Rehvitud purjedega, TEATER

ÜLO TONTS

Juhan Smuuli «Kihnu Jõnn ehk Metskapten» Endla teatris. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Kustav-Agu Püüman, muusikaline kujundus Peeter Kaljumäe ja kaklusstseenide seadja Rein Oja.

Mängivad Peeter Kard (Jõnn), Tene Ruubel (Mann), Piret Laurimaa (Matilde), Elmar Trink (Schneider), Arvi Hallik (Jurnas), Sepo Seeman (Antti), Ago Andresson (Lauri) ja teised.

Põhjusi, miks etendus käivituda ei taha, paistab saali mitmeid. Smuuli teksti on liiga kerge käega kärbitud.

Ühes esietendusele eelnenud usutluses selgitas Raivo Trass, et «Kihnu Jõnni» soovitati talle kui parimat eesti näitemängu ja niiviisi Smuuli näidend «Endla» töökavva tuligi.

Tolle soovitajaga olen nõus ning ikka on meeldiv, kui head nõu kuulda võetakse. Sugugi vähem huvitav ei olnud aga üks esietenduse eel loetud meeldetuletus: kui Voldemar Panso kolmkümmend kolm aastat tagasi Smuuli uhiuue näidendi Draamateatris lavale tõi, oli ka üliõpilane Trass Sinijakina Vallini kõrtsis laval. Nii et küllap lavastaja Trass mõndagi mäletas ja oli ka ise võimeline valikut tegema.

Ainult et esietendusel kogetu seab Smuuli näidendi väärtuse, aga ka Panso, Irdi ja Toominga omaaegsete lavastuste kordamineku nagu üksjagu kahtluse alla. Küllalt tõenäoline, et ei olnud tark esietendusele kiirustada.

Praegu oli esietenduse-närvi ja sellega seotud pidurdust jaolt selgesti tunda. Ei olnud veel ainega võrdne-olemise vabadust. Võiks ehk koguni küsida, kas ei jäänud kohati puudu näidendi iseloomu ja nõudmiste mõistmisest.

Sest mehel on hing ja merel on hing ja laeval on hing, räägib Jõnn Admiralile, kelle käest on tulnud kõige kõvemaid kaptenipabereid küsima. Ka näidendil on hing ja lavastusel niisamuti. Peab olema, teisiti ei ole ettevõtmisel mõtet.

Aga - ikkagi juba kolmkümmend aastat ja pealegi ehk on näidend aegunud? Sirvisin enne esietendust ja lugesin pärast - mitte ei usu. Ei olnud ajakajaline tekst. Oma rahvatükilisest olemisest sõltumatult, tegelikult muidugi selle kaudu, oli ja on «Kihnu Jõnn» ideenäidend. Smuul esitas küsimuse, miks just sellest mehest sai legend, ning vastas näidendiga: nimelt niisugusest inimesest pidi saama legend.

Jõnn elab nagu inimene inimeste keskel, ei arva, et ta on üksi või teistest parem. Missugune on Jõnni suhe tänase individualismiga, enesekesksusega, mida on ülikülluses elupraktikas ning mis endast teadvustatud mõtteviisinagi järjest rohkem märku annab? Lojaalsus muutuva iseendaga, lahti identiteedist, missugune see siin ka ei oleks, loen just postkastist võetud ajalehest.

Kuidas jääb siis ikkagi inimeseks olemise kui identiteediga? Seda vaatekohta esindab Jõnn ja mida peaks tal häbeneda olema?

Näidend ja teater

Smuulil on lavatükk, «Endla» kavalehel lavalugu. Tühiasi iseenesest, mida soodsamate muljete korral tähele pannud ei olekski. Aga kui näidend on lavastuses muutunud, hakkad ka zhanrisõnast tähendust otsima.

Smuulil on lavatükk lauludega, «Endlal» lavalugu lauludega. Aga laule on vähe(m) ja nende tähendus lavastuses mitu korda väiksem, kui see on kirjutatud Smuuli näidendisse.

