KALLE HEIN

Vanemuise väikeses majas esietendub täna Hugo Raudsepa «Viimne eurooplane». 1941. aastal ilmunud romaani on dramatiseerinud ja lavastanud Tiit Palu, kujundanud Liina Keevallik, peaosa mängib Raivo Adlas.

Miks just «Viimne eurooplane»? Raudsepal on ju piisavalt näidendeid.

Tiit Palu: Asi sai alguse neli aastat tagasi teatrikoolis. Priit Pedajas andis lavastaja-üliõpilastele ülesande instseneerida ja lavastada üks eesti materjal. Otsisin ja kaalusin päris palju.

«Viimne eurooplane» on romaan, mida peaaegu keegi ei ole lugenud. Mind see raamat paelus, aga kooli jaoks oli materjal liiga mahukas. Nüüd leidsin, et on õige aeg see ära teha.

Raudsepp on suurepärane dialoogimeister. Seda romaanigi kirjutades on ta eelkõige olnud näitekirjanik, loonud dramaatilisi situatsioone. Tegelikult olekski võinud võtta romaani dialoogi. «Viimse eurooplase» tausta uurides selgus aga nii mõndagi huvitavat ja seepärast sai Raudsepa tekstile ka ühtteist juurde pandud.

Millest lugu räägib?

«Viimne eurooplane» räägib poeet Harald Imelisest, kelle prototüübiks oli nooreestlane Gustav Suits. Ta on läbi rännanud pool maailma, tuleb 50-aastasena tagasi kodukihelkonda ja satub seal hoopis teistsugusesse, animaalsete tungide maailma.

Tuleb meeles pidada, et noor-eestlaste ajal oli pürg Euroopasse ikkagi vaimne. Kui me täna räägime Euroopasse minemisest, siis on see puhtmateriaalne. Sellest ka pealkiri «Viimne eurooplane».

Mainisite romaani huvitavat tausta?

Kultuurilooline alus on «Viimsel eurooplasel» ääretult suur ja võimaldab väga palju assotsiatsioone. Nagu öeldud, on peategelase prototüübiks Gustav Suits. 1930ndatel aastatel kemplesid Raudsepp ja Suits omavahel päris ägedalt ja «Viimne eurooplane» oli omamoodi kättemaksuromaan, paroodia Noor-Eesti teemadel.

Harald Imelise naise prototüübiks on tõenäoliselt Tammsaare naine Käthe, kes oli tuntud lobisemishimulise inimesena. Üks tegelane on ka taluperemees Reinumatsi Indrek. Rein tuleb minu tõlgenduses Kreutzwaldi ühest eesnimest - Reinhold; Gustav Suits oli ju Eesti kõige suurem Kreutzwaldi-uurija.

Indrek on loomulikult Tammsaarelt, kes just tol ajal sai valmis «Tõe ja õiguse». Harald Imelise isa on Johann Kotlep. Viimane on Eesti kultuuriloos poolmüütiline, ilmselt siiski reaalselt elanud inimene, aidavaht, kelle käest noor Kreutzwald kuulis esimesed Kalevipoja muistendid.

Vaatajale peaks võibolla meelde tuletama, et dramatiseeringu näol ei ole tegemist «Mikumärdi» või «Vedelvorsti» sarnase tükiga?

Seda muidugi, see on ikkagi üks tema tippteoseid. Raudsepp kirjutas oma näidendid mõne nädalaga, romaani aga ihus kümme aastat. Samal ajal kirjutas ta ka näidendi «Kompromiss», mis lavastati Vanemuises 1940. aastal ja mida kannab romaaniga sarnane teema: ühe ajastu lõpp ja uue ajastu selgelt tajutavad tõmbetuuled. Vähemalt selline oli romaani tähendus Raudsepale.

    Tagasi üles