ALEKSANDER JAKOVLEV

Aldo Rossi 1931-1997

Mõned aastad tagasi, Pritzkeri preemia viieteistkümnenda aastapäeva puhul kirjutas Guido Canella oma ülevaates Aldo Rossi premeerimisest, et väga vähesed on saanud selle, maailma tähtsaima arhitektuuripreemia, unikaalse arhitektuurikeele loomise eest.

See hinnang on muidugi õige. Küll nimetati Rossit postmodernismi isaks ja kaasaja arhitektuuri suurimaks teoreetikuks, sõimati osavaks käsitööliseks ja sisutu akademismi apologeediks.

Kuid olemas on ka tegelikkus. Kui nimetada Rossit tõeliseks arhitektuurse keele loojaks, nagu ütleb Canella, siis kehtib see tõesti ka selle arhitektuuri kohta, mida ta lõi. Rossi puhul kehtib maksiim: Ainult tühised imiteerivad, suured varastavad! Nimelt oli kogu Aldo Rossi arhitektuuri- ja ka disainialane aktiivsus suunatud tegelikult peamise teoreetilise probleemi lahendusele: Milline ja kustkohast on pärit see märksüsteem, mis moodustab kogu ajaloo kunsti ning arhitektuuri?

Rossi arvas olevat selle leidnud ajaloost ning XX sajandi esimese poole kunstist, so eelneva kunstipraktika summast. See oli aluseks tema postmodernisti kuulsusele, mida toetasid äratuntavad historistlikule semiootilisele struktuurile rajatud arhitektuursed tööd. Kuid ometi ei ole see nii lihtne.

Cezanne’ilik töömeetod

Klassikalises mõttes ei olnudki Aldo Rossi mingi postmodernist, sest ta ei pidanud ajaloolise kunsti arhiivist pärit allikate otsest tsiteerimist võimalikuks ega ka näinud selles muud kui imitatsiooni. Tema töömeetod oli cezanne’ilik kõige paremas tähenduses.

Nii nagu Cezanne maalikunstis, nii otsis ka Rossi arhitektuuris algmärke, kogu tervikut (ka ajalooliselt) kooshoidvat struktuuri, mis asuks väljaspool korrastatud süntaksi, kirja ja ajalooarhiivi. Ses mõttes oli Rossi looja, kes oli pöördunud tegelikult just modernismi allikatele ja sealt midagi ka leidnud.

Milaanos, oma kodulinnas, üsna polemiseeritud ja mitte eriti tõsiseltvõetud, oli ta seda enam aktsepteeritud kaugemal. Tema viis maailma näha ja kunsti teha on vaieldamatult mõjustanud nii tema poolehoidjaid kui vastaseid ka Eesti uuemas arhitektuuris ning disainis. Ja mõjustab ka edaspidi.

Lõpuks oli see, mida Rossi tegi, kunstniku unikaalne õigus maailma omamoodi vaadelda ja luua uue urbanismi õnnestunud allegooria ning uuekeelne tulevikumälestus.

    Tagasi üles