Popkultuur ja vägivald, tantsust rääkimata, TANTS & KÕNELUS

ESTA TATRIK

Mark Taylor alustas koreograafina 1979ndal aastal New Yorgis. Ta on töötanud nii Ameerikas kui Euroopas ning lavastanud ka näiteks Pariisi Ooperis. Ta on andnud tantsutunde ülikoolides ja erinevatel festivalidel üle kogu maailma. Alates 1990. aastast on ta Pittsburghi Dance Alloy trupi kunstiline juht. «Postimees» vestles Mark Tayloriga Pärnu Tantsupäevadel pärast «Korsaari» esietendust.

Alustuseks ei saa ma jätta küsimata üht küsimust, mida mitmed mu tuttavad on minult küsinud, kuuldes, et Eestis on ameerika koreograaf nimega Mark Taylor. Sest nimi Taylor seostub paljudel eelkõige Paul Tayloriga. Olete te kuidagi seotud?

Hea küsimus. Kuigi meil pole mingit seost. Me oleme erinevatest põlvkondadest. On kolm koreograafi - Paul Taylor, Mark Morris ja Mark Taylor, ning meie kolmega tekib alati mingi segadus. Inimesed ütlevad, et eee, ma arvan, et tean teid, aga...

Tänane etendus oli segu storyst, või ka paljudest lugudest, huumorist... ja millest veel?

Ma arvan, et enamikul mu töödel on teatud eetiline aluspõhi. Selles töös ma püüdsin nähtavaks teha suhtumist vägivalda kahe erineva ajastu popkultuuris. Nii sel ajal, kui loodi romantiline ballett kui ka tänapäeval aktsepteerime väga kergelt igasugust vägivalda meelelahutuses. Ja me ei mõtle reaalsusele. Ega raskustele ja sellele tegelikule kogemusele, mis jääb väliselt kujutatava pinnakihi alla.

Ma avastasin iseendas üllatusega, et lähen kinno ja näen igas minutis kolme inimest bäng! bäng! bäng! surnult maha langemas. Maas ja surnud. Kõik vaatavad ja ütlevad lihtsalt it’s okey. Aga seda ju reaalses elus ei näe. Me oleme harjunud, aklimatiseerunud nägema vägivalda, mis on mu meelest oma olemuselt väga negatiivne. Ja «Korsaaris» ma lihtsalt mängingi selle ideega.

Seega võib öelda, et te kirjeldate romantismi kui analoogi tänapäeva popkultuurile, kui tolle aja popkultuuri?

Seda küll. Kui me vaatame peategelase Conradi rolli, siis ta on ju kangelane-renegaat, tõeline piraat, tegelikult persoon, keda keegi meist vaevalt tunda tahaks. Kui me vaatame, kuidas praegu reklaamitakse moodi, kuidas modellid välja näevad, näiteks kasvõi Versace’il, aga ka teistel moekompaniidel, siis modellidel on ju tõeliselt kurjakuulutav ilme, nagu nad võiksid su iga hetk maha lüüa. Ning seda me ju näeme iga päev. Siin on seoseid romantismiperioodiga ning kangelasega romantilisest balletist.

Sama lugu on ju ka naisega. Me oleme harjunud naisekujuga, keda koheldakse halvasti. Mõnikord on see selline pisiasi, et me isegi ei märka seda teadvustatult. Ning ega me ju ei mõtle selle peale ka siis, kui kõik toimub märksa suuremates mastaapides. Nagu romantilises balletiski.

Kas «Korsaar» näeb välja nagu teie tüüpiline lavastus?

Mu töödel on alati või peaaegu alati narratiivne ülesehitus nagu «Korsaarilgi». Ma ei teagi, miks ma just selle balletiga mängida tahtsin, aga kui ma seda lugu lugesin, tundus see mulle äärmiselt segane ja rumal. Mina kasutan teksti, mis on äärmuseni lihtsustatud, kuid ikkagi on ta väga segane ja väga raskesti jälgitav. Selles loos ei ole üldse mitte mingit mõtet. Arvasin, et võiks olla päris lõbus seda lavastada.

Põhiliselt tegelen ikkagi liikumisega. Ma loon liikumisstruktuure lähtuvalt lihaskonnast või luudest või siseorganitest, lähtudes kõikvõimalikest keha süsteemidest. Tavaliselt on mu tööd siiski palju abstraktsema iseloomuga kui «Korsaar».