Smuul mõtles neist lauludest ammu enne seda, kui jõudis näidendit kirjutama hakata. Olenemata sellest, kas ta (näidendi Kihnu Jõnnist - ÜT) kunagi kirjutab, peaks see minu arvamise järgi olema laulumäng, kirjutas Smuul 22. novembril 1957 natuke teispool ekvaatorit Antarktise-reisi päevikusse «Jäine raamat». Mispärast, mille nimel on seekord loobutud lauludest, mis Smuul otse näidendi teksti kirjutas?

«Endla» etendus algab näidendi teisest pildist, see tähendab Vallini kõrtsis. Meremehed laulavad. Ei suusoojaks ega koloriidi pärast - vaadatagu ainult korraks teksti! See on midagi olulist näidendi (etenduse) tõsiselt poolelt.

Küllap on «Kihnu Jõnn» lavatükk ka seepärast, et tavalised zhanrisõnad ei sobi, et selles näidendis on kõik koos - elu rõõm ja mure, nali ja valu. Laval ei tohiks midagi sellest kaduma minna. Ühtede toonide puudumine tuhmistab vältimatult teisi. Laulude taandumine (Jaan Tätte tekst ja viisid) tähendab palju enamat kui laulude puudumist.

On teisigi saalistki nähtavaid põhjusi, miks etendus käivituda ei taha. Ei ole oma kohal esimest pilti: Jõnn Peterburis admiraliteedis tsaari paberit hankimas. Üsna möödaminnes, tugevasti kärbitud kujul ja teises tonaalsuses (lapsevanker kolmikutega, tule taevas appi!?) on see poetatud etenduse teise poolde. Kahju on suurem, kui tegijad on osanud arvata.

Admiraliteedi-pildi tähendus ei ole ju seal kujutatud sündmuses, mida keegi - Smuul kõige vähem - ei keela blufiks pidamast. Uljas ja pillavalt humoorikas episood annab etendusele häälestuse, mis praegu jäi olemata. See on väärikas avang Jõnnile, kes tuleb suureks mängida. Jõnniliku mastaabini jõudis Peeter Kard oma rollis alles etenduse teises osas, aga ebakindlust oli tunda lõpuni.

Teisi tähelepanekuid

Näidendi ja lavastuse vahekorrast võiks kõnelda veelgi. Ei ole näinud rezhiiraamatut, aga jäi kahtlus, et Smuuli teksti oli liiga kerge käega kärbitud. Smuuli vaim ja huumor on ju suuresti selles, kuidas üteldakse. Publik oli väga valmis kaasa elama, ei jätnud võimalusi kasutamata, aga võimalusi anti napilt. Näidendis ei ole statiste, lavastuses oli. Kaob tekst - kärbete või esituse läbi -, kaob ka inimene.

Peeter Kardi rollieeldustes ei pea kahtlema. Tema ülesanne on aga näidendi eripära ja hinge ignoreerimise tõttu lavastuses erakordselt raskeks muutunud.

Väga mõjuv oli oma sõnatus tõsiduses ja usaldusväärsuses Arvi Halliku Jurnas. Kõige alg-smuulilikum kuju laval, otse näidendist pärit. Hästi sümpaatne oli ka Elmar Trink Schneiderina (roll, mitte lipukapten).

Sepo Seemani Antti ja eriti Ago Anderssoni Lauri puhul jäigi kahtlus, et nad olid otse pandud üle mängima. Milleks? Soomlastest vaatajaid irriteerima? Ka soomekeelset teksti oli esimeses pildis rohkem kui näidendis on, nii et mingit silmategemist võib oletada küll.

Miks pidi Vallin (Raido Keskküla) olema rõhutatult operetlik?

Naised kotermannideks ja Santose sadamaadministratsiooniks - olgu pealegi. Aga ikkagi jääb küsimus, milleks hakata nii rikkalt humoristlikuna kirjutatud näidendis teisi ja kolmandaid nalju juurde mõtlema.

Tahaks soovida head tuult ja edukat reisi. Aga Jõnni laeva purjed on rehvitud.