Maavillane erak üksinduse ja armastuse piiril, Raamat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lembit Kurvits,
«Vanad soome saapad. Jutte ja novelle 1976-1993».
Elmatar 1997, 80 lk.
JAAK KÄRDI
Kuigi Kurvitsa lood ei vasta sageli novellizhanri klassikalistele nõuetele, on neis sellist ehedat spontaanset jutustamisoskust, et võiksid vabalt pretendeerida ka Tuglase novelliauhinnale.
Kurvitsa proosapalad tundusid omal ajal siin-seal ilmudes rohkem luuletaja kõrvalharrastusena, visandlike ja tugevasti argiolemiste juhupajatustena.
Aga nüüd, kui loen neid lugusid kaante vahele koondatuna, imestan ma lausa, et ei märganud varemalt nende näiliselt kaootiliste «elust mahakirjutatud» pildikeste teist plaani, omapärast poeetilist allhoovust, mis loost loosse edasi kandudes ja võimendudes kohati päris tugevasti lugeja hingekeeli puudutab.
Üks Kurvitsa paljukannatanud tegelane, pisut ehk ka autori alter ego, hüüatab: «Maailm on väike, aga tohutu on pimedus, see suur maailmaöö, mis inimesi lahutab» (lk 39). Ja just siin näen ma heitlikku valguskiirt läbimas üksindusemüüri, salajärvede tihnikkaldaid, pruunpunaste rinnatippudega naisi-tütarlapsi, kes jagavad autori vaevalist teekonda siin maamuna pääl; jah, ja just siis kuulen autorit meeleheitlikult ja veidi segaseltki hüüdmas: «Inimesed, armastage rohkem üksteist! Sest seda elu meile teist korda enam ei kingita...»
Kurvitsa juttudest võib järeldada, et enamik inimesi ei oska oma suurt armastust õigel ajal ära tunda - vastupidi, nähakse hiigelvaeva, et oma tunnete eest põgeneda pealiskaudse viisakussuhtlemise pseudomaailma. Ent kui palju ka autor ei viitaks ja vihjaks armastusele, on ta enamasti ikkagi üksi - kas siis looduses, inimeste seas või hoopistükkis unenägudes. Nii näib autor sisimas uskuvat, et inimene on loodud siia taeva alla üksikuks olendiks, ning et teise inimesega samale lainele jõudmine käib paljudele, väga paljudele meist üle jõu.
Omaette probleemideringi moodustavad autori kui poeedi kohanemismõtted laguneva sotsialismi ja tärkava turumajanduse (vesi)võsusid silmitsedes. Üks ta tegelane paneb end ilmarahva tühisuse eest luku taha, et lugeda ja mõtelda, teised jälle elavad justkui täisverelist elu, vahetavad ahnelt infot avariide, õnnetuste ja hapukurgiretseptide kohta. Ning pandagu tähele, et isekeskis õnnelikumad on just need teised, kes ei tekita enesele liigseid probleeme, mida on ilmas niigi kuhjaga, kuhu sa ka ei vaataks... Õnneks ei vibuta autor näppu ega loe moraali, ta lihtsalt kujutab ja näitab, ja on just niimoodi vahel vägagi mõjuv.
Muu hulgas saame neist lugudest väikese geograafia õppetunni: autor rändab risti ja põiki mööda Eestit (ja kaugemalgi), esitades meile detailitäpseid reisikirjeldusi. Ent just siis, kui olustikulist elementi nagu liialt ohtrasti kuhjuma kipub, näeb autor bussis istudes akna taga tillukese tüdruku naeratust. «Lehvitan talle ja äkitselt ehmun: kui ahas on inimmaailm ja kui tõtlik Looja püüd sulle ses hetkes, nüüd juba kaotatus, pidepunkti leida» (lk 49).
Ükskõik kui maavillane ja rabe me autor ka poleks, meenub teda lugedes tahtmatult Ivan Bunini proosa, ta nukrad ja pingsad kadunud aegade otsingud. Mõlemal poeedil on ju nii, et elu teine pool möödub esimest meenutades, siis ollakse küps hindama sündmuste-tundmuste tegelikku ja ajatagust mõju alateadvusele ja hingele. Kõige liigutavamad ongi need hetked, mil autori igatsus maalib mäluekraanile mõne tema elust kadunud naise liigutuse, lõhna või häälekõla.
Ning kuigi Kurvitsa lood sageli ei vasta novellizhanri klassikalistele nõuetele ja pole vahest üksikasjus ja piisavalt viimistletud, on siin paiguti sellist ehedat spontaanset jutustamisoskust, tugevat emotsionaalset laengut ja kujutamistihedust, et mõni neist juttudest, eriti ehk nägemuslik «Orajõe mölder», võiks minu arvates vabalt pretendeerida ka Tuglase novelliauhinnale.