Hüperkaasaja südamevalud

Margus Prangel ja Jan Uuspõld lavastuses «Kas ma olen nüüd elus?». Foto: Ivar Veermäe

Lavastaja Lauri Lagle on end vaikselt Eesti hippide noortenäidendite kuningaks krooninud. Tema eelmised, «Portselansuits» ja «Sinul on meretäis hirmu» ladusid väärikat vundamenti. «Kas ma olen elus?» jätkab hipil joonel.

Draamateatri väikesesse saali astudes hakkab silma lavakujundus. See on teostatud moodsale ajale omases külmas, minimalistlikus ja tehnofiilses stiilis. Laval on arvutid, plasmaekraan, paljundusmasin – elamine nagu steriilses kontoris. Lisaks vilkuv valgus. Kontor kohtub diskoga.

Moodsa noore keeruliste, sageli liigagi keeruliste elu- ja identiteediprobleemidega tegeleb ka eelmisel aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel II koha saanud Siim Nurkliku näidend «Kas ma olen nüüd elus?». Kui nüüd kuidagi kokku võtta, millest näidend rääkis, siis satume hätta.

Teemad vahelduvad, nagu tuhiseks kiirrong läbi pea – televisioon, suhted, majanduskatastroof, töö/tus, buliimia, loomulikkuse võimatus jne. Kuid eks olegi tüki eesmärk näidata segadust ja pingeid meediast lahustatud peas või peades, n-ö skisoidset visiooni.

Tegelastena on laval kolm noort inimest (Margus Prangel, Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld) pluss ahv (Kristo Viiding). Noored mängivad arvamismänge, võtavad endale erinevaid nägusid ning puudutavad omavahelistes jutuajamistes ja ideede manifesteerimises peaaegu et kõiksust.

Traditsioonilises mõttes tegelaskujusid siin ei olegi, pigem on tegemist mingisuguse kollektiivse teadvuse vooluga, mida näitlejad omavahel põrgatavad.

Kohe päris alguses trükitakse plasmaekraanile sõnum «Miljon kildu ei tähenda, et midagi on katki, vaid et kõik on võimalik».

Siit peaks välja lugema ka koodi, millega lavateksti muukida. Nende miljoni killu lavaletoomiseks on lavastaja kasutanud etüüdivormi, mis tolle teksti puhul on ilmselt ainuvõimalik variant.

Mängitakse, jutustatakse, tantsitakse, vahepeal saab nalja. Hüperkaasaeg kerib meie silme ees oma täies kuivuses ja lohutuses lahti. Kuid midagi oleks nagu puudu, midagi nagu ei tööta.

Etüüd tuleb etüüdi järel, kuid nende temaatiline asetatus ja rütmistatus jookseb kõik ühte auku. Tundub, nagu seistaks kohapeal ja triivitakse lihtsalt ilma eriliste eesmärkideta teadmata suunas. Ühe vaatuse järel mõtled, et ehk teises vaatuses muutub, aga ei.

Kordused või monotoonsus poleks probleem, kui näitlejad suhestuks tekstiga ja oleksid ilmselgelt asja juures. Silma hakkas teatav intriigi puudumine näitlejate ja teksti vahel. Vahepeal tundus, et näitlejatel on lausa igav, ja neil ei olnud pika näidendi puhul täit rakendust.

Näitlejad on ka kes rohkem, kes vähem vanemad kui Nurkliku teksti kujuteldavad tegelased. Küsimus ei ole siin muidugi vanuses, vaid selles, kuivõrd huvitav ja informatiivne oli näitlejatele Nurkliku tervet maailma paika panna tahtev ja mõnevõrra triviaalsevõitu tekst, millega tuli suhestuda.

Mari-Liis Lille üks tegelasi ütleb peaaegu lõpu eel, et kui alternatiiv poolte valimisele on sisutus ja segadus, siis valib tema pigem selle. Ma ei nimetaks Nurkliku-Lagle näidendit sisutuseks ja segaduseks, kuid riskantset flirti nende kahe ligitõmbava omadusega oli. Kuid oleksin segadust ja müra rohkem palunud. Liiga taltsaks jäi.

UUS LAVASTUS

«Kas ma olen nüüd elus?»

Autor Siim Nurklik

Lavastaja Lauri Lagle

Esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 11. aprillil