Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EVI ARUJÄRV
Tallinna XI rahvusvaheline orelifestival 1.-10. augustini Eesti kirikutes.
Rõõmus, heatahtlik ja intelligentne suveolend jalutab augustikuises Tallinnas. See on välisturist - rahakas inimene ja ideaalne kunstitarbija. Kunstitootjad on samuti sellest aru saanud ja toodavad suveleitsakus jätkuva kirega suuri ning väikesi muusikapidusid.
10. augustini kestis Eesti muusikaelus üks pikema elueaga suveüritusi - Tallinna XI rahvusvaheline orelifestival. Et Niguliste orelit ei anna kuidagi Ülemiste kaldale romantilise päikeseloojangu taustale tarida ja et hea toon ei luba - esialgu veel - altari ette ka muud sorti ligimeelitavat (näiteks tuld või vett purskavat) atraktiivsust, siis jäävad laiad rahvamassid orelifestivalist paratamatult kõrvale. Marginaalsema maitsega turist leiab aga Tallinnas orelifestivali üles.
Eesti muusikute kõrval esines seekordselgi orelifestivalil organiste Saksamaalt, külalised Leedust, Prantsusmaalt ja Iisraelist - kokku kümme solisti. Traditsiooni kohaselt paiknes festivali keskpunkt Niguliste kirikus. Ja samuti hea tava järgi kõlas festivalimuusika kogu Eestis - peale Niguliste ja Toomkiriku veel 16 maakonna või linna kirikutes.
Stiililiselt oli keskne saksa barokk, sinna sekka ka pisut klassitsismi (Mozart) ning saksa ja prantsuse romantismi (Brahms, Franck, Reger, Widor, Vierne, Brahms jt), mis orelimuusika puhul paratamatult samuti talitsetud apollonlikku alget kannab. Kontrapunkti ajatus ja sakraalne kõlaimidzh distsiplineerivad muusikalist kujundit.
Orelimuusikas on mõned etteantud tegurid, mis interpreeti piiravad: organist ei saa vahetult mõjutada ja nüansseerida kõlakvaliteeti. Puudutuse ja heli vahel on liiga palju metalli ja kohmakaid ülekandemehhanisme. Võimalike registritämbrite rohkus seda vahemaad ei kompenseeri.
Organistile jäävad siiski mõned vahendid, millega nooditeksti unest äratada: artikulatsioon ja agoogika ning tempostruktuur tervikuna. Võimalik registrivalik on juba pigem kompositsiooniline kui interpreteeriv toiming.
Üldiselt on barokkmuusikas väga tugev esituspraktikast (mitte kompositsioonilisest arhitektoonikast) lähtuv alge. Selles domineerib ühest küljest fantaasialikkus (üsna vabad kõrvutused vormi tasandil) ja teiselt poolt mitmesugused variatsioonitehnikad, mille mehaanilisus lausa nõuab interpreedi aktiivselt täiendavat tegevust (mille kohta noodist juhtnööre ei leia).
See kehtib enamiku festivalikavas kõlanud barokkautorite kohta (Buxtehude, Scheidemann, Nicolaus Bruhns, Frescobaldi, Froberger, Böhm, ka J. S. Bach jt). Kui palju ja missuguseid täiendusi - see on esitusstiili põhiküsimus.
Saksa interpreedid esiplaanil
Festivali mainekamaid nimesid oli Rudger Lohmann (Stuttgart), teoreetiku kalduvustega aktiivselt kontserteeriv tipporganist, kelle doktoritöö 16.-18. sajandi klahvpillide artikulatsioonist on saanud üheks vanamuusika autoriteetseks juhendmaterjaliks.
Lohmanni eripäraks oli täpne, elegantne, kuiv fraas. Baroksed peenmustrid (Scheidti variatsioonid) või romantiline fantaasia (Franck, Reger) - kõik allus võrdlemisi rangele ajakäsitlusele, mida ei häiri inimlikud stiihiad. «Strukturaalne» muusikatunnetus - võiks Lohmanni lähenemisviisi iseloomustada.
Kontsertinterpreedi erksat vaimu kandev, mitmetel konkurssidel osalenud Hartmut Rohmeyer (Lübeck) mängis muusikasse rohkem oma «suhtumist» - agoogilisi tempovabadusi, retoorilist aktiivsust, artikulatsioonikontraste.
