Akadeemia kirjades.
Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus 1957-1981

.

Koostanud Sirje Olesk.

Eesti Kirjandusmuuseum Tartu 1997, 380 lk.

AIVAR KULL

Ants Orase ja Ivar Ivaski veerand sajandit kestnud kirjavahetuse keskseks teemaks on eesti tippkirjanike (Underi, Alveri, Suitsu, Masingu) positsioon ja tähendus maailmakirjanduse taustal.

Kaks meest, kes oma tõlgete, arvustuste, loengute ja isiklike kontaktide sõlmimisega tegid ära tohutu töö eesti kirjanduse (ja Eesti) tutvustamisel eriti ingliskeelses kultuuriruumis, tegelesid niisiis ka oma enam kui 200 kirjast koosnevas esseistlikus korrespondentsis peaasjalikult igavikuliste väärtuste vaagimisega, püüdes - üksikküsimustes ka elavalt vaieldes - võimalikult täpselt ja veenvalt välja selgitada, mida jäävat ja üleajalist on eesti kirjandusel maailmale pakkuda.

Psühholoogilise võtme kirjavahetuse põhipaatose mõistmiseks võiksid anda Ants Orase sõnad kirjast 24. jaanuaril 1957: «Tõsi, just pagulased peavad vist lääne maailmast uut usku süstima. Ainult nemad tunnevad põhiväärtuste tõelist kaalu. Ainult nemad teavad, mida tähendab maailm, kellelt vägivaldselt püütakse riisuda neid väärtusi. Ainult nemad teavad kuni üdini välja, et kaos alati ähvardab...»

Ainult pagulase traagikaga võib seletada ka tõsiasja, et Oras (1900 Tallinn - 1982 Gainesville, USA) ja Ivask (1927 Riia - 1992 Fountainstowne, Iirimaa) kohtusid omavahel silmast silma vaid ühel ainsal korral (suvel 1958 Soomes); nii jääb ka nende korrespondents kuni lõpuni viisakasse Teie-vormi, vältides kitsamalt eraelulisi teemasid (va tervisehädad).

Ometi pole see jahe ja formaalne viisakus, vaid intensiivne vaimne põlemine, mis jooksva informatsiooni jagamise kõrval tihti lahvatab üsna isiklikeks vaimseteks pihtimusteks (nt Orase kirjeldused ta uurimuste sünnivaludest lk 98-99; või arutlused ideaalsest tõlkijast lk 114-116), tiheneb sädelevaks poleemikaks (pikk ja raske vaidlus Aleksis Ranniti koha üle eesti luules), lüürilisteks inspiratsioonisähvatusteks (Ivaski luuletused), aga ka teineteise saavutustele soojaks kaasaelamiseks.

Lisaks eesti kirjandusele (nii paguluses kui ENSVs) leiame siit huvipakkuvaid, kohati üsna intrigeerivaid hinnanguid Miltoni, Goethe, Pasternaki, Heine, Hesse, Guilléni, Dodereri ja paljude teiste kohta.

Huvitav on seegi, et kogu oma olümpliku erapooletuse juures suhtub Oras siiski mõneti kiivalt kodumaal valminud Sanga, Alveri ja Annisti värsstõlgetesse.

Tänasele lugejale võib tunduda üsnagi imelik ja arusaamatu kirjades kajastuv ambitsioonikas rivaalitsemine paguluse eri põlvkondade ja huvigruppide vahel (kes ikka on suurem luuletaja, kas Suits või Under, Lepik või Grünthal?). Praeguseks on aeg paljud asjad paika pannud ning tagasivaates pakuvad tollased teravused rohkem kirjandusloolist vürtsi kui aktuaalset mõttematerjali.

Ants Orase kriitiline toodang ja kirjanduslik autoriteet on oma viljakat mõju avaldanud juba seitse aastakümmet; vähemasti Arbujate sõpruskonna eestvedajana teati teda ka ENSVs (mäletan küll juhtumit, kus üks viljakas ja pretensioonikas noorkriitik polnud Orase nimegi kuulnud - see oleks sama, kui mõni maletaja ei teaks Paul Kerese nime).

Ivar Ivaski vaimne kiirgus alles hakkab meile kohale jõudma. Kirjavahetus Orasega tutvustab Ivaskit kui peent ja tundlikku kirjanduseritlejat, Orasele võrdväärset vaimset partnerit, kes otsis kirjanduses lisaks vormimeisterlikkusele ja dramaatilisele pingele ka müstilist kõikehaaravust, maailmaterviku tunnetust.

Olgu selle näiteks üks katkend poleemilisest pöördumisest Orase poole: «Aga vahest on minul tunne, nagu oleksite pisut liigagi rõhutanud seda vaimse võitluse, draama, pingsuse joont Suitsust Talvikuni.

Selles on palju saksa idealismist - Goethe Faustist; eurooplus iga hinna eest. Soomlases on puhtamalt säilinud see soomeugrilik rahulikkus, müstiline sügavus, meditatiivne elutunnetus üle saarte ja järvede igaviku poole...» (lk 248).

    Tagasi üles