Mida otsite tantsus, on see veider vorm, kummaline plastika...?

Ei, vormi ma küll ei otsi! Ei, tõesti mitte. Ma tahan, et teater mulle mõjuks. Kui ma lähen teatrisse ning näen tantsijaid, kes näevad välja nagu nukud, liiguvad huvitult ühest ruumipunktist teise... teate, ma olen pisarateni tüdinud. Ma tahaks silmapilk lahkuda.

Mida mina tahan oma töödes luua? Ma otsin alati mingit sidet, kontakti tantsijate endi vahel. Ning tantsija ja publiku vahel. Minu firmamärk.

Seoses ühe peaesineja festivalile tulematajäämisega kuulsin korraldaja Priit Raualt, et teie grupil oli juhtunud vastupidine lugu, kus sõitsite Berliini kohale ja produtsent teatas, et on pankrotis. Kas analoogsed probleemid on teie hinnangul maailma tantsuelus uued, on need sagedased?

Ma võin kindlalt öelda, et näiteks Ameerika Ühendriikides läheb üha raskemaks tantsutruppi ülal pidada ja produtseerida etendusi. Raha on üha vähem. National Endowment for the Arts, mis on põhiline riiklik kunsti finantseeriv organisatsioon, on suurtes raskustes, sest kongress tahab seda laiali saata ning lõpetada üldse riiklik rahaline toetus.

Allakäik kunsti toetamises sai Ühendriikides alguse umbes kümme aastat tagasi. Ka Euroopas, Prantsusmaal, Saksamaal olid veel paar aastat tagasi rahalised võimalused palju suuremad, tänaseks on need tugevalt vähenenud.

Kes teie meelest kujundavad nüüdistantsu image’it? On need produtsendid, on need koreograafid, kriitikud või hoopis need, kes annavad raha?

See on väga teravmeelne küsimus.(Vaikib pikalt.) Ma räägin parem, kuidas see peaks ideaalis olema. Kunstnikud peavad vastutama ja vastama nende kultuuride nõudmistele ja soovidele, milles nad elavad. Ning rahastavad organisatsioonid, nii riiklikud kui erakapitalil põhinevad, produtsendid, peaksid ideaalis kunstnike tööd ja taotlusi toetama.

Kuidas oli teil kui ameerika koreograafil töötada eesti tantsijatega?

Põnev oli see, et kõik tulid erinevatest truppidest (mõned Estonia balletist, mõned Box RMist, Fine 5st, TPÜ tantsuüliõpilased - E.T.). Mul on tunne, et olen selles projektis kokku viinud eesti tantsukultuuri eri osad. «Korsaari» suurim probleem on ehk selles, et tegemist on väga ameerikaliku vaatenurgaga. Ning inimestel, kes pole kunagi Ameerikas käinud, kes pole kunagi seal esinenud, on väga raske tabada spetsiifilist energiat ja ameerikalikku esinemisstiili, mida see etendus eeldab. Ning mu meelest tegid tantsijad täna väga head tööd.

Näib, et te peate väga tähtsaks tantsija kontakti publikuga. Kas teie meelest see täna töötas?

Mul on seda isegi raske öelda. Olen hämmastunud eestlaste kommetest, näiteks poes paneb müüja raha letile taldriku peale, mitte ei anna seda minu kätte. Minust tehakse objekt. Ning tantsijatel on raske läbi murda sellest objektiseerimisest, millega siin ollakse harjutud. Publikul sellises kultuuris on raske mõista, et nad võivad karjuda, väljendada oma meeldimist ja mittemeeldimist.

Reageerida.

Jah, reageerida vabalt. Ma tundsin täna publikus teatud ebamugavustunnet - mis siin toimub, see on veider, see on hullumeelne. Jah tõesti, see ongi veider ja hullumeelne. On ju võimalusi ka sellele reageerida, on ka teistsuguseid vastuvõtumeetodeid.

Jõudsite näha ka teisi tantsupäevade esinejaid?

Ma olen näinud peaaegu kõike ning mulle väga meeldis Mari Mägi sooloprojekt. Tõesti väga intrigeeriv ja värske. Ning muidugi «Ohtlikala» vanas basseinis. Fun!

    Loe ka neid

    Tagasi üles