kujundid, ruumilised transformatsioonid ja pildi tehnokraatlikult puhas esteetika.
Kas on see tingitud programmidest, kuid arvutianimatsiooni abil loodud kujutised on kõik üllatavalt sarnased. Nagu eksisteeriks paralleelselt ruumilise maailmaga tõepoolest sellest sõltumatu virtuaalne reaalsus, mida optiliselt jäädvustatakse.
Perfektsusest hoolimata seab arvutianimatsioon võrreldes vanade animafilmi tehnikatega ettekujutusele esialgu pigem piiranguid. Tema efektid on mõjusamad kokkupuutealal filmi ja arvutitehnoloogia vahel, kujutise manipuleerimisel.
Programm esitab tegelikult ülevaate mitte ainult prantsuse vaimust ja animatsioonist, vaid animafilmi arengust läbi neljakümne aasta. Kui 50ndate filmides tuleb ette täiesti staatilisi joonistusi ja üsna tinglikku liikumist, siis 90ndateks on liikumine muutunud sujuvaks nagu ballett. Arvutianimatsioon ületab reaalse piiri mitte ainult ruumi tähenduses, ta esitab ka liikumist tantsuna, täiuslikumalt kui poeetilised Vene muinasjutufilmid.
«Pariis 1789» taastas kuvaril selle, mida ükski prantslane päriselt näinud ei ole - Bastille. Kui kindlus lammutati, olevat selle kividest laotud väljakule jäetud juhis Siin tantsitakse.