Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KÄRT HELLERMA
Riia Goethe-instituudi kutsel külastab Balti riike endine idasaksa kirjanik Erich Loest, kes oli oma kodumaal kaua aega poliitilistel põhjustel ebasoovitavate autorite kirjas.
Tallinnas kohtus Erich Loest Eesti Kirjanike Liidu esimehe Mati Sirkeliga, osales kirjastuse Tea lahtiste uste päevadel ja luges Saksa Kultuuriinstituudis katkendeid oma romaanist «Nikolaikirche» (1995).
Kahel õhtul, esmaspäeval ja täna, näidatakse Kinomajas Erich Loesti romaani «Nikolaikirche» ekraniseeringut, mille rezhissöör on Frank Beyer.
Pärast pooleteisetunnist viibimist Tallinnas ütles Erich Loest «Postimehele», et ta on tänulik Goethe-instituudile, kes kutsus teda kolme Balti riiki esinema ja andis talle võimaluse neid maid tundma õppida.
Erich Loesti looming on alati olnud tihedalt seotud poliitikaga, kuid alles nüüd saab ta oma teoseid Saksamaal vabalt publitseerida. Saksa Demokraatlikus Vabariigis elamise ajal tal seda võimalust ei olnud.
Endiste idasaksa kirjanike positsioon on pärast nõukogude rezhiimi kadumist hoopis teine kui varem.
Terve rida endise Saksa DV tunnustatud kirjanikke on oma privileegid nüüd kaotanud, sõnas Loest. Nad jäid ilma riigipoolsest toetusest ja peavad nüüd ise endale raha teenima. Nad peavad endale leidma uued teemad, millest kirjutada. See pole kerge, ütles Loest.
Mati Sirkeli sõnul on Loesti näol tegemist väga viljaka proosakirjanikuga, kelle teoseid pole seni eesti keelde veel tõlgitud. Stagnaajal ei saanudki mu loomingut tõlkida, nentis Loest. Aeg, mis on suurtest sotsiaalsetest muudatustest möödunud, on liiga lühike olnud. Ei saagi loota, et tekkinud lünki nii kiiresti täidetaks, kinnitas Loest.
Erich Loest elab vaheldumisi Bonnis ja Leipzigis ning on viimastel aastatel olnud Saksa Kirjanike Liidu esimees.
Pärast 1953. aasta ülestõusu SDVs ja Ungari ülestõusu 1956. aastal mõisteti Loest stalinismi kritiseerimise eest seitsmeks aastaks Ida-Saksamaale Bautzenisse vangi ja ta sai täieliku kirjutamiskeelu. Pärast vangistusest vabanemist jäi ta ähvardustest hoolimata Saksa DVsse.
1981. aastal sai ta kolmeaastase viisa viibimiseks Saksamaa Liitvabariigis. Olles nii saanud kahe riigi kodanikuks, jäi ta ka peale 1989. aasta pööret topeltsakslaseks - Bonni ja Leipzigi kodanikuks.
Romaani «Nikolaikirche» peab Loest oma senise loomingu tippsaavutuseks. Teos on Mati Sirkeli sõnul ennekõike auavaldus Leipzigi linnale. Raamatus on vaatluse all 1989. aasta sündmused, mis saavad alguse Leipzigi linna Nikolai kiriku jumalateenistustest, kus rahva seas hõõgus vaikne protest valitseva ühiskonnakorra vastu. Romaan jutustab ühe Leipzigi perekonna loo. Lõhe, mis läbib kogu maad, jookseb ka läbi selle perekonna.