Pisut ebatäiuslik esitus (mõni temporabedus), kuid tulvil mingit tundlikku intensiivsust. Ja see intensiivsus ei olnud sugugi kõige ilmsem Liszti Meyerbeeri-töötluses (Fantaasia ja fuuga ooperi «Prohvet» koraaliteemal) - virtuoosne romantism võib muusikas igasuguse romantika täiesti ära lämmatada. Rohmeyeri muusikakõne ilmekus, mäng imeväikeste ajanihetega, tuli esile näiteks Bachi Adagio lihtsas kahehäälsuses (Toccata, Adagio ja Fuuga C-duur).
Rahvusvahelises kontserdielus aktiivselt osalev ja imelapse taustaga Stefan Palm (Linnich) väärib tähelepanu orelimängutehnikaga alistatava pedaalklavessiinimuusika salvestustega. Soolokontserdi esimeses pooles mängis Palm saksa ja itaalia barokkmuusikat ehtsa improvisatoorse bravuuri ja vabadusega, puistates otsekui mängeldes kõnekaid artikulatsioonikontraste (Buxtehude, Lübeck, Bruhns).
Louis Robilliard, Lyoni konservatooriumi professor ja tunnustatud interpreet, mängis valdavalt romantilist prantsuse muusikat. Prantsuslik kõlaedevus (Vierne, Widor, Franck) sai esitajalt väga reljeefse vormistuse.
Juba nimega eesti organistide Andres Uibo ja Ines Maidre kõrval jättis artistliku paindlikkusega hea mulje uustulnuk Tiia Tenno.
Freiburgi barokk-romantism
Seekordse orelifestivali kõlapildi muutis vaheldusrikkaks ja huvitavaks orelikavade ning ansamblimuusika vaheldumine. Tallinna Barokkorkester ja solistid (Kaia Urb, Teele Jõks, Mati Turi, Uku Joller ja Tiit Kogermann) Toomas Siitani juhatusel esitasid saksa barokkhelilooja Nicolaus Bruhnsi (1665-1697) kantaate. (Festivalikavas olid erinevas esituses ka mõned vähestest Bruhnsi säilinud oreliteostest - kolm oreliprelüüdi.)
Bruhnsi stiililt ja koosseisult eriilmelistes kantaatides (soolo-, madrigal- ja koraalikantaadid) oli nii tehniline kui sisuline koorem solistide vedada. Meeldejäävaim oli Teele Jõksi soe, täidetud ja paindlik sopran, mis Kaia Urbi hääle hõbedase säraga kauni kooskõla lõi. Mati Turi dramaatilise tenori laulda olid vokaaltehniliselt raskeimad partiid.
Toomas Siitani käe all sündinud muusikakujundis seisid kõrvuti barokitõlgenduste kaks erinevat võimalust: dramaatiline, afektiivne barokk vokaalpartiides ning vastupidine ja meie vanamuusika kontekstis uudsem külg - «vaba käega» teostatud, maksimaalselt pingest vabastatud ja pehmelt raugevate fraasilõppudega delikaatne intoneerimine instrumentaalpartiides (vastupidiselt näiteks hortuslaste eksalteeritumale instrumentaalstiilile).
Lõppkontserdil Toomkirikus mängis Freiburgi Kammerorkestri seitsmeliikmeline konsortansambel (kaks viiulit, vioola, 2 gambat, lauto ja tshembaloklavessiin). Kavas oli ülekaalus barokksonaat (Buxtehude, Becker, Theile, Reincken).
Ansambel oli nagu unenägu: äärmiselt delikaatne, rafineeritud pooltoone valdav kõlakäsitus koos äärmiselt dünaamilise kujundiga. Tundeline stiil, meelas intensiivsus, poeetiline koketerii - rokokoo peenusega barokk-romantism.
Freiburgi konsordi tundelisus on mahedahäälne, kõneleb läbi siidiste tuulepööriste, läbi õhulise piano. Esiviiuldaja Petra Müllejansi ennastunustavalt kirglik virtuoossus ja gambist Hildegard Perli poeetiline meelus tulid soolode kaudu eriti esile.
Sedasorti absoluutne tippesitus on nagu teenimatu kingitus. Interpreedi meistritöö on asi, mida ei kaalu üles mingi vaatemäng, tants altari ees, multimediaalne soust või kunstiline crossover. Ja näib, et kuulamiskultuur on see, mis muusika puhul vajaks kaitset helide külge kleepuva ja üha vägevamaks muutuva vaatamiskultuuri eest.