Reet Sool: inglise filoloogiast inspireeritu, Raamat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reet Sool Jahe kuu 111 lk
TOOMAS LIIV
Reet Soola luulekogu «Jahe kuu» on kahtlemata hommage Tartu Ülikooli inglise filoloogiale.
Inglismaa on meile ikka võõras olnud, ajalugugi on Eestit Briti Impeeriumist eemal hoidnud, ja alles 12. detsembril 1918 ilmus Tallinna reidile Inglise eskaader. Siis see juhtuski - eesti-inglise esimene töisem kokkupuude, arglik militaarsuudlus. Aga see-eest tulemuslik.
Paar nädalat hiljem langes kaks Venemaa miiniristlejat (1972. aasta ENE sõnastuses) «ülekaalukate Briti merejõudude kätte ning anti Eesti kodanlikule valitsusele». Kümmekond päeva hiljem algas ka Eestile võidukas pööre Vabadussõjas. Nii et me oleme olemas suuresti tänu inglastele. See oli algus, seal kukkus mulda ja vette ka praegune NATO-seeme.
Nüüd, peaaegu 80 aastat hiljem, ilmub aga Reet Soola luulekogu «Jahe kuu», mille seosed inglise kirjandusega on otse käegakatsutavad. See on ilus ja sümboolne, seda tuleb hinnata. See jätkab professor Ants Orase joont, kes 1930-ndatel aastatel kallutas eesti kirjandust ja kriitikat otsustavalt Inglismaa suunas.
Jätkab Tartu traditsiooni
«Jaheda kuu» kõik 86 luuletust on ilma pealkirjata, neid ei ole ka tsükliteks liigendatud. Nii tekib mulje pidevast luulevoolust. Raamatut pingestabki monotoonia, korduvus nii kõlas kui kateemas. See on rahustav luule. Rahustav on juba rahulik vesi, see Soola arhetüüpne dekoratsioon. See annab ka sügavuse. Põhja ja pinna binaarsus on alati olnud hukutav, uputav, oli seda juba 1930-ndate aastate eesti luules. Arbujate tollastest uppumiskujutelmadest on tuntud Betti Alveri ja Bernard Kangro poolt visandatud. Sool jätkab seda Tartu traditsiooni.
Tegelikult peitub siin kõige põhimõttelisem küsimus. Inglased ja eestlased on laevarahvad, paadil on nende jaoks ikka olnud kandev tähendus, juba mainitud Briti eskaader pani ju 1918 aluse Eesti sõjalaevastikule, ja meie praeguse presidendi nimigi on Meri. Seega on veest, pinnast ja põhjast luuletamine meile (ja neile) olemuslik.
Sool resümeerib selle minu meelest ammendava eksistentsiaalsusega: «Uni, surma malbe õde/tule, sosista mul tõde/kus on teie kahe piir/sääl, kus längu langeb kiir//sääl, kus tume läigib vesi/kõnnitakse kahekesi/kus on põhi ja kus pind/tasa pinnal laugleb lind//need, kes teda kordki näevad/silmituna elus läevad/nende õhtu, nende pääs/hurmekarva värvub lääs» (lk 43)
Arbujalik surmakäsitlus
Minule mõjub see une/surma nö de-konstrueeriv käsitlemine veenvamalt kui näiteks Tõnu Õnnepalu sünge kuulutus, kes enda on teinud otse surma-nimeliseks. On ju euro-nimi Tode dativus singularis saksakeelsest noomenist «der Tod» («surm»), mis teeb Õnnepalu nominaalseks sõnumiks Emil (dem) Tode ehk Emil Surmale.
See on minu jaoks natukene liiga alasti flirt, meenutab loosungit «Vsja vlastj sovetam!». Kaldun eelistama Soola inglispärast ja ühtlasi arbujalikumat surmakäsitlust. Lein on selles aktuaalsem kui mõrv, ning tegelikkuse leinalisust oskab Sool meeldejäävalt fikseerida.
Samuel Taylor Coleridge (1772-1834) on jätnud Soola luulesse ehk isegi koordineeriva jälje. Ma mõtlen kõigepealt luuletust «Christabel». Suure romantiku samanimelisest meistritööst lähtudes kujundab Sool siin natukene naiivse, kuid praeguse kultuurituru konteksti igati sobiva teksti. Selles on killukene nn gooti õuduse maailmast. See on mujal moes, see müüb.
Seejuures ei saa kuidagi mööda kõige põhilisemast, alusest - vana hea Tartu Riikliku Ülikooli inglise filoloogia (kateedri? õppetooli?) vaimsusest, kunagise Arthur Honei ja praeguse Jüri Talveti maailmast.