Ühetoalises korteris sünnib õudus

Just sellise kaanepildiga müüakse maailmas «Noa filosoofia» DVD-plaati. Foto: fragment kaanest

Kaug-Idas, Moskvast kaheksatunnise lennu- või kuuepäevase rongiteekonna kaugusel asuvas Habarovskis, sealse hruštšovka ühetoalises korteris väntab filme mees, kelle kuulsaimat teost «Noa filosoofia» nimetab maailma nimekamate õudus- ja fantaasiafilmide festivalide sekka kuuluv Sitges üheks ekstreemsemaks, mis viimasel ajal üldse tehtud.

Tema nimi on Andrei Iskanov. 34 aastat vana. Kodulinnas, Amuuri jõe äärses Habarovskis ei tunne teda keegi. Pole ka ime. Venemaal on Iskanov persona non grata, nagu ta ise väljendub – mitte küll keelatud, aga eiratud –, kuigi tema teoseid saab osta igast teisest putkast, piraatkoopiatena mõistagi. Ametlikult antakse neid välja USAs. Aga osta saab ka Amazonist ja teistest suurematest filmidega kauplevatest internetikaubamajadest.

Miks me Iskanovist, sellest partisanist, kes põlve otsas, sisuliselt kopikate eest täispikki jubefilme teeb, mida keegi näidata ei julge, jutustame? Eks ikka sellepärast, et ta on kutsutud tänavuse Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali ehk HÕFFi peakülaliseks – HÕFFil aga, nagu teada, on hea nina tunnustamata geeniuste peale. Nende päevavalguse kätte tirimiseks, kes isepäiseid žanrifilme teevad.

Neli tundi inimkatseid

Kui me Iskanovile Habarovskisse helistame – ajavahe on kaheksa tundi –, näitab sealne kellaaeg juba varajast hommikut. Iskanov ei maga. Filme väntab ta öösiti, päev kulub ettevalmistusteks. Püsiametist – oli fotograaf – loobus ta juba mõni aasta tagasi, sest see segas filmitegu.

Olen just üritanud vaadata sedasama «Noa filosoofiat» ja pidanud tunnistama, et tegu on pehmelt öeldes raske katsumusega. Iskanov rekonstrueerib selles detailselt võikad meditsiinilised katsed, mida Jaapani kurikuulus Üksus nr 731 aastail 1931–1945 ligemale 3000 inimese peal tegi – kõige süütumad neist puudutavad kehaosade ja organite eemaldamist elavatelt –, töötamaks välja bakterioloogilist ja keemilist relva.

Huvitavam osa sellest rohkem kui neljatunnisest mustvalgest teosest on siiski dokumentaalne, tuginedes Habarovskis elava Anatoli Protassovi meenutustele. Protassov õppis koos jaapanlastega, kellest hiljem said Üksuse nr 731 liikmed, Harbinis meditsiini, hiljem osales ta tõlgina protsessil, kus nendesamade arstide üle kohut mõisteti. Ja nüüd siis räägib sellest, mis juhtus Habarovskist vaid 60 kilomeetri kaugusel, praeguses Hiinas.

Sõjaohvritele

Nii koorub lahti see, mida on nimetatud üheks suuremaks inimsusvastaseks kuriteoks ja millest siiani kuigi palju ei teata. «See ei saagi kerge vaatamine olla,» möönab ka Iskanov ise ja lisab: «See ei ole meelelahutuseks tehtud, see pole isegi õudusfilm mitte, vaid film õudsetest sündmustest, mis reaalselt aset leidsid.»

Iskanov tegi «Noa filosoofiat», mis on pühendatud kõigile sõjaohvritele, neli aastat – sest raha ei olnud –, õppis shintoismi ja budismi, üritas mõista, milline oli nende inimeste mõttemaailm, kes selliseid katseid tegid. Võttepaikadeks taas isiklik korter, aga ka vana radioloogiahaigla ja tuvastamata laipade morg, kus tegelikult filmida ei tohi ja mille sisemus meenutab pigem natside kontsentratsioonilaagrit, kus jubedates tingimustes hoitavad laibad vedelevad virnas. «Tsiviliseeritud maailmas te nii jubedat pilti ei kohta,» nagu ütleb Iskanov.

