Tõnu Tormis hindab klassikalist fotot, FOTO
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KÄRT HELLERMA
Vanalinna Muusikamajas esitles Tõnu Tormis eile oma fotoraamatut «Mõni mägi», kuhu on koondatud 44 pilti.
Raamatu on autor kujundanud koos Jaan Klõsheikoga ja kirjastanud selle ise Eesti Kultuurkapitali toetusel. Järelsõna on kirjutanud Mati Unt. Inglise keelde on fotoraamatu tõlkinud Eric Dickens.
Tõnu Tormis hakkas fotograafina tegutsema 1974. aastal ja juba kolm aastat hiljem oli tal esimene fotonäitus. Ta on lõpetanud Otsa-nimelise muusikakooli koorijuhtimise erialal ja laulnud aastaid Eesti Filharmoonia Kammerkooris.
1981. aastal kutsuti ta kaheksandaks liikmeks fotogruppi STODOM, kuhu kuulusid sellised tuntud nimed nagu Kalju Suur, Peeter Tooming, Rein Maran, Peep Puks jt.
Nemad olid minust toona põlvkond vanemad. Olin seal poisike. Mulle oli auasi olla kutsutud meie fotoelu algatajate hulka, ütles Tormis. 1985. aastal astus ta fotoringi O liikmeks, mis moodustati Peeter Toominga eestvõttel.
Nendest 44 pildist, mis raamatus «Mõni mägi» vaadata on, oli aastal 1994 Linnagaleriis näitus. Tormise sõnul võib seda pildirida vaadates igaühel tekkida mingeid isiklikke seoseid või ühendusi. Viis, kuidas ma neid järjestan ja kokku panen, on väga kindel. See rida on täpselt läbi komponeeritud. Minu jaoks on see omamoodi jutustus, räägib fotograaf.
Kõiki fotosid peaks siduma pealkirjas antud mäe kui teatud koha motiiv. Mägi on muidugi rohkem sümboolne, selgitab Tormis.
Tahaksin osutada millelegi üldisemale, millelegi, mis inimestel siin maa peal tähtis on, toonitab fotograaf, kelle kinnitusel pole tema piltide vaatajal välistatud igasugused laiemad mõtteseosed.
Identiteedi probleemid
Tormis tegelebki fotode abil oma kodu leidmise ja oma identiteedi probleemidega.
Tema pildid on korrektsed, puhtad, isegi natuke karmivõitu, aga mõjuvalt esitatud maastikufotod, milles ei puudu sotsiaalne tundlikkus. Pildistaja suhtest objektiga räägib asjaolu, et piltidele on sageli sattunud mõni kõnekas vihjeline detail, inimtegevusele osutav mõõde, mis annab tulemusele kas veidra või humoorika rõhu.
Tormis ütleb, et ta mõtted käivad oma kodu ja muude pühade ning tähtsate asjade ümber. Ta uurib oma piltides, kuidas suhtlevad omavahel eestlasele omased ja võõrad mäed. Kuidas jääb meie Munamägedega, Otepää linnamäega? Mis on meie pühad kohad? Mis kellel üldse püha on? arutleb fotograaf. Kuidas seda kaitsta hoolimatuse ja Lääne värgi sissetungi eest?
Fotoraamatus tegeleb autor ka vabaduse sümbolitega. Üksteisele järgnevad näiteks veider vabadusesammas Jaltas ja päris Vabadusesammas New Yorgis.
Fotodel on üksikuid silte, millest võib leida sõnumit, üldistust. Näiteks on seal mitmeid liiklusmärke, inimesed peal. Muidu inimesi piltidel eriti pole. Miks? Inimesi ma pildistan ka, aga antud juhul nad ei puutu asjasse, selgitab fotograaf.
Tõnu Tormis tahab põhimõtteliselt teha puhast klassikalist fotot. Kõik, mis siin näha on, jäädvustavad midagi puhtalt, nii nagu see sel hetkel oli. Ma põhimõtteliselt ei lõika, ei kleebi ega joonista neile midagi juurde, rääkimata arvutitöötlusest, kinnitab dokumentaalsust hindav piltnik.
Tormise sõnul on foto praegu mingis mõttes absurdiks muutunud, aga ta ei lase end sellest häirida. Reklaaminduse juures olevat moonutused iseenesestmõistetavad.
Ma ei tee mingit laboritehnikat, peale selle, et püüan punktvalgusega hästi teravalt kopeerida. Armastan teralisust, mida küll võidakse mingis teises kontekstis käsitada praagina. Tänu väga heale trükile on teralisus raamatus hästi välja tulnud, rõõmustab fotograaf.