Kummardus Kaljustele ja kammerorkestrile, MUUSIKA

TIIT TUUMALU

Muusikafestivalil «Vox Est Fest» kantakse täna Rotermanni soolalaos ette ka helilooja Jaan Räätsa uudisteos «Intrata», mida võib käsitleda kummardusena Tõnu Kaljustele ja Tallinna Kammerorkestrile.

Kas vastab tõele, et eesti heliloojatest on viimasel ajal just Räätsal olnud kõige rohkem esiettekandeid?

Jaan Rääts: Ma ei julge öelda, et kõige rohkem, näiteks Tüüril on neid samuti palju olnud. Mulle endale on neid aga tõesti päris palju. Aprilli algusest viis esiettekannet, kolm Saksamaal, kaks Eestis. Viies ongi nüüd esitatav «Intrata». Aga kaks järgmist tööd on juba tegemisel. Üks neist läheb Karlsruhes moodustatavale tudengite orkestrile.

Sakslastel näib teie loomingu vastu eriline huvi olevat.

Eks see ole küllaltki juhuslik. Esimene teos kanti ette Würzburgis, see oli teine variant minu Viiulikontserdist, mida eelmisel aastal siin mängiti. Kaks teost kirjutasin ühele Saksa festivalile: Seksteti keelpillidele ja Tshellokontserdi. Kontaktid Saksamaaga said suures osas alguse 1990ndate algul Saksamaal Karlsruhes toimunud eesti kultuuripäevadel, mille põhiline eestvedaja oli Boris Björn Bagger.

Te olete ainus või üks neist vähestest tänapäeva eesti heliloojatest, kelle teoste hulk ületab saja piiri. «Intrata» kannab järjekorranumbrit 102 ja on pühendatud Tõnu Kaljustele. Millisele kohale asetub «Intrata» teie pikas oopustereas?

Tõnu Kaljuste helistas mulle kunagi kevadel ja ütles, et ta oleks huvitatud mõnest minu kirjutatud teosest, mis juhataks sisse uue kontserdihooaja. Mul turgatas kohe idee teha midagi sellist, mis oleks veidi pidulik ja avamiseks sobiv. (Intrata oli 16.-18. sajandil levinud sissejuhatav muusika ilmalikule või vaimulikule suurteosele, harvem ka avalikele üritustele.) Äraütlemine ei tulnud kõne alla, sest tegemist on nii hea dirigendi ja orkestriga - see pani juba telefonikõne ajal mõtted liikuma.

Millisel kohal «Intrata» aga on? Iga helilooja kirjutab sama muusikat iga kord veidi teistmoodi. Tulge kuulama!