Kõige keerulisemad stseenid on filmitud siiski Iskanovi kodus, isegi gaasikambriks koos suitsuga on seda kohandatud. Kas naabreid ei sega – filmitakse ju öösel? «Ju segab, aga mis teha. See on ainus koht, kust mind välja ei visata,» tunnistab Iskanov, kes ka ise nimetab ennast partisaniks. Teeb pea kõike oma kätega, kirjutab, filmib, monteerib, grimeerib ja meisterdab veel eriefekte ka. Sponsoreid ei ole, näitlejad töötavad tasuta.

Tema debüütfilm «Naelad» näiteks – sürreaalne, psühhedeelne lugu palgamõrvarist, kes leiab peavalu vastu rohtu enesele naelu pähe tagudes – on üles võetud sealsamas korteris, kümne päeva ja 2000 dollariga. «Ootasin kaua, et tekiks mõni sponsor, siis sain aru, et sellel maal ei paku mulle keegi kunagi midagi. Kui tahan midagi saavutada, pean seda ise tegema, oma raha ja jõuga.»

NSV Liidu märk otsa ees

Oma filmitegu kirjeldab Iskanov kui sulaselget narkomaaniat. «Te laenate, satute võlgadesse, üritate müüa isiklikke asju, kusagil midagi teenida – ikka selleks, et oma järjekordset doosi kätte saada.»

Aga sissetulek ookeani tagant, müüdud DVDdelt? Telefonitoru teises otsas ohatakse. «Ma ei ole ise selle pealt midagi teeninud,» tunnistab ta ja lisab, et levitaja tõmbas tal naha üle kõrvade.
Muide, PÖFF on üldse esimene festival, kuhu Iskanov isiklikult kohale sõidab. Raha ju reisimiseks ei ole ja üldjuhul sõitu välja ei tehta.

Õudusfilmideks, millena neid reklaamitakse, Iskanov oma teoseid ei nimeta, «Naelu» ja «Turisti»/«Ingressioni» näiteks – kumbagi näeb ka Eestis – sotsiaalseks fantastikaks hoopis. «Need kaks filmi peegeldavad, metafoorselt mõistagi, seda, mis toimub praegu Venemaal, millised meeleolud siin valitsevad. Seda, et oleme taas muutumas diktatuurseks riigiks.»

Iskanov nõustub, et tema maailmapilt on ehk liigagi sünge, aga... «Ma olen ka sündinud ja kasvanud NSV Liidus – kui see juhtunuks näiteks Singapuris, teeksin ma ilmselt hoopis teistsuguseid filme, sellist muinasjutulist fantastikat, kääbikutest ja gnoomidest,» möönab ta.

Järgmisena kavatseb Iskanov juba sel suvel vändata filmi Habarovski sarimõrvarist. «Venemaal pole hullumeelsete maniakkide arvukusega kunagi probleeme olnud, isegi siis mitte, kui õudusfilmid veel keelatud olid. Andrei Tšikatilo näiteks (tappis 53 inimest – toim) ei vaadanud kunagi õudusfilme. Sellest tuleb thriller, kus, nagu turg, eriti Ameerika oma, üha valjuhäälsemalt nõuab, on ka palju vägivalda.»

Ja last but not least – tegelikult tahaks Iskanov teha hoopis komöödiaid. Aga eks sellest räägi ta juba ise, kui Eestisse jõuab.

HÕFF esitleb Andrei Iskanovi filme ka neljapäeval kell 22 Tallinnas Artise kinos

HÕFF külvab õudust
•    Reedest pühapäevani vältava 5. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali kavas on 30 filmi 15 riigist. Fookuses on prantsuse õudusfilmi uus laine ja jaapanlase Shinya Tsukamoto «Tetsuo»-sari, mis pani aluse nn küberpungi žanrile.
•    Eestit esindavad lühifilmid, Tanel Ranna «Transfusioon» ja Robi Uppini «Rändaja».
•    Haapsalu kultuurikeskuses toimuva festivali kava vaata www.hoff.ee.