Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÕNIS KAHU
Weekend Guitar Trio
3 on 1
Tsitaadid plaadibuketil ütlevad paljutki - distsipliinist ja geomeetriast ja loogikast, samuti improvisatsioonist, unest, kaosest... Nimedki - Derek Bailey, Robert Fripp, Aphex Twin - lisavad kaalu. WGT maastik on kaardistatud ja nad on lõksus.
Need sõnad, too kontekst on kriitikute tänu selle eest, et WGT olemas on. Ja samas äkki teda reaalselt enam polegi vaja, sest ta on juba kohal nii ehk teisiti, sõnastatud, paigaldatud sedavõrd täpselt. Nõndamoodi ei avanudki «3 On 1» mulle ehk midagi uut mõne oma lemmikplaadi neljakümnenda kuulamisjärguga võrreldes. Aga ta on «uus muusika», te tunnete ta sellisena kohe ära.
Loomulik ja ohtlik ühtaegu niisiis, et ma olen WGTga põhimõtteliselt nõus. Nad on võtnud kasutada selle erandlikult tohutu ruumi, mida elektrikitarr võimaldab - üks tee viib mürani, teine kaotab ennast vaevukuuldavusse. Pelk virtuositeet, pelk formaalne talent on nüüd juba ainult anakronism ning vastukaaluks võivad nii avangard või heavy metal või punk ristuda infokatkestuse, kommunikatsioonilünga piiril. Ja need pole loetavad piirid, need piirid ei loe. Kuidas me selgitaksime siia juurde WGT muusika? Pigem kui vahepealsuse, mitte kui sealpoolsuse. Ja tihti tähistab too vahepealsus keskmist.
Olen veetnud selle plaadiga tubli paar weekendi (ning kamaluga päevi seal vahel), kuid esimene pool plaati ei ole mulle armsaks saanud. Kirjeldasin ruumi, milles WGT toimib, kuid tegelikult tundus mulle aegajalt, et nende muusika armastab üleliia mõnulevalt seda ruumi, tema ilusalt disainitud, kuid veel suletud uksi ning ei proovi neist ühegi linki puudutada.
Hea küll, nad ei huvitu kitarri macho-ikonograafiast, tema kehalisele energiale eelistatakse kehatut, unelevat, aseksuaalset kinnisilmsust. Kuid kujutlus sellest, et kitarri heliallikaid saab bluffida - ehk teisiti öeldes muuta kitarr ebakitarrilikuks, ambient-likuks - on alles pool seletust. Kui sa taandad kitarrist ühed tema klisheed, tulevad teised tihti olgu siis varjatultki asemele. Ning mõnega neist pole jaksu leppida.
Metheny-vihjeline pop-dzhäss «Night Walk» on ehk lihtsalt neutraalne, kuid Robert Jürjendali «Stonehenge» puhul annab seoseid juhatav niidiots tulemuseks halvimal juhul Sky (!) ning loos «Bad News, Good News» tundub tõepoolest, et kohe-kohe hüüab too hääl: Tubilar bells!.
Võibolla pole ma õiglane, kuid Jürjendali ühe loo pealkiri «Back To Lovely Home» on ülearugi ilmekas. Tema loodud muusika on teadagi tulevikusuunaline, ettepoole püüdlev, kuid too ettekujutus saabuvast on võõrastav, kusagil new agei piiril. Meil tuleks tuleviku jaoks valmis olla, olemuslikku mõista ja tunnetada, olla sisemiselt korrastatud, olla «kodus».
WGT plaat pakub tollele (aimatavale) teesile ise antiteesi. «Fax From Nostradamus» on minu jaoks siinne parim lugu. Ja ta ütleb, et tulevik pigem moonutab ettekujutused harmooniast, tabab meid keset kaost ning et me ometi ehk naudime seda. Hea küll, ma olen nõus, ka see on klishee, kindlasti on. Kuid see muusika - ise liialdav, ise liigutav, lausa painutav - lihtsalt sunnib enesest just sedamoodi rääkima.
Kuid tervikuna on ehk Tõnis Leemetsa panus siin plaadil lõige intrigeerivam. Tema muusika tegeleb pigem nüüd-hetkelise ekstaasiga ning on irooniline, isegi sarkastiline kõige suhtes, mis ta ümber kohustavad ja kontekstuaalset võiks olla.
Motoordzhäss «Lonnie» näiteks teab täpselt oma piiratusi ja üritab sellest maksimumi võtta. See on paigaljooks punktist A punkti A, ilma tuge otsiva pilguta ette või taha. Meie kärsitus sunnib liikuma - veider tunne tolle veidi liiga õitsele sunnitud plaadi puhul.
«3 On 1» teab oma võimalusi, kuid ei kuule neid kõiki veel. Ka mitte meie.