Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANDREAS WALDEN
Kiwa «Regatta» Tallinnas Raatuse galeriis. Roosimölderi «9» Tartus Obu galeriis.
Kiwast Roosimölderini on niisama pikk tee kui Eestist Hiinasse. Kiwa on teoreetik. Roosimölder ei ole. Kui Kiwa tahab, siis Kiwa on beibe. Kui ei taha, ei ole. Roosimölderile pole sellist valikuvabadust antud. Tema on ikka ja ainult Roosimölder.
Tihtipeale jääb sellest väheseks. Roosimölderi puhkuse loorberipuude vilus rikub ära Navitrolla pikk vari, mis temast igas asendis üle ulatub. Kiwa kohal ei ole kellegi varju. Visaritel ja muul 60ndate rahval oleks ehk ühtteist öelda, aga nende endi kohal laiub unustus - mitte sellepärast, et neist midagi kuulda ei oleks, vaid vastupidi, sellepärast, et varsti igast viiest näitusest neli on Visarite näitused. Liiga pidev kohalolek toob teinekord unustuse kiiremini kätte kui puudumine ja ilmaolek.
Niisiis, Kiwa kõrval ei ole kedagi. Ta on iseenda prohvet. Et saada aru, milline sõnum Kiwal maailmale on, tuleb teda esmalt lugeda. Kiwa teeb asja auditooriumile lihtsamaks. Ta kirjutab teksti pildi peale. Inimene ei pea mööda raamatukogusid rähklema, ta saab vajaliku teksti kohe näitusesaalis kätte.
Kiwa sõnum on segane ja õigekirjale sülitavas keeles. Nii on õige, sest õigekiri on niigi kõiki oma mõttetute ettekirjutustega surmani ära tüüdanud. Snakez Of MT Facez, kirjutab Kiwa. Lihtne lugeja ei saa sellest küll mitte mõhkugi aru, aga igaks juhuks loeb ta edasi. FlashbakVoicezInMyMind. My Tricky God. Your Hands Look So Sad. Lõpuks osutub sõnum peaaegu arusaadavaks. Eks ole, kurbus ja teljenihe. Beibed esiplaanis ja popkunsti läbikulumatu arsenal selle varjus.
Kas Kiwa annab popkunstile uue tähenduse? Vist on see küll vastupidi. Popkunst aitab tähistada Kiwa. Teda üles leida. Kiwa on popkunsti valinud ja popkunsti vältimatu aukohus on nüüd Kiwa eest seista ja tema identifikaatoriks olla. Popkunst teeb Kiwa, mitte Kiwa popkunsti. Ilu ja eemalolek tundub olevat Kiwa igatsus ja ta ei vali vahendeid, et neid kahte kätte saada.
Sama ihalus näib olevat ka Roosimölderil, aga tema häda on see, et ta ei oska arvutada. Kooliharidus on temal mööda külge maha jooksnud. Seal, kus Kiwa järel tulevad kurbus ja glamuur ja beibede kõikelubavad pinnalaotused, sealsamas tähistavad Roosimölderi teed üksnes arvutusvead.
Ta paneb näituse pealkirjaks «9» ja näitab inimestele seejärel kõigest kaheksat tuuleveskit, justkui oleksid inimesed lollid ega oskaks ka arvutada. Arvutusvigade varjamiseks ta söödab-joodab arvatavaid vaatajaid ja paneb kriitiku sellega raskesse olukorda. Ei saa olla nii, et sööd ja salgad. Kui sõid-jõid, siis ka laula õiget laulu, ära ole tänamatu.
Kiwa läheduses kannatab tänulikkusekohustuse all ainult popkunst, sest et Kiwa on tema paljude hulgast välja valinud. Popkunst seisab Kiwa eest, otsekui oleks Kiwa tema pruut. Kiwa on ometigi palju enamat. Ta võiks olla koguni kollapsi tekkimise koht. Popkunst võiks tema ees kokku kukkuda, ära laguneda, olematuks saada. Kui hästi läheb, räägib Kiwa selle keele lõpuni ära ja siis me tõmbame selle nimekirjast maha. Siis on see lõpetatud. Kiwa kõnes kuuleme me seega peaaegu täiuslikkusele lähenevaid pretensioone. Kuigi tema kunst on kahemõõtmeliselt lihalik.
Samal ajal Roosimölder jätab endast mulje, nagu oleks tal maailmale lunastuslik sõnum tagataskus. Tema igav liiv ja tühi väli näib peitvat endas mingit sügavamat, argisusest üle ulatuvat tähendust.Tühi lootus. See ei ole nii. See on ikka ja ainult arvutusviga, kaheksa üheksa asemel, pintslijäljed taeva asemel. Aga Roosimölderil on ilus nimi. Paljud inimesed teevad kunsti, ilma et neil isegi sellist esteetilist õigustust oleks esitada.
See on ikkagi Kiwa pidu. Pärast tuleb howze. Tants ja jooming, noh. Pärast.