Arbujate ankrumees - debüüt 86-aastaselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Laur Tamm
Pinumaa
Koostaja Urmas Tõnisson. Illustratsioonid Ülle Tabas.
EÜS Veljesto kirjastus, Tartu 1997, 144 lk.
AIVAR KULL
Debüteerida 86-aastaselt päris korraliku luulekoguga - see on meie luuleloos üsna pretsedenditu nähtus.
Laur Tamme fenomen näikse muu hulgas tõendavat sedagi, et kuuldused ja oletused kirjanduse kui seesuguse kiirest vananemisest ja ülepea hääbumisest on pisut ennatlikud: nagu muiste, nii tänapäevalgi võivad head tekstid oodata avaldamist aastakümneid, kaotamata oma värskust ja laengut ning avanedes uutele lugejapõlvkondadele uutes tähendusseostes.
Laur Tamm lisab oma eripärase varjundi ühele meie luuleloo kandvamale jõukeskmele - arbujate-müüdile.
Pole päris tundmatu
Laur Tamme (sünd 1911) nimi ei tohiks meie luulehuvilistele olla päris tundmatu. «Eesti Kirjarahva Leksikonis» ega üheski luuleantoloogias teda küll pole, kuid seoses arbujate sõpruskonnaga on ta nime mainitud päris paljudes artiklites (ka Bernard Kangro «Arbujates»).
Kõige põhjalikum tutvustus pärineb Urmas Tõnissoni sulest (Akadeemia 1994/7), seepärast tõmmakem siinkohal vaid kõige lühem punktiirjoon läbi Laur Tamme välise elukäigu ajalõikude.
Sündinud Kavastu vallas (Juhan Liivi kodupaigas), õppinud Koosal, Alatskivil, Varnjas, seejärel Treffneri koolis. Ajateenistus Kuperjanovi pataljonis - sõjakool Tondil - stuudium ülikoolis (eesti keel, kirjandus, rahvaluule) - üliõpilasselts Veljesto ja arbujate sõprusring - debüüt Loomingus ja abiellumine 1938 - õpingute ja peagi ka avaldamisvõimaluste katkemine sõjajärgses stalinlikus Eestis - töö Tartu Sidesõlmes, Linnaarhiivis, Kalaspordiklubis; aastast 1972 pensionil. Peamisteks hobideks on aastakümneid olnud süstamatkad ja kalastamine.
Lisa arbujate-müüdile
Laur Tamme loomingule lähenedes tasuks ehk veel meenutada, et Ants Oras tegi Tammele ettepaneku osaleda kuulsas koguteoses «Arbujad» (tänavu kevadel möödub selle ilmumisest 60 aastat), ent tagasihoidlik noor kirjamees loobus, leides, et on selleks veel ebaküps. Ometi ei jää Tamme varasema luule paremik millegi poolest alla Sanga, Viidingu või Kangro värssidele.
«Pinumaa» avaluuletus algab salmiga:
Astub üle taeva tummalt
kuu kui kuldne kera,
linnutee ta kohal nagu
halja mõõga tera.
Juba nende nelja reaga kandub lugeja otsekui ajamasinaga arbujate luule kõrgvaimsesse, elegantsist ja espriist sädelevasse, kujunditäpsesse vormikindlate visioonide õhustikku, mis seisab eluläheduslaste nõutud realiteedist tihtilugu hoopis kõrval ja kõrgemal.
Võib vaid kahetseda, et Laur Tamme juba küllalt omailmeline luuletajapale ajatormidele sedavõrd jalgu jäi, et tema poeedinatuuri selged kontuurid järgnevate aastakümnete sahtliluules mõnevõrra hägustusid.
Nõukoguliku elu absurdsuste registreerijana ja piitsutajana, vägivalla ja kuritööde kroonikuna, irooniku ja satiirikuna on Laur Tamm silmanähtavalt nõrgem kui arbujate aegu loodud omamütoloogilise maailma kujundajana. «Pinumaa» keskmises osas, punast võimu paljastavas pilaluules on kaunis palju tühisalme ja lihtviisilist «ärapanemist».
«Külavahelaulude» laadis
Kunstiliselt huvipakkuvamad paistavad siiski olevat Laur Tamme katsetused «külavahelaulude» laadis, siin näib ta kohati ennetavat meie uuemale rahvalaulule tuginevaid luuletajaid.
Mõnes paremas palas on ta tõepoolest justkui «Runnel enne Runnelit» («Üks pruut mul elas Laiusel,/seal käisin tihti maiusel/.../ Kuid mitte kaugel Tarvastust/kord põdesin ma armastust»); nt luuletuse «Kurja küüsis» võiks aga vabalt omistada noorele Kalju Lepikule.
Nii on Laur Tamme hilisem looming hargnenud üsna mitmesse suunda; «Pinumaa» 120 luuletuse hulgas on väga eripalgelisi tekste. Tulevaste antoloogiate koostajad võiksid siit leida palasid igale maisele, nii poliitilist, armastus- kui ka mõtteluulet.