Hiidlaste huumor vääris ausammast

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TIIT TUUMALU

Oktoobri lõpupäevil, kui maailma raputas aktsiahindade katastrofaalne langus, panid hiidlased isekeskis püsti oma rahvuskangelase pronksskulptuuri.

Hiiumaa külje all asuval Kassari saarel, kohal, kus suunaviit näitab Sääretirbile viivale teele, seisab 3,5 meetri kõrgune pronks-Leiger ja vaatab keskendunult üle mere Saaremaa poole, õlale võetud kivil kõlgub aga kaks mehikest, kellest üks näitab ühes, teine teises suunas.

Hiidlased seostavad seda kuju pika ja peenikese Sääretirbi tekkimisega: Suur Tõll käinud oma venna Leigri juures saunas. Tagasiteel Saaremaale tõstnud läänetuul aga sageli Soela väina veetaseme nii kõrgele, et Tõllul olnud vesi juba pealtpoolt põlvi. Seepeale öelnud Suur Tõll, et ta ei saa enam saunas käia, tuleb midagi ette võtta. Leiger pakkunud siis välja, et Tõll hakaku Saaremaa poolt teed ehitama, tema tuleb Hiiumaa poolt vastu. Keskel saadakse kokku. Leiger hakanudki sinna, kus praegu on Sääretirp, kive kandma, lõpuks väsinud ära ja läinud vaatama, kuidas Tõllul läheb. Kui sinna jõudnud, näinud, et Tõll polnud veel alustanudki. Leiger vihastanud ja löönud samuti käega.

Humoorikas vaatenurk

Leigri kuju autor, Tallinnas elav skulptor Kalju Reitel on hiidlaste muistendi ümber mõtestanud. Kaks mehikest kivil on hiidlased, kes ei suuda kokkuleppele jõuda, kuhu tuleb Saaremaale viiv tee rajada. Üks arvab üht, teine teist. Lõpuks jääbki tee ehitamata.

Reitel kinnitab, et ta on teinud ausamba hiidlaste huumorile, hiidlaste isemoodi olemisele ja mõtlemisele.

Eesti monumentaalkunsti tippude hulka kuuluv Mati Karmin tunnistab, et kogu Reiteli loomingust paistab välja autori siirus, Leigri kujule annab aga lisaväärtuse humoorikas vaatenurk maailma asjadele.

Hiidlased ise on oma kujuga rahul. Või ükskõiksed. Ei sega ka see, et kunstniku arvates jäi Sääretirp ehitamata just hiidlaste kangekaelsuse tõttu. Hiiumaa muuseumi direktor Urmas Selirand, kelle initsiatiivil aastaid kuuri all seisnud kuju lõpuks üles pandi, peab Leigri õlal olevaid nõuandjaid hoopis saarlasteks. Käinas aga räägitakse, et üks kivil olijatest on hoopis Selirand ise.

Kauaaegne giid Selirand näeb Leigri kujus saare atraktiivsuse suurendajat. Hiiumaa turismile on müüdid ja legendid hädavajalikud. Kui lähtuda turismist kui tööstusharust, siis mida sa siin ikka näitad, kui midagi näidata ei ole. Kui aga igal kivil on legend taga... Leiger on ikkagi konkreetne asi, muidu sa räägid, jah, kogu aeg mingist Leigrist, aga kui teda kusagil näha ei ole ja on raske ette kujutada... Nüüd aga, kui küsitakse, milline see Leiger ikkagi on, saad kohe näidata, et vaat see ongi.

Ja veel üks hiidlastele oluline asjaolu. Selirand rõhutab, et Leigri kuju püstitamisega on naabritele saarlastele jälle «ära tehtud», sest neil oma kangelase, Suure Tõllu, sammast ei ole. Polevat ka eepost, nagu hiidlastel: 1990. aastal kirjutas Rootsis elav hiidlane Elmar Vrager Leigrist pika lugulaulu.

Mandrile Leigri kuju avamise kaja ei jõudnud. Seepärast kehitab enamik inimesi õlgu, kui teha juttu pronksi valatud Hiiumaa vägilasest. Urmas Selirand möönab, et õige avamisaeg lasti tõepoolest mööda. Läinud suvel käis Lennart Meri siin, see oleks olnud saarele hiilgav PRi võimalus, kui president oleks kuju avanud, paraku jäid asjad vallavalitsuses toppama. Idee oli selles, et Meri tuleb, Meri avab ja meie oleme igal pool meedias. See oleks olnud reklaam nii Kassarile kui Hiiumaale, kusjuures odav reklaam presidendi kulul.

Kuus aastat kuuri all

Teatmeteostes on Leigri kuju siiski kirjas, seda on mainitud kui Reiteli tööd aastast 1991.

Just siis valmis paljude eesti skulptorite esimesel õpetajal Kalju Reitelil 3,5 meetri kõrgune pronksskulptuur, mis pidi selsamal aastal püstitatama Hiiumaale, kuid jäi kuueks aastaks algul Tallinnasse, seejärel Kärdlasse kuuri alla seisma. Algul ei suutnud hiidlased kujule kohta leida, seejärel unustati saabunud segaste aegade tõttu selle olemasolu üldse ära.

Siis tuli aasta 1994, Eestis oli vanametallibuum. Kuus aastat Hiiumaa rajooni kultuurijuhina töötanud Ants Vahtras: Ma ei mäleta, kes mulle seda Tallinnast teatas, aga sõnum oli selline, et kui te kohe oma «Leigrit» ära ei vii, saetakse see tükkideks. Küsisin maavalitsuselt luba, kas ma võin nende nimel esineda. Kui sain loa, tõin kuju ära.

Paraku ei jõutud kuju ülespanemiseni ka siis, kui see oli juba Hiiumaa pinnal. Taas jäi kokkulepe saavutamata asukoha suhtes. Tallinna kuur vahetus Kärdla kuuri vastu, enne kui kohaliku muuseumi direktor Urmas Selirand kätte võttis, Sääretirbile viiva tee algul koha kätte näitas ja selle eest lõpuni seisis.

Selirand põhjendab kohavalikut mitmeti: Esiteks see sobib sinna, seda on öelnud ka mitmed autoriteedid alates maastikuarhitektist ja lõpetades muinsuskaitseameti spetsialistidega. Üks valiku printsiip oli ka see, et kuju oleks võimalik kasutada teejuhina Sääretirbile. Giidina mõtlesin kohe sellele, et just sel kohal hakatakse tavaliselt Sääretirbist ja Leigrist rääkima. Kolmandaks on oluline ka sotsiaalne kontroll, et Leigri näppe rauasaega ära ei saetaks.

Sääretirbi tee pole õige koht?

Seevastu Ants Vahtras pakub Leigri õigeks asukohaks Sääretirpi, sest selle olevat heaks kiitnud ka autor. Ja Sääretirp on Leigriga rohkem seotud kui sinna viiv autotee. Seliranna valitu on aga tema enda initsiatiiv, kunstnik ei teadvat sellest midagi, lisaks ei pea väited sotsiaalsest kontrollist paika, sest teede ristumiskoha poole ei avane ükski aken ja igaüks võib julgelt saagida, millal tahab.

Miks ei sobinud Selirannale koht Sääretirbil? Ei saa panna looduslikult kihvti kohta midagi võõrast. See oleks sama, mis tõmmata sinna eletriliinid, väidab Selirand.

Kui aga Leigri kuju asukoha valik oleks autori teha, paneks Kalju Reitel selle hoopis Kärdlas asuvale Leigri väljakule, kus see oleks kõigile nähtav.

Kalju Reitel kinkis mulle aastaid tagasi kolmveerandliitrise pudeli viskit «Queen Anne». Tänutäheks selle eest, et Hiiumaa võttis vastu tema Leigri kuju projekti. Mina ei joonud tollal viskit ära, vaid ütlesin, et selle teeme lahti siis, kui kuju avatakse. Nüüd on kuju avatud, aga viski on ikka alles. Ma arvan, et enne ei lähe joomiseks, kui kuju saab õigele kohale. Millal see sünnib, ei tea, aga pakun, et kuue-seitsme aasta pärast, kinnitab Vahtras.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles